Teine lugejaintervjuu. Lugejad küsisid, Kaia-Kaire Hunt vastas!

Mulle on tundunud, et Kaia-Kaire reisib hästi palju. Kuidas tal on õnnestunud reisimine ja tööl käimine omavahel sobima panna? Ja kuidas tal jääb aega veel nii paljude muude asjadega tegelemiseks?! Palun retsepti:)

Ma olen hästi õnnelik inimene – olen leidnud endale sellised tegemised, mis on võimaldanud oma aega planeerida. Pean siinkohal aitäh ütlema nii oma headele ja mõistvatele bossidele kui päris enda ettevõtete meeskondadele.  Aja osas on mul lihtne lahendus – ärge omage telerit ega olge interneti/sotsiaalmeedia sõltuvuses – aega tekib meeletult juurde. Ja tegelege asjadega, mis on rohkem hobi kui töö – nii ei teki tööd tehes ka kuidagi tööl käimise tunnet ja kogu aeg on nagu natuke vaba aeg:)

Minu küsimus: Kuidas Kaia-Kaire suudab elada mitme riigi vahel? Mulle tundub, et see elu tähendab pidevat igatsust ühe või teise järele. Kuidas leevendada oma koduigatsust või Nepaali-igatsust?

Kas igatsus äkki aga polegi liikumapanev jõud? Tegelikult on võti muidugi oskuses olla rahul seal, kus parasjagu oled. Paratamatult on aga Eestis rohkem mulle lähedasi inimesi ja Nepaalis jällegi rohkem võimalusi iseendas ringi rännata ja hetkes elada – kaks mulle nii üliolulist asja, mida ma ühes kohas ühendada pole suutnud. Minu igatsus on magus ja sütitav: ma ei tunne, et ma peaksin midagi kardinaalselt tänasel päeval muutma ehk siis päris paikseks jääma.

See lendamise-rändamise praktiline pool huvitab ka, kust lingi kaudu sa oma lennud leiad ja mis lennuliine soovitad kasutada, et sinnapoole maailma lennata?

Viimastel aastatel on hea olnud Finnairiga Delhisse minna  ja sealt JEtAiriga edasi Kathmandusse. Aga Gulf Air on siiani mu lemmik! Mind on väga palju aidanud hea tuttav Krister, kes teab lennufirmadest kõike. Aga ühe hea odava lennu leidmine ongi minu arvates vahest täistööpäev.

Kas sa plaanid veel raamatuid kirjutada? Oled mõelnud “Minu Nepaali” teise osa peale ka?

Minult küsitakse seda pidevalt. Aus vastus võiks olla: mitte niipea:) Võibolla kunagi, näiteks kümme aastat hiljem? Kui neil lastel on juba lapsed, nad on oma eluga järje peale saanud.

Mis neist lastest praeguseks saanud on, kes seal tegelasteks on, aeg on mõnevõrra edasi läinud. Kas ikka samamoodi lastekodus, lihtsalt vanemaks kasvanud?

Jah, enamus on alles. On paar last, kelle sugulased on leidnud ja nad oma hoole alla võtnud. Lapsed kasvavad ju nii kiiresti – vanemad neist annavad juba päris täisealise mõõdu välja! Ja nad on muutunud – nagu ikka teismelised muutuvad. Kuidas öeldaksegi – väikesed lapsed väikesed rõõmud ja mured, suured lapsed – suured rõõmud ja mured.

Tõenäoliselt kõige enam läks mulle hinge Bikashi liin – kuidas temal tänasel päeval läheb, kas endiselt Megi lastekodus?

Bikash on täiesti olemas seal 🙂 Eks tal ole kohati päris raske – meie pea iganädalaste kõnede ajal saan sellest hästi aru. Aga need on tema valikud ja õppetunnid. Me kõik oleme tulnud ju siia ilma midagi õppima ja ega sellest valitud teest ei pääse.

