Taeva ja Maa vahel

 Lugu ilmus 2011. aasta detsembrikuu Eesti Naises. 

Küsis Eda Allikmaa, vastas raamatu “Taevas ja Maa” autor Hille Karm.

Kirjanik Hille Karmi lapsepõlvelugu paneb mõtlema sellest, kuis vanemate tõekspidamised mõjutavad laste eluvalikuid. Isa ameti tõttu oli sul eriline lapsepõlv.

Olen kirikuõpetaja tütar ja see tõsiasi on mõjutanud nii mu lapsepõlve kui kogu elu. Elasime Kuressaares ja mu isa teenis peale sealse koguduse veel Kaarma, Jämaja ja Anseküla kogudust. Isa kirjutas kodus laua taga jutlusi. Jumal oli meie pere nähtamatu liige. Kui ma veel koolis ei käinud, tundusid vanematega koos kirikus käimine, igapäevased õhtu- ja söögipalved väga loomulikud.
Kooliminekuga läks elu keerulisemaks.

Lapsed võivad olla vahel julmad endast erineva vastu.

Lapsed teevad sedasama, mida täiskasvanud ees. 50. ja 60. aastate Nõukogude Eesti oli usuvaenulik riik, nõukogude propaganda kasutas usklike kohta halvustavaid väljendeid. Kuna kuulusin peresse, kus isa pidas ühiskonnas
väärtusetut ametit, kandus sama suhtumine üle ka meile, lastele.

Kuidas minu Kasahstanist sai “Minu Kasahstan”

Tekst: Katri Kuus, “Minu Kasahstani” autor

“Minu Kasahstan” ei sündinud kokkuvõttena minu Kasahstanis veedetud aastatest, vaid sai peatükk peatüki haaval kirja selles Kesk-Aasia suurimas riigis samal ajal elades.

Ettepaneku proovikatkendi kirjutada sain Epp Petronelt juba siis, kui olin Almatõs olnud napilt aasta. Esimese ropsuga tunduski, et ma ei oska sellest maast veel midagi jutustada, kuna tunnen sealset eluolu veel liiga vähe. Samas olin alati nautinud sõpradele pikkade e-kirjade kirjutamist, milles püüdsin võimalikult värvikalt edasi anda oma muljeid ja elamusi uuest elukohast, ise sealjuures pidevalt tundes, et ma tahaksin öelda palju rohkem, kui on ühes kirjas võimalik. Seetõttu ei suutnud ma Petrone Printi ahvatlevast pakkumisest loomulikult loobuda. Panin oma esimesed, tol hetkel valdavalt negatiivsed ja kriitilised muljed kirja, ning elasin edasi oma igapäevaelu, avastades päev-päevalt maad, millesse suhtusin algul nii tõrksalt. Nõnda saidki lugudeks esmakohtumine Kasahstaniga, tiir minu uues kodupaigas Sovhoos Alataus, Almatõ tutvustamine õunte päritolukohana ning tüüpilist postsovetlikku korruptsioonisugemetega asjaajamist käsitlev pajatus minu sekeldustest kohalikes ametiasutustes. Ju said aga lood liiga tuttavlikult nõukahõngulised, kuna kirjastuse rahvas leidis need suuresti sarnased sarjas varem ilmunud “Minu Moldovaga”. Aga Kasahstan ja Moldova ongi sarnased! See oli olnud valdav emotsioon, kui ahmisin endasse Marje Aksli “Minu Moldovat” – see oli just nagu minu elu! Arvan, et “Minu” sarjast püüab iga lugeja otsida ja leida just seda killukest, millega end lugedes samastada. Seda mitte leides aga pettub. Ju tajus Kasahstani ja Moldova ühisosa ka “Minu Moldova” autor Marje Aksli, kellest sai “Minu Kasahstani” toimetaja ning kellega mõistsime teineteist algusest peale hästi. Siinkohal tahangi tänada oma toetavat toimetajat, kellega kahe-aastase kirjutamisperioodi vältel sõbrunesime ning kelle arvamust ma usaldasin. Marje elas minu Kasahstani-elule reaalajas kaasa, utsitas, kui juba kolimiskastide otsas istudes arvutisse viimaseid peatükke toksides vaikselt väsima hakkasin, ning vajaduse korral ka kaitses mind. Igal juhul suutis ta minus tekitada tunde, et ta on alati olemas. Aitäh Sulle, Marje!

Kaks meie autorit Vikerraadio saates “Uudis+”

Teisipäeval, 24. jaanuaril on Vikerraadio saates “Uudis+“ külas kaks meie autorit: Sigrid Suu-Peica (“Minu Horvaatia“) ja Ester Laansalu (“Minu Kreeka“). Arp Müller vestleb nendega kell 12.45 ja 13.10.

