Turu raamatumessil

Tekst: Justin Petrone, “Minu Eesti”, “Minu Eesti 2”, “Montreali deemonite”, “Misjonäripoosi” autor

Fotod: Hannele Korkka, Jaana Vasama

Alustan sellest punktist, et ma olin Friedebert Tuglase seltsi külaline. Nemad, ilmselt härra Tuglase nimel, saatsid mulle kirja juba suve alguses, et kas ma tahaks tulla Turusse. Messi suur teema oli Ameerika, ja mina ju olen ameeriklane! Ütlesin jaa. Mul on alati hea meel Turus olla. Turu on mulle üks romantiline paik, peaaegu nii romantiline kui Helsingi – ilusad majad, ilusad inimesed, ilusad mälestused.

eesti2Ka oli huvitav olla Tuglase seltsi külaline. Ma tean küll, kes oli Friedebert Tuglas. Tema on see surnud Eesti kirjanik, kellel oli ebatavaline nimi. Palun mõelge: kas teie olete kohtunud mingi teise Friedebertiga Eestis? Ei usu. Friedebert oli ka kirjanikuna unikaalne, nii unikaalne, et tänapäevani on Tuglase selts Soomes aktiivne rühm, millesse kuulub umbes 3000 inimest! Olen ka lugenud natukene Tuglase värki. Tema oli 1905. revolutsiooni aja mees, kelle tsaari politseinikud panid vangi ja kes kirjutas pika luuletuse “Meri”. Lugesin ka kusagil, et tal olid mustlaste juured – mustlastest, kes olid ammu eestistatud.

Hea küll, elagu Tuglas.

https://petroneprint.wordpress.com/wp-includes/js/tinymce/plugins/wordpress/img/trans.gif

009Mul oli kolm võimalust rääkida lugejatega. Üks oli suurel laval koos Soome luuletaja Heli Laaksoneniga. Teate mis – on hästi palju soomlasi, kes oskavad eesti keelt. Igatahes oli niimoodi Turu raamatumessil. Heli on väga särav, väike naljakas tüüp huvitava garderoobiga, soomlanna, kes ütleb terve südamega “Jo!” ja naerab. Muidugi tal oli peas see väga tähtis “süldiküsimus” – kas ma olen nüüd proovinud või mitte? Rääkisime pikka aega süldist. Ütlesin, et see oli naljakas, et esimene “Minu Eesti” oli 350 lehekülge, aga kõige põnevam tükk oli see “süldiintsident” nii eestlastele kui ka soomlastele. Oli väga nauditav aeg Heliga! Kui tahate teada – soome keeles on “sült” “syltty”.

Teine koht oli Kirjakahvilas Turu kesklinnas. See õhtu tegelikult kuulus Tiit Aleksejevile ja Andrei Hvostovile, “Need mehed, kelle nimed ei hääldu ilusti tavaliste eestlaste kõrvadele,” nagu Hvostov ütles. Kahjuks jäin hiljaks ja ei kuulnud midagi Tiidu suust, aga ta oli väga sõbralik inimene. Hvostov on natukene müstilisem. Peaaegu iga küsimuse peale ta kordab – “seda ma ei kinnita ja ei eita” –, tundus, et see ei olnud mitte intervjuu, vaid uurimine. Okei, okei, teen nalja. Tal olid väga mõttekad vastused. Ja ta kartis ka, natukene, sest et ta raamat on nüüd ilmunud mitte ainult eesti ja soome keeles, vaid ka vene keeles. Nii et kõik tema kaassillamäelased saavad lugeda vabalt, mida nende kodulinna kirjanik tõesti mõtleb nende kohta. Võibolla keegi pahandab! Aga mis siis?

Hvostov on igatahes huvitav ja hea kirjanik. Meie mõlemad andsime suure tänu Epp Petronele, meie andekas-geenius toimetajale. Naljakas mõelda, et see “Epp Petrone” on see sama naine, kellega ma kohtusin samal maal (Soomes) 11 aastat tagasi, kes ütles, et ta tahaks kirjanikuks saada.

Turus oli kohal nagu Eesti Luuletajate Delegatsioon. Tuttavad näod – Kätlin Kaldmaa, Jürgen Rooste, Kalju Kruusa, Doris Kareva, Eeva Park ja teised. Nemad esitlesid nende uut raamatut – “8+8” (NyNorden) – eesti ja soome luuletajate kogumik. Õhtul käisin selle intrigeeriva seltskonnaga ühes soome luuletaja klubis, aga siis ema helistas ja ütles, et meie vana koer suri sel öösel ära, ja ma läksin koju, sest et peoisu enam ei olnud. Aga lahedad, sõbralikud inimesed igatahes.

Eriti hea näide on see fakt, et Jaak Jõerüüt esindas tema uut raamatut “Muuttuvainen” (Basam Books) hoopis soome keeles. Raamat ilmus 2010. aastal Eestis nimega “Muutlik”. Aga sain temast natukene aru, kui nad intervjuu tegid, sest et ta kasutab eesti sõnavara. Jaagul on palju energiat. Ma olen kuulnud, et Eesti suursaatkond Rootsis, kus ta praegu töötab suursaadikuna, on üks nendest kõige kiirematest ja töökamatest Eesti suursaatkondadest maailmas. Aga samal ajal tal on aega kirjutada ja tulevad head raamatud. Peategelane selles huvitavas raamatus on Aeg. Loodevasti loen seda ükspäev, kui Aeg lubab!

DSC02482Turu raamatumess oli täis inimesi. Ja seal oli rohkem kui raamatud. Olid ka vanad plaadid ja erinevad juustud ja muidugi haisev suitsukala. Kohtusin ühe noorpaariga, kellel on magustoidurestoran Uusikaupungis. Mees on pärit Philadelphiast. Noh, näete. Välismaa mehed (ja naised) on igal pool. Nende äri nimi on Pink Vanilla Desserts.

Oli ka hea esineda Ameerika suursaatkonna boksis. Meie riik praegu ei tööta (“Suletud!” nagu silt ütleb), nii et suursaadik ei saanud kahjuks tulla. Aga tema naine Cody Oreck oli seal, ja ta oli hästi sõbralik ja soe inimene, kes on kirjutanud ilusa raamatu Helsingi arhitektuurist – “Storybook Helsinki and Beyond”. Peaaegu esimene kord elus pidin rääkima Petrone Printi asutamisest ja Eestist inglise keeles. Oligi huvitav kogemus.

Aga siin lõpetan, ja ütlen ainult tänu Friedebert Tuglase vaimule, tema seltsile, Turule, Petrone Printile, Hvostovile, luuletajatele, Eesti suursaatkonnale Rootsis ja Pink Vanilla Dessertsile Uusikaupungis. Nüüd lähen ma tagasi koju ja töötan edasi oma raamatu “Minu Eesti 3” kallal.

Advertisements
This entry was posted in Uncategorized and tagged , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s