Eespool on juba küsitud, ent kuidas läheb neil lastel praegu seal Nepaalis elu. Ma lisan sellele veel küsimuse, et kas endiselt on sealseks rahastajaks Austraalia “tädid” või on toetajaid veel? Kas siitsamast Eestimaalt pole soovijail võimalik kuidagi abistada? Kuidas üldse rahvusvahelised organisatsioonid Nepaali abistavad või on sealgi vajalik kohalikku bürokraatiat?

Peamised rahastajad ehk Austraalia tädid on jätkuvalt olemas, samuti meie rahvusvaheline “punt” noorematest inimestest, kes jõudumööda oma panustamisega aitavad. Eestimaalased saavad panustada ülekannetega MTÜ Terve Maailm arveldusarvele 221041342043 märksõnaga Nepaali lapsed. Igal aastal saadan annetajatele ka ülevaate ja pildid, mis nende raha eest ostetud sai. Viimati ostsime narisid, madratseid ja  kööginõusid.

Ilmselt on päris palju rahvusvahelisi organisatsioone, kes Nepaali ühel või teisel viisil abistavad, kuid ma pole kunagi olnud päris kindel suurte heategevusorganisatsioonide efektiivsuses – ilmselt läheb suur osa raha vaid süsteemi ülalpidamiseks. Lisaks kõigele tuleb silmas pidada suurt korruptsiooniohtu, mis paratamatult suurte abisaadetistega vaesemates riikides kaasneb.

Kuhu veel lisaks Nepaalile soovitad minna, et saada erilist ja autentset elamust mõne maailmakillu kohta…?

Viimati, kui ma Nepaalist tulin, külastasin Myanmari – ka see andis suure elamuse. Tiibeti sisemaa on kindlasti paik, kuhu tasuks minna, samuti teatud Hiina piirkonnad. Mõni aasta tagasi, kui Kuuba veel täiesti suletud oli, oli seegi elamus. Lääne ja Kesk-Aafrika on külastamist väärt. Ohh – ausalt – kui tahta ja otsida leiab igas kohas midagi sellist, mis silmi pööritama paneb. Reisimine rikastab ja annab selliseid elamusi, millest tugitoolis telerit passides vaid unistada võib.

Ja mis peamine – reisimine pole sugugi alati kallis. Olen ka paari tuhande krooniga Hiinas näiteks käinud. Minema peab ikka sinna, kuhu süda kutsub – siis leiab ka need kõige erilisemad kohad üles.

Kuna ma pole kohtumistel käinud, aga raamat jäi nagu pooleli, siis tahaks kangesti teada, mis on edasi juhtunud nii Sinu enda kui Sinu Nepaali sõpradega. Ja veel: raamatus kirjutasid, et polnud nii mõnegi koha jaoks vaimselt valmis (Tiibet nt) – kuidas selle teemaga nüüd lood on?

Oleksin ma siis teadnud kõiki neid tarkuseid, mida praegu, oleksin ma rohkem valmis olnud. Aga näiteks Kailashi mägi (nagu ka ilmselt mitmed muud kohad) polegi kõigi jaoks. Müstilistesse kohtadesse ei tasugi alati sisse tungida – näiteks ma ei usu, et ma Kailashi  mäe jaoks tänini valmis oleksin. Aga ma oskan hoiatusi nüüd paremini lugeda :). Alustades vaimset teed võib ikka tekkida hetki, kui tekib tahtmine oma võimeid üle hinnata, tekib soov olla suurem kui tegelikult oled. Ju siis oli mul Tiibetis käimist vaja, et omale mõned olulised õppetunnid kirja saada.

Muide, raamatukogukohtumisel küsiti mult, et kas tõesti on tõsi see, mis Kaia-Kaire kirjutab oma raamatus, et küüslauku süüa ei tasu, võib seljavalu tulla. Mina ise ei mäletanduki raamatust seda kohta! Kuidas sa kommenteerid? Ja mis rolli sinu elus küüslauk mängib?

