Teisel pool vett

Tekst: Anna-Maria Penu, raamatute “Minu Hispaania” ja “Kes kardab Aafrikat?” autor. Kõigepealt Eesti, siis Hispaania, siis Uganda ja nüüd? Kohe saate teada!

Akna taga kallab vihma sellise jõuga, nagu sajaks viimast korda. Mürinal, niivõrd võimsalt, et paneb autod kiljuma, sunnib inimesed peitu ja korraga polegi maailmas enam muud kui musta troopilise pilve valatud tumehall veesein. Aken asub Panama pealinnas Panamás El Dorado linnaosas ja mul on selle peale ikka veel pisut imelik mõelda. Akna alla on korteri omanik sättinud suure pruuni kirjutuslaua, mille taga istudes näeb räämas bensiinijaama külje alt algava rahvuspargi lopsakat rohelust. Džungel, ütlevad kohalikud muiates. Roheluse taha ja osaliselt ta rüppegi jääb luksuslik eramute rajoon Albrook, mille kahe- ja kolmekordsed kanali-stiilis majad ehitasid Panama kanalil töötanud ameeriklased juba 70 aastat tagasi. Alati, kui sealt läbi sõidan, hakkan unistama mõnes sellises uhke aiaga uhkes majas elamisest, kujutan ette lapsi, koeri, kasse, kujutan ette seda väikekodanlikku rahu ja õnne, mis meid kõiki siis kindlasti ümbritseb. Nende majade imetlemises on midagi rahustavat, harva leiduvat teise ajastu romantilist hõngu, kui rohi oli rohelisem, taevas sinisem, kui kõik oli veel võimalik. Kohe Albrooki kõrvalt algab Clayton, kunagine eritsoon, Panama apartheid, kuhu kohalikud ei tohtinud eriloata siseneda. Seal tuksub Panama kanal, mis viib ränduri Vaikselt ookeanilt Kariibi merele, avab tee tumesinisele Atlandi ookeanile ja sealt Euroopasse.

Nii palju on vett, et otsa ei näe,
ja ujudes lõppeks mul jaks.
Kui ujuksid vastu ja haaraksid käe,
las põhja siis vajuks me kaks.

 

Ma hüüan, Sa hüüad,
nii teisel pool vett,
ja paati ei seleta silm.

 

Nii seisame, teine,
teisel pool vett,
kuni pimedaks läeb maailm. 

Nii laulab Urmas Alender ja pressib end hinge sügavustesse; see on temale niivõrd lihtne. Tean täpselt, mida see kaugel, teisel pool vett seismine tähendab. Täna kohe eriti teravalt. Ja tean, et sellele, kes seisab siinpool, on see kordades raskemini talutav kui sellele, kes seisab sealpool. Sest sealpool seisja ootab, igatseb inimest, siinpool seisja igatseb lisaks inimes(t)ele tervet mahajäänud, kadunud maailma. Tunneb midagi Stefan Zweigi kirjeldatu sarnast. Ja seda on väga palju. Alles eile rääkisime sel teemal Venezuelast pärit abielupaariga, kes kolis kodumaa relvade ja töötuse eest Panamasse, on esimest korda perekonnast nii pikalt eemal. Juba üle aasta. Esimene kord on kõige raskem, lohutasin neid siis. Sest kui oled kõik aastad veetnud oma tähtpäevad, pühad ühtemoodi, siis seda need sinu jaoks tähendavadki. Teine aasta on juba pisut kergem, neljas veelgi enam, kuigi päriselt ei vabane igatsushoogudest iial. Pühad on emotsionaalne seisund, mille tagajärg on paratamatult nostalgia, nii et päriselt kerge pole see kunagi.

Aga sinul peaks see kerge olema, arvasid nad seepeale, nii palju aastaid mujal elanud. Mujal? Pärast kümmet aastat pole Hispaania enam mujal. Nüüd on ta kodu ja kõik muu on mujal.

Ei saa mitte vaiki olla,

lauluviisi lõpeta.

Vaikimine oleks vale,

sunniks südant lõhkema.

Panama on mujal. Sest ei ole (veel) Hispaania ja kaugeltki mitte Eesti. Eesti on omaette kategooria, nagu ainult emakeele, lapsepõlve ja noorusaja maa saab olla. Pealegi pole teisele maale elama minek ainult kehaline, pealiskaudne liikumine ühest paigast teise, see tähendab ka uue, identiteeti puudutava protsessi algust su hinges, su peas, su naharakkudes. Kes ma olen? Kes ma nüüd olen? Mida kaugemale, mida eksootilisem kultuur, toit, mõtteviis, seda radikaalsem ja pikaajalisem on kogu protsess. Vahel pöördumatult. Ugandas kohtasin Inglismaa abielupaari, kes pärast aastaid Aafrikas elamist ei suutnudki enam Briti eluga uuesti kohaneda ja tagasi kolis. Tagasi tähendas nende brittide jaoks Aafrikat…

Maailm täieneb, nihkub, saab uue sisu iga uue eluperioodiga uues keskkonnas. Ja vahel justkui kustuks üldse. Kõik, mis enne näis olevat paigas ja selge, lendab laiali ja sa pead hakkama asfaldile kukkunud tükke kokku korjama, otsima neile parema koha, mõne päris ära viskama, et uutele, sinule nüüd eluliselt olulisematele osadele ruumi teha. Muutuvad inimesed, muutuvad tähendused. Nende lõplikkusega tuleb leppida. Ja see pole kerge, see pole valutu. Nõuab aega ja kannatlikkust ning kuigi ma tean, mis minuga praegu toimub, miks toimub, oskan neid hinge- ja meeleseisundeid nimetada, kirjeldada, ei tähenda see seda, et kõik need etapid toimumata jääksid, et ma nende läbielamisest pääsen. Et pääsen pisaratest, kui kuulan laulmas Siiri Sisaskit.

Aga kui torm minu kandlelt
Kostab siiski kõrvu sull’,
Siis sa ise oled süüdi:
Miks nii armas oled mull’!

Istun nagu igal hommikul akna alla sätitud suure pruuni kirjutuslaua taga, pilk Panamá rahvuspargi lopsakal puudemerel, mille kohal hõljub soojuse niiske udupilv, pargi hingeõhk, kuid ma ei ole siin. Hing pendeldab kusagil maa ja taeva vahel, pidetult aegade voos, rohkem mineviku kütkeis kui olevikus ja samas tahtmata piiluda tulevikku. Kõik tegelik, tõestus, et ma olen olemas, näib olevat seljataga, isiklikes ja kollektiivsetes mälusahtlites. Ma koosnengi ainult minevikust. Ja ometi pole ma seesama, kes siis. Kirjud pildid inimestest, paikadest, loetud tekstid, kuuldud lausejupid Eestis, Hispaanias, Ugandas oma lõhnade, värvide, tunnetekaardiga mahuvad kõik mu sisse, kus nad mürgeldavad, näpistavad, ajavad naerma; ja selle kõige kestel jõuan mõelda, et olen olnud nii väga õnnelik, sama õnnelik kui vahetevahel igatsusest otsatult kurb. Aga rohkem õnnelik, jah, alati rohkem õnnelik, sest neid pilte on palju, nad on erilised ja nad on kõik nii armsad mull’…

Advertisements
Rubriigid: Uncategorized, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s