Sigrid Suu-Peica: Horvaatia valis mind

Autor: Sigrid Suu-Peica, “Minu Horvaatia” autor

Horvaatia valis mind. Ja kui ta mind juba valinud oli, siis pani mingi jõud mu ajukurdude vahele keerlema mõtte raamatust, mille peategelane on riik nimega Horvaatia.

Idee Horvaatia elamused ning mõtted raamatuks koondada, hakkasid mul peas keerlema juba enne, kui Petrone Print „Minu …“ seeriaga algust tegi. Pealegi polnud sel hetkel eesti keeles välja antud mitte ühtegi Horvaatiat puudutavat teost. Kuna olin vabakutselisena juba mitmeid aastaid ajakirjanduses kaastöid teinud, sh ka reisikirju, siis kirjutamine polnud mulle päris uus tegevus. Ja väljakutse kirjutada raamat tundus mulle magusa unistusena.

Kui esimesed „Minu …“ seeria raamatud ilmusid, võtsin veel mõnda aega hoogu, et oma potentsiaalse raamatu kondikava üle mõtiskleda ja vaadata, et kuidas ja mida teised kirjutavad. Ühel hetkel tundus, et aeg on küps. Saatsin Epp Petronele kirja oma ideest. Näidiskatkendid kaeluskotkaste restoranist ja postiljon Robist viisid mõne aja pärast virtuaalse arutelu põhjal Epu vastuseni: „Hakka kirjutama!“

See oli üks emotsionaalsemaid virtuaalseid sõnumeid, mille ovatsioone kuulis sel hetkel vaid mu lontiskõrvaline koer!

Kirjutamise protsess oli iseenesest ääretult põnev. Ma sain oma tookordseid tundeid ja mõtteid kaugusest hinnata ja nende üle sügavamalt mõtiskleda. Eraldatuse ja saare isoleerituse teemad hakkasid mind aina enam paeluma. Samuti inimese ja looduse vahekord.

Kuigi kirjutamine oli aeg-ajalt ka üsna raske. Kõige keerukam oli ehk muude tööde-kohustuste kõrvalt kirjutamisele pühendumiseks aega leida. Et rännata oma mõtete ja tunnetega Eestimaisest tuisusest talvest ajas tagasi päikeselisele mägisele Cresi saarele. Aga kuna motivatsioon oli piiritu, siis klõbistasin klahve hiliste öötundide ja magusa uneaja arvelt, nädalavahetustest rääkimata.

Pean oma Horvaatia sideme tugevaks aluseks ka kohaliku keele suhtlustasemeni lihvimist, sest just läbi kohaliku keele mõistmise avanesid paljud arusaamad ja mõtteviisid. Just selle kaudu avanes kogu riik ja rahvas oma detailses eheduses. Minu horvaadist abikaasa oli samuti suureks abiks kõikvõimalike lugude jutustamisel, mis aitasid mul Cresi saare elu-olu, sõjateemat, aga ka horvaatide suhtumist paljudesse asjadesse paremini mõista.

Kui raamatu kaas sai välja valitud, siis tundsin, et kas tõesti saabki nüüd raamat valmis! Kui avasin esimest korda oma trükilõhnalise raamatu, siis tundsin sügavat rahulolu – üks mu unistus on täitunud! Las ta nüüd läheb edasi üksi karmi maailma ette. Ja las leiab ja otsib oma lugejaid.

Raamatu ilmumisega kaasnes rida esinemisi, mis minus esialgu üsna suurt ärevust tekitasid. Üksi tasahilju kirjutada on hoopis teine tunne, kui suurema kuulajaskonna ees oma raamatut ja Horvaatiat esitleda. Kuid mõtlesin, et milline au mul on raamatu ja esinemiste kaudu esindada oma armastatud maad Horvaatiat.

Meeldiv on kuulda positiivset vastukaja, kuid raamatu ilmumisega kaasneb ka negatiivne kriitika, milleks tuleb valmis olla. Oma esimese negatiivse kriitikaga seotud kirjatükki käes hoides, pani mind aga imestama, et artikli autor vaid raamatu paari lause põhjal, ilma sisu ja muid valdkondi puudutamata, selle kategoriseeris. Kas selline pinnapealne „ära panemine“ ongi kirjanduskriitika? Loodan, et mitte. Kui aga sain teada, et kriitik, kes korraga hulgale algajatele autoritele „ära pani“, on ise minu eakaaslane ja vaid paari raamatu autor, hingasin kergendatult.

