Nalja ja pisaraid “Minu Gruusiast”

Kirjutab: Epp Petrone

Lugesin nädalavahetusel lõpuni “Minu Gruusia”, see on üks neid väheseid raamatuid, mis mis on kirjastatud ilma, et ma selle enne läbi oleks lugenud. Hakkasin toona suvel otsast lugema toimetatud materjali ning süda oli nõnda rahul, et edasi lugema tol hetkel ei hakanud (polnud aega ka).

Nüüd leidsin terve raamatu peale kaks sellist kohta, mille lehekülje ära märkisin (segane koht, esitan küsimuse, kui tuleb lisatiraazh), AGA mis peaasi, leidsin, et see on tõesti väga hea raamat.

Algab vaimukalt, natuke ehk isegi kerglaselt, nii et ma tõtt öelda ei osanud arvatagi, missugune (eelviimane) peatükk sel sõidul ees on ootamas… Kõigepealt lihtsalt loed ja muigad humoorikaid kirjeldusi sümpaatsest ja parasjagu kentsakast naisest, kes võtab kassi ja koera ja kolib Gruusia saatkonda sekretäritööd tegema. Kogu Gruusia saatkond saab läbi raamatu tuttavlikuks, nii et saan täitsa aru, kuidas meie kirjastaja Kairit raamatu lõpuks klikkis “osta” nuppu ja lendab nüüd ise kohale.

Samas ei ole maad vaadatud roosade prillidega. Kogu selle rahva rõõm, häda, lõhnad ja värvid (ja postsovetlik maastik) jõuavad kohale. Aga ikkagi tahaks vaatama minna, mina ise ka. Ikkagi Gruusia! See on maa, kus eestasi kutsutakse “bratja”, vendadeks. Nagu mu mees Justin ütleb: “Eesti ja Gruusia vahel valitseb arusaamatu armastus, mida mulle keegi veel põhjendada pole suutnud. Miks just Gruusia, miks mitte näiteks Armeenia?”

Mina ka ei osanud seletada, aga olen kuulnud, et juba nõuka-ajal olid eestlaste seas Gruusia suhtes õrnad tunded.

…Aga jah, laupäeva öösel lugesin siis raamatu lõpuni. Elasin kaasa viimase sõja puhkemisele, ahhetasin pruudiröövidest lugedes (need, teisisõnu külatüdrukute vägistamised on siiani maakohtades sagedased) ja nukralt muigasin lugedes, mismoodi Dagmar ei saanud kohalike inimestega kokkuleppeid plaanida, sest nad olid kogu aeg kellegi matustel (mis teha, kui suguvõsad on nii suured ja matused pikad)…

Ja siis tuli see eelviimane peatükk, nimega “Helene”, mis oli minu jaoks täiesti ootamatu, sest keegi ei olnud mulle sellest midagi rääkinud. Täitsa nutsin selle peatüki lõpupoole. Ma ei hakkagi teilegi ette ütlema, millega täpsemalt on tegu. Dagmar on suure südamega inimene, kes oskab kirjutada nii, et tahaks ise ka öösel voodist välja karata ja midagi head teha, aidata neid, kes abi vajavad. Ta võiks järgmiseks kirjutada raamatu varjupaigast või lastekodust, ja ta kindlasti võiks kirjutada järgmise ja ülejärgmise raamatu ka!

Siis tuli saatkonna kassipoja peatükk ning lõpusõnad; olin ikka veel “Helene” mõju all, kui jõudsin viimase lehekülje ja sisekaaneni. Pean tunnistama, et see gruusia veini reklaam siiski mõjus võõralt seal tagakaane siseküljel. Kasutan siinkohal võimalust ja küsin ka teilt, kes olete raamatut lugenud (või ka ei ole ja vastate teoreetiliselt) – kas teid häirib reklaam tagakaane siseküljel? Meil on praegugi inimene ametis, kes proovib leida reisibüroode-restoranide-veinimaaletoojate seas uutele raamatutele reklaami. Kas see kuidagi lamestab teie jaoks raamatut, või tundub, et saite tänu reklaamile raamatu ehk veidi odavamalt? Või te lihtsalt ei märkagi seda?

PS. Oma blogisse panin ka uue postituse, mis otsapidi kirjastamise asjadega seotud, nimelt raamatu “Söö. Palveta. Armasta” menust. Ja tänan ka selle blogi kaudu Dagmarit! Tema käis minu asemel selle filmi esilinastuse eel inimestega rääkimas nn minemisekirest (mina ise olin sel ajal haige).

Advertisements
Rubriigid: Uncategorized, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

12 Responses to Nalja ja pisaraid “Minu Gruusiast”

  1. Pingback: Elust kirju » Blog Archive » “Minu Gruusia” raamatu muljetest

  2. Kaiti ütles:

    Olen lugenud paljusid raamatuid, millel on reklaamid nii ees kui taga. Mind need ei häiri. Kui oma Gruusia raamatu kätte sain, siis esimesena asjana vaatasin, et ohhoo, mis meil siin on ja lugesin kohe ka reklaami läbi. Ma usun, et enamikel pole vahet, kas reklaam on seal või mitte, pigam usun, et kui see aitab raamatu odavamalt kätte saada, siis ollakse pigem reklaami poolt.

