Tekst: Justin Petrone, “Minu Eesti”, “Minu Eesti 2”, “Montreali deemonite”, “Misjonäripoosi” autor
Fotod: Hannele Korkka, Jaana Vasama
Alustan sellest punktist, et ma olin Friedebert Tuglase seltsi külaline. Nemad, ilmselt härra Tuglase nimel, saatsid mulle kirja juba suve alguses, et kas ma tahaks tulla Turusse. Messi suur teema oli Ameerika, ja mina ju olen ameeriklane! Ütlesin jaa. Mul on alati hea meel Turus olla. Turu on mulle üks romantiline paik, peaaegu nii romantiline kui Helsingi – ilusad majad, ilusad inimesed, ilusad mälestused.
Ka oli huvitav olla Tuglase seltsi külaline. Ma tean küll, kes oli Friedebert Tuglas. Tema on see surnud Eesti kirjanik, kellel oli ebatavaline nimi. Palun mõelge: kas teie olete kohtunud mingi teise Friedebertiga Eestis? Ei usu. Friedebert oli ka kirjanikuna unikaalne, nii unikaalne, et tänapäevani on Tuglase selts Soomes aktiivne rühm, millesse kuulub umbes 3000 inimest! Olen ka lugenud natukene Tuglase värki. Tema oli 1905. revolutsiooni aja mees, kelle tsaari politseinikud panid vangi ja kes kirjutas pika luuletuse “Meri”. Lugesin ka kusagil, et tal olid mustlaste juured – mustlastest, kes olid ammu eestistatud.
Hea küll, elagu Tuglas.
Jätka lugemist →