Ma ka ei mäleta seda kohta 🙂  Aga nii või teisiti pole sellised soovitused kunagi väga üheselt võetavad. Tiibeti ja hiina meditsiin lähenevad inimesele isiklikult ja holistlikult  –  mis ühele sobib, võib teisele teha karuteene. Küüslaugus on terve rida kasulikke omadusi, aga kõigile see ei sobi – nii on paljude asjadega siin maailmas. Sai küll ümmargune vastus, aga konkreetsemalt sellele küsimusele ei oska ma ka vastata.

Mida võiksid eeslased nepaalidelt ja nemad meilt õppida, endas arenda või millest end ära harjutada? Mis Teid selle rahva juures enim köidab?Ma ei saa kuidagi üle ega ümber sellest, et natuke elementaarset planeerimist võiks siiski ka iga Nepaali inimene omandada. Samuti prügikäitlemist 🙂

Meie aga võiksime jälle osata rohkem hetkes olla ja nautida asju, mis meil olemas on, mitte igatseda selle järgi, mida ei ole. Sügavat looduse ja kõiksuse austust võiksime ka õppida, vanemate austust samuti.

Ühest kultuuriruumist teise liikudes toimub paratamatult mingi ümberlülitumine. Esmapilgul tundub, et Eesti ja Nepaali puhul on erinevus teravalt tuntav mitmel tasandil (nii mõtte- kui ka materiaalsel tasandil), aga mis oleksid näiteks kõige olulisemad asjad või mõttemallid, mida Sa võtad kaasa Eestist Nepaali ja vastupidi? Pean silmas eelkõige Sinu enda jaoks tähtsaid esemeid või veendumusi, mitte seda, mida Sa ehk heategevuslikul eesmärgil kaasa viid.

Eestist Nepaali võtan kaasa ilmselt oskuse organiseerida, administreerida, korraldada, läbi mõtelda jne 🙂 Loomulikult kannan oma hinges endale armsaid inimesi ja suhteid nendega, oma väärtushinnanguid ja juuri ja teadmist, kus pärinen, aga see ei kvalifitseeru just mõttemalliks.

Nepaalist Eestisse võtan aga kaasa oskuse tingimusteta armastada ja armastust näha, lihtsalt olla, elada ja hetke nautida, elu sisse hingata, tunnetada, vaadata, näha ja märgata. See kõik on Eestiski õpitav, aga selleks peab tekkima selline eriline hetk. Minul seda siin ei olnud, minul tekkis see eriline äratundmine just seal, Meg’i katusel mägesid vaadates. Nepaalist olen ma üles korjanud mingi imetabase kauakestva seratoniini“laksu”, sest ma ei suuda viimaste aastate jooksul meenutada ühtegi hetke, kui mul oleks olnud depressiivne tuju – selline imeline rahu ja olukordade nautlemine kestab ikka veel.

Materiaalsetest asjadest – minuga on juba väga pikka aega kaasas reisinud üks imeline kaelakee – ühe laama kingitus ühel erilisel hetkel. Ja üks käepeal – ka ühe pühamehe pühitsusega kingitus. Need hoiavad mind ja tuletavad mulle meelde olulisi asju.


Kas lastele tuleb see pigem kahjuks, kui keegi tuleb paariks kuuks/pooleks aastaks, et siis jälle ära minna?

See dilemma on ka mind vaevanud. Olen siiski jõudnud järeldusele, et positiivne pool kaalub negatiivse üles. Lihtsam on kindlasti minna suuremasse kollektiivi, kus ei teki nii isiklikke suhteid. Ja aus peab muidugi olema – algusest peale rääkima sellest, kauaks jääd, miks tulid ja et sul tegelikult on oma kodumaa ootamas.

Kirjutasid, et üritasid laste toidulauda rikastada, viisid neid piknikule ja vahepeal võtsid paar vaba päeva ja puhkasid hotellis. Kas vabatahtliku tööga kaasnes ka väike tasu või oli see kõik varasemate säästude arvel?