Kui olen oma raamatuga kasvõi käputäit inimesi puudutanud ja Horvaatia vastu oma lugude kaudu huvi tekitanud, on rõõm minupoolne.

Advertisements

About daki

Daki thinks she can write, but actually she is yellow rubber ducky.
Rubriigid: Uncategorized, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

6 Responses to Sigrid Suu-Peica: Horvaatia valis mind

  1. Epp Petrone ütles:

    Jah, nõus, kõige keerulisem on leida aega ja tekitada kirjutamisrutiin!

  2. Jure ütles:

    Sve sam pročitao. Vrlo lijepo napisano. Samo što su slike na estonski pa niš ne kužim….

  3. Pirte ütles:

    Lugesin “Minu Horvaatiat” suure huviga mõni kuu tagasi, olles ise jahiga Aadria merel Horvaatia rannikuvetes. Kui mõnd uut kohta mainiti, võtsin aga merekaardi ette ja vaatasin järgi. Olen viimased kolm suve sellest riigis puhanud ja Horvaatia köidab mindki iga korraga rohkem ja rohkem. Olen ammu igatsenud sellest riigist veidi enam teada saada, see teos aitas mu uudishimu kõvasti rahuldada, just nagu olekski kohaliku eestlasega vestelnud:). Väga mõnusalt ja ladusalt kirjutatud raamat, nagu enamik “Minu” sarja teoseid. Aitäh autorile hea raamatu eest ja jaksu Petrone Prindile!

  4. Aile ütles:

    “Minu Horvaatia” oli minu jaoks vaga ponev lugeda. Raamatu leidis mu abikaasa poest kui oktoobri lopus Eestis käisime. Palju ära tundmise rõõmu:)kuigi Cresi saar jääb Splitist suhteliselt kaugele ja elu on seal palju rahulikum, kui suuruselt teises linnas Horvaatias, olid sa vaga osavalt ja tõetruult kirjeldanud kogu riigi erinevaid linni ning eluolusid. Mina elan Horvaatias juba viiendat aastat. Oleme siin ehitanud valmis maja ja peame abikaasaga suviti pubi pizzeria Karaka Bacvice rannahoones Splitis ja Beach hostelit samuti Splitis. Kui kunagi Splitti satute astuge läbi. Raamatu jätsin Eestisse koju ema öökapi peale, et ta leiaks sealt natuke arusaamist ja hingele kosutust.

    Parimate tervitustega

  5. Veinika ütles:

    Tere,
    tänan suurepärase raamatu eest!
    Lugesin suure huviga, sest olen Horvaatias kaks korda käinud (Dubrovnik, Split, Pula; ööbisime Klekis bungalotes jne). Suvel oli Horvaatias super, kuid sattusin sinna ka oktoobris, siis oli küll külm ja hull ilm. 2010 aasta juunis oli meil väga vahva grupp ja super giid-Eve! Tänan!
    Mulle meeldis tookord väga terve päevane laevareis merelahel.
    Ma küll ei ole käinud Cresi saarel, mis tundus raamatus väga huvitav. Järelikult tuleb jälle minna!
    Poole raamaru peal tundus mulle, et nendest kotkastest oli juba küll, kuid samas oli ka huvitav, sest tegelikult me ei tea neist midagi. Lisaks Horvaatia kirjeldusele olen nüüd ka kotka teadlane.
    Aga raamat on suurepärane!
    Ootan vol2.
    Tänan!

  6. Anonüümne ütles:

    Aitäh hea ja informatiivse raamatu eest! Võtsin “ta” teist korda kätte, et enne oma kolmandat Horvaatia reisi uuesti autori silmade läbi sinna rännata. Tänu sinu kirjaeldustele ja kogemustele elust Cresil, saab nüüd teoks ka minu unistus seda saare külastada ja seal nädala jagu peatuda.
    Kirjutamine sobib sulle… Edu edaspidiseks!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s