“Minu Keenia” kolm aastat hiljem

Tekst: Janika Tamm, “Minu Keenia” autor

This slideshow requires JavaScript.

 

“Tere, Janika. Loodan, et see raamat annab Sulle ülevaate, millega Sa oled hakkama saanud. Alari.”

Nähes, kuidas ma erinevatesse “Minu Keenia” raamatutesse kümneid pühendusi kirjutasin, otsustas mu sõber Alari ka minu Keenia-raamatusse pühenduse kirjutada. Lisaks joonisas ta kaktuse ja mõned loomad (naeratava elevandi, kaelkirjaku ja jänese – kõik eespool mainitud loomad naeratasid, mitte ainult elevant :)). Alari oli inimene, kes “Minu Keenia kohe pärast ilmumist mulle Keeniasse tõi. Raamat ilmus 12. detsembril ning minuni jõudis juba nädal hiljem. Keenias olin ma tol hetkel neljandat korda, raamatus olen kirjutanud kahest esimesest korrast. Paljude tegelaste elu on praeguseks aga väga huvitavaid pöördeid võtnud.

“Janika, sa kirjutasid selle raamatu oma keeles! Miks? Miks mitte inglise keeles?” 

Kõik mu Keenia sõbrad, tuttavad ja töökaaslased ning ka piirivalveametnikud, kohvikuteenindajad ja poemüüjad esitasid täpselt sellesama küsimuse. Neile lihtsalt ei mahtunud pähe, kuidas ma võisin kolm aastat raamatut kirjutada ning lõpuks selle ilmutada ainult minu oma keeles, mida räägib vaid miljon inimest maailmas.

“Janika, sa oled NII isekas! Kas sa ingliskeelset trükki välja ei annagi?” 

Ka üks raamatu tegelasi, Moraa, ei suutnud aru saada, miks on nii raske anda välja raamatut kahes keeles. Üritasin talle selgitada midagi lepingutest ja raamatusarjadest ja Eesti riigist, kuid mu selgitused teda ilmselgelt ei rahuldanud.

“Mu mees peksis mind. Ma ootasin hommikuni, panin asjad kokku ja kolisin välja.”

Moraa üle oli mul tagasi Keeniasse jõudes kõige parem meel. Ta kolis välja kodust, kus ta ilmselgelt õnnetu ja rõhutud oli, ning asus elama iseseisvalt koos oma poja Christianiga. Moraa kavatseb täide viia oma unistuse ning minna ülikooli. Ta on sihikindel.

“Janika. Ma olen nagu vang! Lapsekasvatamine ei ole lihtne. Üldse kohe mitte!” 

Kõige olulisema pöörde oli võtnud raamatu ühe läbiva tegelase, Estheri elu. Esther sai tütre, kelle nimeks on Kaisa. Kaisa on väga armas tüdruk, kes Shianda külas käivatelt eestlastelt ikka mõne kingituse saab. Viimaseks oli näiteks Eesti värvidega müts. Esther, kes oli alati väga hõivatud ja iseseisev naine, käib Kaisa kõrvalt ka tööl ning teeb vabatahtlikku tööd WEFOCO jaoks, kuid on siiski varasemast oluliselt kodusem. Õnneks on tal väga tore ja toetav mees. Estheril läheb hästi.

“Janika! Janika! Tere, Janika! Kauaks sa jääd? Ära mine juba ära!” 

Kabarneti orbudekodus, millest räägib raamatus Rutto peatükk, võetakse mind alati väga soojalt vastu. Lapsed tulevad juba väravale kätt suruma ning Rutto ja Christine’i näole tekib mind nähes lai naeratus. Ruttol läheb hästi. Hispaania naine Isabel on oma viimased aastad panustanud Kabarneti orbudekodu arendamisse ning teoks teinud ka Rutto unistuse Euroopasse saada. Rutto on hetkel Euroopas, Hispaanias.

“Mäletad küll mind? Me elasime koos ja siis sa tegid mulle süüa.” 