Intervjuu Hille Karmiga

Intervjuu Hille Karmiga (“Taevas ja Maa”) ilmus 13. jaanuaril Keila Lehes. 

Kui tihti oled sattunud Keilasse pärast keskkooli?

Keila jääb n-ö tee peale, kui sõidame abikaasa Reinuga Harju-Ristile mu omaste kalmudele või suviti Haapsallu. Olen käinud paaril kooli ja klassi kokkutulekul. Uuest koolimajast olen seni vaid lugenud ja mööda sõitnud.

Ülesehituselt on raamat nagu elulooraamat, aga elulugu jääb raamatus pooleli. Kas selle tingis sari, milles raamat ilmus, või soovisid seda sina kui autor?

Tegemist on kirjastuse Petrone Print sarjaga “Aja lugu”, kus on varem ilmunud neli raamatut. Õigupoolest võtsin vastu Epp Petrone pakkumise kirjutada oma lugu üksnes seetõttu, et just see sari võimaldab kirjeldada teatud ajajärku läbi iseenda ja keskenduda lapsepõlvele. Mõlemad – nii lapsepõlv kui aeg, mil see kulges – on ülitähtsad.

Kui võrrelda inimese elu hoonega, siis lapsepõlv on elu vundament, mis peab vastu pidama. Ehk nagu oma raamatus ütlen: “Lapsepõlv ei lõpe kunagi. Ta on kogu aeg meiega kaasas, nagu küpseks saanud puu või taim kätkeb endas kunagist, kasvujärgus puud või taime.”

Minugi lapsepõlv olnuks kindlasti teistsugune, kui sündinuksin samasugusesse peresse mitte nõukogude ajal, vaid palju varem või hiljem. Arvatavasti ei pidanuks ma oma valikute üle siis nii pikalt pead murdma – kuid kas olnuks siis millestki erilisest kirjutada?

Vahepeatus Keila. Kuid mitte ainult. (Hille Karmi raamatust “Taevas ja Maa”)

Lugu ilmus 13. jaanuaril Keila Lehes. 

Hille Karmi uus, autobiograafiline raamat “Taevas ja Maa“ on lugu lapsest, kes kasvab kirikuõpetaja peres 1950.–1960. aastate Nõukogude Eestis, kus inimene arvab end olevat kõigevägevama ja usku Jumalasse peetakse igandiks helgesse tulevikku tormaval teel.

Hoolimata sellest peaks kirikuõpetaja peres sündinu justkui enesestmõistetavalt jagama maast madalast oma vanemate tõekspidamisi.

Miks olen sündinud just niisugusesse peresse sellises riigis? Miks peab meie pere rändama ühest kohast teise? Miks minu isa on valinud ühiskonnas väärtusetu ameti? Mis maa see on, kus niisugust peret nagu meil on, kummaliseks peetakse?

Nende küsimuste üle murrab teismeealine tüdruk pead iseendas ja oma päevikus. Pika kaalumise järel astub ta vanemate seatud teelt kõrvale ja valib üliaktiivse osalemise nõukogude elus. Teda kannustab soov olla nagu teised, nautida tähelepanu ja ühiskonna tunnustust. Seda kõike ta saab, kuid oma hinges kiigub ta Taeva ja Maa vahel, ta süda jääb pooleks: olles nagu teised, on ta südames siiski tugevasti oma vanematega seotud.

Õhtuti pimeneva tähistaeva all seistes küsib ta endalt: kuidas edasi? Või hoopis – tagasi? Oma vanemate päranduse juurde?

Nii kirjutab oma raamatust autor ise. Kokkuvõtlikumalt ja paremini vist ei saagi. Oskaja sõnaseadjana on Hille Karm kirjutanud oma lapsepõlve mälestused nauditavaks lugemiseks, mis ei paku ainult äratundmisrõõmu, vaid ka mõtlemisainet. Pealtnäha pole selles lapsepõlveloos midagi erakordset: ei sõjavapustusi, Siberis sündimist, maailmas ringirändamist, kuulsaid kaasteelisi…, nagu niisugustes raamatutes tavaks. Ometi paelub see ühe lapse lugu lugejat, võib-olla oma siiruse ja avameelsusega, kindlasti aga sellega, et nõukogude ajast  sellises võtmes on tegelikult nii vähe kirjutatud. Elul ei ole kunagi ainult kaks värvi – must ja valge. Omad rõõmud ja helged hetked olid ka kõige hallimal nõukogude ajal. Eriti lastel, kes alles avastasid maailma enda ümber ja püüdsid leida vastuseid oma lugematutele miksidele, et osata elus teha valikuid.

