Tekst: Mare Grau, reisiromaani “Võõramaalane” autor
Jack Kerouac olevat kuueaastaselt kuulnud Jumalat talle ütlevat, et tal on hea hing, ta kannatavat oma elus ning et ta sureb valus ja hirmus, aga teenib lõpuks ära päästmise (Amburn, Ellis, “Subterranean Kerouac: The Hidden Life of Jack Kerouac” p 13‒14, MacMillan 1999). Justin Petrone vastses raamatus “Montréali deemonid” on selline lõik, kus üks tegelane ütleb minategelasele Adamile: “Ma tahtsin lihtsalt öelda, et minu arvates tahab Jumal sulle öelda, et ta armastab sind. Vahel räägib Jumal läbi teiste inimeste.” (lk 228) J. Petrone väidab, et on ammutanud teiste hulgas inspiratsiooni Kerouacist. Viimase suurteos “On the Road“ olevat valdavalt autobiograafiline, kui palju on seda Justin Petrone “Montréali deemonid”?
Kui Epp Petrone pakkus mulle kontroll-lugemist oma abikaasa valmivale romaanile “Montréali deemonid” (inglise keeles), siis võtsin selle vastu entusiastlikult. Mul oli hea meel, et usaldati minu keeletaset, iseäranis selleks, et kontrollida teoses esinevaid prantsuskeelseid väljendeid.
Ma polnud varem ühtegi Justini raamatut lugenud, seega olin eelarvamustest täiesti vaba. Kui ma aga käsikirja lugema hakkasin, siis vajus mu nägu algul päris pikaks. Ma ei tea, mida ma ootasin, aga mind tiriti korraga ühe piinatud hingega seksmaniaki elusse. Üks f-sõna ajas teist taga ja kõik see narkootikumide värk. Peategelane Adam oli minu meelest tõsiselt segi kamminud noormees. Ja ma mõtlesin, et see pole küll minu rida. Minu enda vast ilmunud “Võõramaalane” oli hoopis teisest ooperist. Aga kuigi Adam oli eemaletõukav, oli samas mul tast kuidagi kahju ka. Ma tahtsin teada, kas ta siis sai nendest deemonitest lahti või ei, sest tundus, et tal oli sellega tõsi taga. Ma jätkasin lugemist ja lugu hakkas minema huvitavamaks, kui mängu tulid pannkoogikohviku ettekandja Gabrielle, Jumal ja Adami esivanemad. Saatan oli vist juba algusest peale sees. Me saame teada ka viimastest avastustest geneetikas ja Kanada prantslastest selle valguses.
Aga oma deemonitest lahti saamine ei ole kerge. Kui raamatus Adami suhted Gabrielle’iga sassi läksid, tahtsin ma talle öelda: sa oled loll, Adam. Viimase teele peab tulema veel kaks naist, kellega kohtumine on üks naljakas-grotesksem kui teine, nii et lugu saaks areneda üsna loogilise lõpuni. Adamist saab selle järel kas preester või kohtab ta sobivat naist, kes tal silma peal hoiab :).
Lõppkokkuvõttes oli “Montréali deemonid” üsna hea meestekas. Täis ängi ja paineid, esitatud sellise sünge huumoriga. Mehed kindlasti loevad seda teistmoodi kui naised.
Nüüdseks olen läbi lugenud ka Justini “Minu Eesti” 1. osa ja kontrast nende vahel on tohutu. Kui “Minu Eesti” peategelane on ontlik noormees, kellest saab tubli abikaasa ja pereisa (st siis tõeline Justin), siis “Montréali deemonid” on nagu ühe piinatud hinge appikarje (kas Justini alter ego?). See on üsna auahne raamat ja nõuab natuke süvenemist, kui on viitsimist Adami paineid ja jumalaotsinguid jälgida.
Mul on autorile neli küsimust:
- Kas Sa oled tegelikult Montréalis käinud?