Sellisel viisil, nagu mina vabatahtliku tööd teinud olen, on see üks ütlemata kallis hobi. Teisisõnu maksin kõvasti peale oma tegemistele, aga vabatahtlikutöö skeeme on ilmselt mitmeid. Mulle sobib selline vorm, kus ma vähemalt materiaalses võtmes rohkem annan kui saan.

Kui kallis on elu Nepaalis? Tahaksin ka väga lugeda, mis on juhtunud pärast raamatu lõppu.

Nepaali elu on Eestiga võrreldes ikka väga odav, kuigi hinnad tõusevad pidevalt.

Mis puudutab seda, mis raamatu tegelastest edasi on saanud, siis ma ise loodan talvel veidi aega leida, et Petrone Prindi blogis natuke seda teemat avada 🙂

Lõpetasin eile Minu Nepaali lugemise. Äärmiselt nauditav lugemine oli. Mind paneb imestama see, kui lihtsalt ja kiirelt Kaia Nepaalis kohanes ja väga südantsoojendav oli lugeda, kuidas ta seal end tõeliselt õnnelikuna tunneb:-) Kuid siiski, Kaia, millest Sa Nepaalis olles kõige enam puudust tunned? Kas üldse?

Vahel tunnen puudust nii lihtlabasest asjast nagu soojast veest või oma vannist. Või oma voodist.  Aga päris tõsiselt vist mitte millestki. Kui siis kellestki – viiest mulle kõige olulisemast inimesest. Õnneks viimaste puhul ma tean, et nad ei kao kusagile, isegi kui ma pikalt ära olen.

Nepaalist lahkumine oli raske, aga millised emotsioonid valdasid sind sellel hetkel, kui jala taas Eestimaa pinnale panid (kas tundsid õnnetunnet koju jõudmisest või igatsust Nepaali järele)?

Pean tunnistama, et minu saabumised Eestisse on kandnud nn helget udusust – olen tegelenud hoogsalt aklimatiseerumisega, püüdnud aru saada, miks inimesed on nii närvilised, õnnetud, ringitormavad, hallid ja püüdnud mitte samasse rattasse langeda. Olen imestanud, et mida kõike inimesed poest ostavad ja miks nad nii mõttetu sisuga e-maile saadavad. Olen arutlenud, miks ei seisatata ja ei naudita hetke – kastepiiska, langevat lehte, puul istuvat lindu, udu hajumist, isegi lörtsiräitsakat külmas talveöös – mida iganes.

Võõrsil olles kindlasti tekib vahel isu mõne söögi järele, mida ainult kodumaal saab, mida sina igatsesid?

Varasematel aastatel tundsin puudust mis iganes maitsest, mis poleks riis või läätsed. Hiljem, kui olukord juba lubas parematki sööki nautida, siis vast mõni hea salat oleks vahel ära kulunud või omatehtud must leib…

Kuidas võõrsil toime tulla koduigatsusega ja igatsusega kõigi kallite järele?

Igatsus on meie enda loodud tunne – kui sinna sisse kaevuda, et miks kedagi või midagi igatsetakse, hakkab kooruma midagi hoopis muud emotsioonid ja põhjused kui igatsus. Ma ei usu, et igatsust tegelikult olemas on. On meie harjumused, egoistlikud soovid, tahtmised ja unelmad, ma arvan. Mina olen õppinud, et alati pole need igatsetavad asjad sugugi vajalikud.

Ma ei saanud tulla sellele kohtumisõhtule, kus sina ja Roy Strider rääkisite Nepaalist (ka tema ju sealmaal elanud). Kuulsin, et te olite mõnevõrra vaidlema läinud, sest sinu ja tema Nepaalid olid üsna erinevad. Mille üle te seal siis vaidlesite?