Lugeja Liis Sigrid Suu-Peica “Minu Horvaatiast”

Tekst: Liis, lugeja ja arvustaja. See postitus osales meie selleaastasel blogimängul. 

Ma ise pole kordagi veel Horvaatiasse jõudnud, kuid Sigrid tekitas kindlasti selle isu. Tavaliselt pole ma eriline looduskirjelduste fänn, kuid tema oskas need täpselt nii parajalt kirja panna, et ma ei pidanudki raamatut lugedes lõike vahele jätma. Kogemus oli hea, usun, et sain täpse ettekujutuse Horvaatiast (tegelikult küll siis vaid ühest saarest).

Sigridi raamat oli põnev ka seetõttu, et olen ka ise mõelnud vabatahtliku töö peale. Niivõrd üksildasest vabatahtliku-elust pole ma varem kuulnud, aga just seepärast oligi seda lugu põnev lugeda. Kõik mu tuttavad, kes EVSi teevad, asuvad kuskil linnades ja elavad absoluutselt vastupidist elu. Seega andis Sigridi raamat mulle ka ideid seoses EVSiga: miks mitte kogeda mõne teise riigi maaelu, selle asemel et kuskil suurlinnas avastada seda, mida miljonid on enne mind avastanud?

Arvan, et minu jaoks seisneski raamatu põnevus üksiolemise kogemuses. Imestan, et Sigrid seda olukorda nii optimistlikult võttis. Lõpus loomulikult muutus asi vist liiga üksikuks ja ka seda suutis raamatu autor vägagi ilmekalt ning ausalt edasi anda.

Pean tunnistama, et raamatu lugemisest on paar kuud ja tegelikult ma väga ei mäletagi seda osa, kui Sigrid “tsivilisatsiooni” naases ning oma uut Horvaatia-kogemust alustas. Järelikult mõjus see vabatahtlikuks olemise peatükk mulle rohkem ja lükkas raamatu teise osa peast välja. Aga sellest pole mul kahju: sain lugemiselamuse kätte juba EVSi kogemuse kirjeldustest.

Soovitan “Minu Horvaatia” raamatut kindlasti ka tuttavatele. Hea võimalus silmaringi avardada ning meile tegelikult üpris tundmatu riigi ajalooga veidi tutvuda. Sain ise kindlasti targemaks ja loodan, et saan kunagi seda Horvaatia ilu ka oma silmaga näha!

Ilmus “Minu Kasahstan”

Ilmus Katri Kuusi „Minu Kasahstan”, mis maksab meie e-poes ja kontoris 11 eurot.

Palume lugema!

Lugeja Archibald Margot Roose “Minu Amsterdamist”

Tekst: Archibald, lugeja ja arvustaja. See postitus osales meie selleaastasel blogimängul. 

Miskipärast pole Holland mulle kunagi eriti ahvatleva riigina tundunud. Olen küll tulihingeline jalgpallifänn, kuid Hollandi oma ei ole kunagi kuulunud minu lemmikmeeskondade hulka. Seega kõik justkui viitaks sellele, et see riik ja sealne kultuur pole minule sugugi meeltmööda. Kuid mingil hetkel toimus minus totaalne pööre ning kõik Hollandiga seotu hakkas mind tohutult paeluma. Tõenäoliselt oli see ajendatud ühest Hollandi tudengite grupist, kellele ühel 2010. aasta kevadkuul pidin tutvustama siinset ajalugu ja kultuuri. Neil kõigil oli seljas midagi oranži ja see äratas minus tähelepanu, miks see nii on ‒ sest Hollandi rahvusmeeskond ei mänginud sellel päeval küll minu teada mingil tähtsal rahvusvahelisel kohtumisel. Küsisingi, miks kõigil on seljas midagi oranži, ning sain sellele ka pikema selgituse. See väike seik pani mind üha enam huvituma ka hollandi kultuurist ja eluolust.

Milline oli meie blogi 2011. aasta?

The WordPress.com stats helper monkeys prepared a 2011 annual report for this blog.

Here’s an excerpt:

The concert hall at the Syndey Opera House holds 2,700 people. This blog was viewed about 36.000 times in 2011. If it were a concert at Sydney Opera House, it would take about 13 sold-out performances for that many people to see it.

Click here to see the complete report.

“Minu Horvaatia” sünnipäevahinnaga

Seoses „Minu Horvaatia” autori Sigrid Suu-Peica sünnipäevaga saab 5. jaanuarini osta raamatu meie e-poest 6 euroga.

Ilusat sünnipäeva ja head lugemist!