- Ma märkasin, et kui algul oli Su prantsuse keel üsna vigane, siis see hakkas lõpu poole paranema. Kas Sa võtsid vahepeal keeletunde?
- Sa väidad oma raamatu eestikeelses sissejuhatuses enesekindlalt, et see esimene romaan ei jää Sul viimaseks. Kas Sa juba töötad järgmise kallal?
- Kuidas on kujuneda kirjanikuks oma kodumaast nii kaugel olles? Sa oled vallutanud oma kahe “Minu Eestiga” Eestimaa. Kas valmistud oma “Montréali deemonitega” vallutama Ameerikat? Sa pead ju ennast Ameerika kirjanikuks?
Aitäh vastamast ja jõudu edaspidiseks!
Petrone Printi tööd ja tegemised 
Aitäh, Mare! Justin praegu on tööreisil Hiinas ja väga hõivatud seal, aga kui tagasi jõuab, siis vastab siia kommentaariumisse su küsimustele.
Muidu tore arvamus, aga kust võtad Sina, Mare, otsustada, mis on “tõeline Justin”?
Võibolla peaks ütlema “see on ametlik ja avalik Justin” 🙂 (See “Minu Eesti” oma.)
Kaur, Epp seletas ära, mida vôi keda ma môtlesin “tôelise Justini” all!
Ahhh. Selge. Või siis ikka ei. Justini eelmised avalikud kirjatükid ei ole tast küll eriti lihtsat pilti loonud. Ta blogi on selgelt pigem piinatud geeniuse kui hea abikaasa oma, ja viited minevikule (washingtoni aeg jne) vihjavad keerukale noorusele. Ja normaalne USA keskklassi mees ei võtaks naiseks endast palju vanemat ida-euroopa hilpharakat… või mis? 🙂
Vastan Mare küsimustele!
– Kas Sa oled tegelikult Montréalis käinud?
– Jah, kuus päeva.
– Ma märkasin, et kui algul oli Su prantsuse keel üsna vigane, siis see hakkas lõpu poole paranema. Kas Sa võtsid vahepeal keeletunde?
– Ei, aga hakkasin kastuma e-tõlki. Alguses kirjutasin täiesti umbes, kõrva järgi.
– Sa väidad oma raamatu eestikeelses sissejuhatuses enesekindlalt, et see esimene romaan ei jää Sul viimaseks. Kas Sa juba töötad järgmise kallal?
– Jah, mul on palju ideed, aga pole aega praegu kirjutamiseks.
– Kuidas on kujuneda kirjanikuks oma kodumaast nii kaugel olles? Sa oled vallutanud oma kahe “Minu Eestiga” Eestimaa. Kas valmistud oma “Montréali deemonitega” vallutama Ameerikat? Sa pead ju ennast Ameerika kirjanikuks?
– Mina sooviks väga, et see raamat leiaks kodu ka põhja-ameeriklaste kättedes. Otsin omale agenti. Kui teate kedagi, siis palun andke nõu. Aga kas ma olen vallutanud Eestimaa? Ma ei mõtle nii. Võibolla on selline ameeriklane nagu mina igal maal. Ja ka Eestis on meid mitu. Ootan, mis raamat tuleb nüüd välja teistel: Vello Vikerkaar, João Lopes Marques, Abdul Turay,
Aitäh, Mare, sinu arvamuse eest. Ja aitäh, Kaur, huvitava küsimuse eest.
Tänan väga, Justin! Kauri küsimus oli algul mulle suunatud. Ma polnud midagi otsustanud, missugune Sa oled. Ma pole Sind oma silmaga näinudki. Ja kes see ikka inimese sisse näeb. Vist jäi mul lihtsalt üks küsimärk puudu. Ja mis puutub « ida-euroopa hilpharakatesse », siis ei pea selleks tingimata « piinatud geenius olema », et nendega abielluda, aitab armastusestki, nagu nii paljude puhul 🙂 Piinatud geenius vôib ju ka lisaks olla, aga ei pea !