Raamatusoovitused :)

20. novembril tuleb Viljandi raamatukogus suur raamatupäev ja seal tuleb suur raamatunäitus – sellega seoses küsiti minu ja Justini soovitusi (kaks raamatut kummaltki). Kopeerin need siia ka.

EPP PETRONE:

Haruki Murakami “Norra mets” on imeliselt pingeline ja rütmikas
raamat. Raamat on mõnes mõttes pessimistlik, seal on mitu enesetappu,
aga samal ajal on see õhkond kuidagi nii nihkes, et muutub helgeks.
Peategelane on üks keskealine mees, kes meenutab oma tudengipõlve.
Minu jaoks on see nostalgiaraamat, kuigi mind ei olnud ju 1960ndatel
olemaski, aga miski selle ajastu vaimust on meie massimälus olemas.

Keskkonnast hoolivatele inimestele soovitaksin meie kirjastuse uut
ökoraamatut: inglise keelest tõlgitud Sandra Steingraberi “Mina olen ookean. Lapseootel keskkonnateadlase päevik”: autor on ühtaegu doktorikraadiga ökoloog, luuletaja ja võitlev keskkonnahoolik. Ta
kirjeldab läbi oma raseduse väga ilusas ja valusas keeles kõiki neid
olulisi keskkonnateemasid, mis inimese kehasse kokku jooksevad.

JUSTIN PETRONE:

Ausalt, üks raamat mis on tõesti mojutanud mind hiljuti on Epu reisiromaan, ‘Kas süda on ümmargune?’ Olen lugenud seda rohkem kui kaks korda. See on lugu kuidas noor ebaõnnelik ajakirjanik laks maailma rännata ühe vana eesti hipiga ja leidis rohkem kui lihtsad seiklused. Lugejana, raamat ise on päris huvitav, eriti näha meie maailma naise silmadest. Aga kirjanikuna, see raamatu struktuur on õpetlik. Üks tugev teema raamatus on nostaalgia, ja selle raamatu lugu hüppab tagasi ja edasi ajas. Mõnikord tundub et kõik ajad on segatud,  aga elu ongi tõesti niimoodi. Kirjutada selle stiiliga ei ole kerge. Selles mõtes, arvan, et “Kas süda on ümmargune?” on vapper.

Henry Milleri “Vähi pöörijoon” on ka väga inspireeriv. “Vähi pöörijoon” ilmus esimene kord Prantsusmaal aastal 1934, aga  see raamat oli keelatud USAs kuni 1961-ni. Miks? Sest, et tsensorid otsustasid, et Milleri raamat oli liiga rõve Ameeriklastele sel ajal. Raamat veel ei ole tänapäevade lastele. Seal ongi palju inetuid sõnu. Peategelane on Miller, üks noor vaene kirjanik. Tema kirjutab ausalt ja mõnikord sürrealistlikult oma elust kodumaalt lahkunud inimesena Pariisis, suures linnas keset maailmas kus kõik on vulgaarne, kus kõik on allakäinud. Pange tähele, et raamat toimub Euroopas kolmekümnendatedes. Aga kas meie praegune aeg on nii erinev? Erkki Sivonen on tõlginud Milleri suurt tööd eesti keelde. See raamat ilmus eesti keeles esimest korda 2006 1992. aastal.