Shianda küla lastega jalgpalli mängides taaskohtusin Freddiega. Poisiga, kes kolm aastat tagasi mu naabermajast välja visati ning kelle ma ajutiselt enda juurde elama võtsin. Freddie lugu jäi hinge kriipima, kuna minu lahkumise hetkeks ei olnud me tema kodu (täpsemalt selle puudumise) probleemile lahendust leidnud. Freddie oli kolme aastaga oluliselt kasvanud ja ma ei tundnud teda ära. Samuti oli temast saanud tubli ja asjalik noormees. Elas ta kaugete sugulaste juures, kelle ta kuidagi ise üles leidis. Freddie lõpetas parasjagu põhikooli. Tal läks hästi.

Kuka

Kukale, raamatu kaanepoisile, kinkisin ka “Minu Keenia” raamatu. Kuka ei saanud üldse aru, mis toimub ja miks temast ja sellest raamatust pilti tehakse. Küll aga sai toimuvast aru poisi isa, kes hiljem külavahel kõigile raamatukaant näitas ning oma poja üle siirast uhkust tundis. Kuka aga mõistis oluliselt enam mu žesti, kui kutsusin tema pere sööma ning kõigile liha ja ugali‘t tellisin. Siis oli ka Kuka näos emotsioone näha.

Azina 

Azinast on sirgunud kena noor neiu. Ta on asjalik ja räägib head inglise keelt. Azina jalg on ikka veel veidi haige, kuna haigus osutus krooniliseks, ning ma organiseerisin talle haiglaravi.

Harrison

Noormees, kellel oli kolm unistust – ehitada oma perele kuivkäimla, paigaldada veetorud ja minna kolledžisse –, on täitnud neist kaks. Veetorusid veel ei ole, aga küll tulevad needki. Hariduse nimel on maha müüdud hulganisti kitsi, kuid tänu haridusele on Harrison saanud juba esimesi väiksemaid ajutisi tööotsi.

Rael

Minu südamesse jäänud, seitsmeaastaselt vägistatud tüdruk käib Eesti sponsori toel puuetega laste internaatkoolis ning on väga asjalik ja hakkaja, veidi üleannetu, kuid pigem heas mõttes. Rael saab kindlasti tulevikus hakkama ning temast sirgub tubli noor naine.

Amina 

Amina kuningast vanaisa suri ning seejärel ei maksnud keegi enam tema ülikoolimakse. Hetkel on Aminal kool pooleli, kuid ta läks tööle (mille sai tänu tutvustele) ning loodab peagi tagasi kooli minna.

Robert 

Robert on ainus raamatu tegelastest, kelle elus ei ole midagi olulist toimunud ega muutunud. Robert on ikka täpselt seesama Robert, jookseb neidsamu radasid ning räägib sama juttu. Mul oli temast natuke kahju. Robert on oma elus ühele kohale tammuma jäänud.

Mina 

Mul oli südamest hea meel näha, et enamiku raamatutegelaste, mu heade sõprade ning tuttavate elu on siiski paremuse poole liikunud. Eriti läks südamesse nende tüdrukute areng, kellele me 2010. aasta lõpus eestlastest keskkoolitoetajad leidnud olime. Vaid mõne aastaga on nad tänu keskkoolile muutunud väga asjalikeks noorteks neiudeks, kes on enesekindlad ja rõõmsameelsed. Näiteks Sarah, keda ma laia naeratuse ja enesekindla hoiaku tõttu äragi ei tundnud.

Minu kolleeg Riina luges teel Keeniasse “Minu Keenia” põhjalikult läbi ning kui ta kohtus külavahel Moraa või mõne teise raamatutegelasega, ei pidanud ma Riinale pikka tutvustust tegema, ta teadis täpselt, kellega tegu on. Riina küsis Moraa käest, kas kõik see, mis ma raamatus temast kirjutasin, oli tõsi või oli ikka veidi liialdatud ka. Kuna ma lugesin kõigile raamatus olevatele tegelastele nende peatükid inglise keeles ette, siis teadis Moraa ka vastata, et kõik on täpselt õige. Seda väitsid ka teised raamatuosalised, kuigi veidi naljakas oli lugeda inimesele ette peatükki, mille olin ise temast kirjutanud.

Mu viimane Keenia-periood kestis viis kuud ja lõppes kuu aega tagasi. See oli lihtsaim ja positiivseim aeg Keenias. Kui eelmiste kordade järel olin väga väsinud ja stressis, siis nüüd tunnen, et pärast seda korda olen Keeniaga ära leppinud ja rahu sõlminud. Tagasi lähen kindlasti.