    Raamat on hea!!!! 🙂

  3. Ave ütles:

    Lõpetasin just selle raamatu lugemise.Olen veel praegugi “Helene” mõju all ja nutt tuleb peale.Kuna ma tean mõningaid raamatus olevaid inimesi,siis see tegi lugemise veel toredamaks ja põnevamaks.Ikkagi omad inimesed!:D.Kõik see elu ja lugu tekitas mulle tunde,nagu oleks ma ise seal samas viibinud.Aitäh Dagmarile!(mida ma talle ka isiklikult kindlasti ütlen)Ja kirjastajale,et sai teoks väga hea raamat!

  4. marjeaksli ütles:

    Mulle ka meeldis, lugesin ka just sel n2dalavahetusel…
    Mis natuke alguses hirmutas, oli see, kuidas Dagmar ytles, et ta ei kirjuta sellest, sellest ja siis veel ka sellest, ja siis ma vaatasin, oi, kui 6huke raamat – kartsin, et on tunda karme kirvehoope, aga ei olnud.
    Armas raamat.
    Loodan, et Kairit kirjutab siis kuskil ka oma Gruusia-muljetest. Mul on aga hea meel, et me omal ajal Gruusiasse ei kolinud.

  5. thela ütles:

    Pole siiamaani kahjuks ostmise-lugemiseni jõudnud. Miks…sest hunnik paberraamatuid ootab niigi riiulil ja lubasin endale, et ei osta enne ühtki juurde, kui hunnik kahanemas. Viimase aja liikuv eluviis on põhjustanud olukorra, et loen ainult neid asju, mida saan lugeda Kindlest. Sellega seoses siis ka küsimus: miks vaat et kõige keskkonnasõbralikuma maailmavaatega kirjastus Petrone Print ei müü oma raamatuid pdf-failidena? Oleks ju tunduvalt keskkonnasäästlikum kui paberkandja ja mõelda, kui tore, oleks mõni “Minu-” sarja raamat sellesse riiki kaasa võtta ja kohapeal mälu värskendada. Eesti kirjastustest saab e-raamatutega siiamaani vist ainult Ersen hakkama.

  6. Lili ütles:

    Minule see raamat meeldis! Kuna ise seda riiki juba õige mitu korda külastatud, siis kõik millest Dagmar kirjutas, tuli tuttav ette. Ja pigem ütleks, et ma ei pannud seda reklaami tähelegi, kui see võimaldab aga raamatu hinda inimestele odavama hoida, siis miks mitte. Ja ehk aitab see reklaam inimestel teha ka vahet kas ostetakse õiget gruusia veini või mingit hispaanias toodetud vale-gruusia veini 😉

  7. Alice ütles:

    Ei sega reklaamid raamatu tagaküljel.

  8. Oudekki ütles:

    Huvitav, mul on nõuka-ajast küll meeles terve kuhi ütlemisi, mis grusiine kudiagi eriti negatiivsest küljest näitasid, ma olen just mõelnud, et kuidas see muutus…. Ja siis, kas üheksakümnendate alguses eestlaste poolehoid kuidagi abhaasidele ei kuulunud, see on ka muutunud?

    Ma loodan, et raamatus on vastus 😀

  9. Elve ütles:

    Mind natuke häirivad reklaamid raamatutes. Kui nad tingimata olema peaks, siis lõpus häiriks vast vähem kui alguses.

  10. kairit2000 ütles:

    Thela – kõik “Minu-…” sarja raamatud on peagi kättesaadavad ka e-raamatutena. Gruusia kaasaarvatud. Asi ei ole hetkel enam meie taga, vaid sõltub Eesti Digiraamatute keskuse edenemisest. Igatahes on tegu lähitulevikuga!

    Marje – ilmselt kirjutan siia kirjastuse blogisse pärast reisi. Sõidan ära 20. oktoobril, nii et vast novembri alguses. Ja kindlasti kavatsen külastada ka saatkonda ja raamatutegelased (kass, suursaadik jne :P) oma silmaga üle vaadata.

  11. Meelike ütles:

    Reklaam kindlasti ei häiri ja pigem oli endal mõte, et kui kord omal raamatu avaldamise võimalus on, et ei tea, kas ka kedagi sponsoreerima õnnestub leida… Raamatu sain just kingiks, hea sõber ning hingesugulane saatis Iirimaale pakiga, ka Horvaatia raamatu, mõlemad said suure õhina ja kiirusega läbi loetud… Et järgmine suvi on omal plaan Gruusiasse hääletades jõuda, siis natuke sain julgust juurde, samas nii mõnigi naivislik mõte sai jälle maha kriipsutatud… Suurepärane ning objektiivne ülevaade sellest riigist. Ning “Helene” peatükk oli nii siiras ja ootamatu ja meeletult kahju, kuidas kõik autori jaoks kulmineerus…

  12. Pingback: Meie blogi aasta | Petrone Printi tööd ja tegemised

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s