Ha-haa! Jah, Royga on lihtne vaidlema minna 🙂 Vaidlesime õige mitme asja üle, sest mulle tundus, et Roy on elanud hoopis teises Nepaalis – eks mõnes mõttes see nii olegi. Kusagil väikeses külas lastekodus elamine on hoopis midagi muud kui turistina Nepaali külastada. Usun, et juba põhjus, miks minna, avab maailma hoopis teise kandi pealt. Roy on  süvenenud märksa rohkem poliitilistesse tagamaadesse ja ajaloolistesse iseärasustesse kui mina, ka tema missioon on hoopis midagi muud. Mina elasin lihtsa külarahva keskel ja just selline lihtne käsitlus mulle ka sobib.

Mis rolli sa selle “Teeme ära” kampaania juures kandsid?

Olin koordinaator, nagu ka järgmise, juba sel nädalal algava projekti juures. Olen enda jaoks tõeliselt avastanud kolmanda sektori ja väga rõõmus selle üle!

Kuna ma olen täna haige, siis ma küsin seda ka, et mismoodi sul läheb metameditsiini konverentsi korraldamine (ja millal see tuleb ja mis seal täpsemalt tuleb) ja NB, kuidas sina nohu ja köha vastu täpselt võitled?

Konverentsi korraldamine kulgeb ootuspäraselt ja tempokalt. Paari nädala pärast on programm koos, siis saab Eesti Metameditsiini Keskuse lehelt täpsemalt selle kohta lugeda. http://www.metameditsiinikeskus.ee annab põhilistest tegmistest ülevaate. Konverents ise toimub 11-15.05.2011. Ma ei hakka veel välja ütlema, aga suured nimed tulevad esinema!

Mina ei võitle ühegi haiguse vastu, muuseas. Kui midagi külge hakkab, siis ma üritan aru saada, mis põhjusel ja siis selle nn juurpõhjuse likvideerida. Väikese nohu ja köha vastu pole midagi paremat kui kerge soolveega loputamine/kuristamine, vitamiinirohke söök ja korralik ports head und. Vahest need nohu ja köha annavad märku, et võiks korra aja maha võtta, oled oma immuunsusele liiga teinud?

Raamat meeldis mulle väga ja süvendas huvi vabatahtliku tööd, jooga ja meditatsiooni vastu. Kas vabatahtlikuks on mõtet minna ka lühemaks perioodiks, näiteks kuueks kuuks? Või on see pigem endale linnukese kirja saamisena, et olen ka nüüd midagi head teinud (ja lisaks maailma ka näinud).

Ma usun, et isegi pool minutit heategevust on parem kui mitte midagi 🙂 – ma ei piiraks seda küll ajaga mitte mingil moel.

Kui lubad, et raamatule tuleb järg, siis ei päri rohkem 🙂 Oled mulle eeskujuks – alati kui kuskil on rasked olmetingimused, siis enam ei virise, tuleb hoopis meelde Sinu positiivne suhtumine, et kui on kasvõi natuke külma vett pesemiseks, siis see on juba suur asi! Ja kes teab, ehk maandun minagi ükskord kuskil maailma teises otsas ja aitan lastekodulapsi… Sina ju näitasid, et Eesti naine saab kõigega hakkama!

Aitäh! Vahel on mul endalgi hea meenutada, et millistes tingimustes ma Nepaalis hakkama olen saanud (kui mõni tühine probleem Eestis kummitab). Vabatahtliku tööd soovitan aga soojalt – see muudab nii palju ja ma olen veendunud,et ikka paremuse poole! Me kõik oleme kõikvõimsad, kui leiame asja, mis meid motiveerib, millesse usume ja mida armastame, võime liigutada mägesid.

Advertisements

About daki

Daki thinks she can write, but actually she is yellow rubber ducky.
Rubriigid: Uncategorized, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Teine lugejaintervjuu. Lugejad küsisid, Kaia-Kaire Hunt vastas! on saanud ühe vastuse

  1. CystGanglion ütles:

    The main problem lies in where the fungus is living: under the nail.
    Flat feet have various degrees of arch degradation when the body’s weight is on them.
    “Frozen” immobile toe and ankle joints gain mobility.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s