Kolm korda “Minu Kasahstani”

Tekst: Kairit Lillepärg, kirjastaja

Pildid: Merit Kuus ja Natalja Meriniit

This slideshow requires JavaScript.

Vastlapäeva- ja vabariigi aastapäeva nädala kolmel järjestikusel päeval esitlesime Katri Kuusi “Minu Kasahstani”. Katri kolis perega pärast kolmeaastast eluperioodi Kasahstanis hoopiski Belgiasse, nii et Eestisse raamatut esitlema sõitis ta spetsiaalselt Brüsselist.

Esmaspäeval, 20. veebruaril toimus Kasahstani-õhtu Katri kodulinnas Keilas. Mis viga raamatut esitleda, kui autori ema töötab samas raamatukogus ja publik koosneb suuresti tuttavatest. Keila kohtumisõhtu oli seega ideaalne soojendus teisipäevasele raamatuesitlusele, mis toimus Viru keskuse Rahva Raamatu poes.

Teisipäevast üritust aitas kirjastusel korraldada Eesti Kasahhi Selts, mille esinaisena tegutseb proua Alija Abdvahitova ‒ tema kaudu ilmus esitlusele justkui võluväel kasahhi rahvalaulik, kes oma lauluga ka juhuslikud möödujad seisatama sundis, ja rahvariides tütarlapsed, kes aitasid hiljem külalistele piimaga teed serveerida ja muidu üritust kaunistasid. Proua Alija eestvõttel olid kohalikud kasahhi prouad valmistanud traditsioonilist maiust chak-chak’i, mis nii välimuselt kui maitselt meenutab maisipulkadest ja iiristest valmistatud Kass Arturi kooki. Raamatuesitlusele olime kutsunud ka Kasahstani konsuli Eestis härra Jersin Ibrajevi, keda aga kella kukkudes kusagilt ei paistnud, nii et alustasime ilma temata.

Katril oli kaasas Kasahstani tutvustavad DVDd, mis juba külaliste kogunemise ajal kinolinal taustaks mängisid. Pärast kirjastuse tervitussõnu andsime sõna, vabandust, hääle rahvalaulikule. Nukker-romantiline rahvaviis häälestas publiku kenasti Katri tunniajasele jutu- ja foto-Kasahstanile. Fotod olid tõesti imelised ning ka esinejana oli Katrit mõnus kuulata – küllap on ladus jutuoskus tingitud ka sellest, et Katri töötab õpetajana.

Pärast autoripoolset maa tutvustust ja oma kogemuse jagamist ilmus ootamatult välja üllatusesineja – hallipäine meesterahvas esireast tutvustas end kui Kasahhi Seltsi esimeest (kusjuures tegu ei olnud sama seltsiga, kellega meie olime koostööd teinud) ning pidas pika ja sütitava venekeelse kõne Kasahstanist ja president Nazarbajevist, vehkides samal ajal hoogsalt presidendi näopildiga raamatuga. Ega me päris täpselt aru saanudki, kas siis on Eestis neid Kasahhi seltse mitu ja millistes omavahelistes suhetes nad on.

Pärast üllatus-esimehe sõnavõttu rääkis selle teise seltsi esinaine proua Alija Kasahstani raamatust ning ütles, et tema jaoks oli see esimene eestikeelne raamat, mille ta suutis otsast lõpuni  läbi lugeda, ning avaldas arvamust, et Eestis elavatele kasahhidele võiks selle raamatu järgi koguni eesti keelt õpetada. Lisaks rääkis proua Alija kasahhide teejoomise kombestikust ning chak-chak’i valmistamisest. Selleks ajaks oli kohvikuneiudel ka tee valmis saanud. Aga veel enne tee serveerimist ja esitluse ametlikku lõppu jõudis viimaks kohale ka konsul. Tegemist oli väga noore ja sümpaatse mehega, kes Eestis olnud napilt aasta jagu. Tervituskõne asemel sai konsul sõna hoopis lõpukõneks, kiitis temagi Katri raamatut (talle olevat tõlgi vahendusel sisu juba enam-vähem edasi antud) ning nõustus Eesti Kasahhi Seltsi esinaise mõttega, et raamatut saaks kasutada kohalikele kasahhidele eesti keelt õpetades.

Pärast konsuli lõpukõnet hakkasime rahvariides tüdrukute abil piimaga teed serveerima. Proua Alija küll rääkis, et õiget kasahhi teed juuakse koorega… aga vähemalt chak-chak oli meil õige ja kohalike kasahhide enda valmistatud!

Kolmapäeval, 22. veebruaril tuli Katri oma “Eestimaa tuuri” raames raamatust rääkima Tartu lugejatele. Traditsiooniliselt kogunesime Lutsu raamatukogu saalis. Katri esinemine oli suuresti sama mis eelmisel päeval Tallinnas, aga kasahhidest külalisi – rahvalaulikuid, seltside esimehi-naisi ega konsuleid – Tartusse ei jagunud. Seevastu erinevalt Tallinnast jagus Tartu publikul Katrile ohtralt küsimusi. Selgus ka, et mitmed saalisviibijad olid sügaval nõuka ajal ise ühel või teisel põhjusel Kasahstanis käinud – kes meenutas uudismaade rajamist, kes kuulsat Medeo uisustaadionit, kus omal ajal tippvõistlusi korraldati. Kaks Kasahstani-hõngulist õhtutundi möödus kiiresti ja nii autori kui kirjastuse arvates võib kolmepäevast raamatutuuri igati kordaläinuks pidada.

Advertisements
Rubriigid: Uncategorized, sildid: , , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 Responses to Kolm korda “Minu Kasahstani”

  1. Keepsycusset ütles:

    Хаюшки анонча! кто любит хардкорные ? Наркоманы!

  2. Keepsycusset ütles:

    Здорова чуваки! кто заходит смотреть шикарные ? Угараю нимагу)

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s