Deemonid, küsimused ja mesilastorked

Tekst: Justin Petrone

See oli 2008. aasta suvel, kui me viibisime parajasti reisil Kanadas, Vancouveris. Ühel õhtul tuli Epp raamatupoest tagasi teosega “Võrgutades deemonit: kirjutised minu elust”. Kuni selle hetkeni ei olnud ma Erica Jongist midagi kuulnud, või õigemini kui olingi, siis ei olnud pööranud sellele mingit tähelepanu.

Erica Jongi (seni) kõige kuulsam töö on “Lennuhirm”, tuntud oma seksuaalse avameelsuse poolest. Ja ta pole mitte ealeski olnud mingi magusromantiliste romaanide viljeleja. Ta oskas kirjutada huumoriga naiste siseelust ja ta suutis saavutada positsiooni, kus teda võeti tõsiselt. Jong oli ja on julge kirjanik – ta intrigeerib mind, sest ma olen huvitatud tegelikult juhtunud lugudest.

Ja nüüd tagasi mu naise juurde. Epp Petrone, noor naiskirjanik, kes on lugenud läbi vist küll kõik, mis Erica Jong kirjutanud on.

Milline autor on Epp?

Mäletan, kui ma lugesin Erica Jongi tol kuumal 2008. aasta suvel, siis ütlesin ma Epule midagi sellist: “Sina peaksid ka üles kirjutama oma loo. Kirjuta tõtt, nii nagu tema kirjutas.”

Ma arvan, et see minupoolne julgustus oli üks algtõukeid Epu “südame”-raamatute sünniks, aga olen kindel, et neid impulsse oli lisaks sellele teisigi.

Üks Eppu inspireerinud allikaid oli kindlasti teleseriaal “Lost” (eesti keeles “Teadmata kadunud”). Me pole kunagi olnud suured teleka-inimesed, aga kuidagi juhtus nii, et sellest sarjast sattusime sõltuvusse. Edasi-tagasi hüppavad teemaliinid on eriti tugevalt tooni andmas Epu esimeses “südame”-raamatus, nagu ka püüd rääkida suurt lugu ja kasutada selleks palju erinevaid tegelasi. Sellise kontseptsiooni läbi viimine on väga raske ja näitab mu meelest Epu kirjutajavõimekust.

syda1Ja ärgem unustagem, et sarja “Teadmata kadunud” tegevus toimus ühel saarel, ja “Süda 1” sündmustik kerib peamiselt ühel saarel, ja samamoodi värskelt ilmunud “Süda 2” oma. Saared, saared, saared… Midagi on neisse maetud.

Tundub, et on kahte tüüpi mälupilte: ühed on värsked ja teised on ammused. Ning see mehhanism, mismoodi need pildid sorditakse ja salvestatakse ühest hunnikust teise, on ka “lase-minna”-protsess.

Tavaliselt ei sobi umbes nii kümme aastat pärast toimunud sündmusi asju enam hoida “värskete mälestuste hulgas”, sa tead, et need pole värsked, ja ka nendega seotud tunded pole enam nii elavad. Nad on nüüd kaugemal, need pildid oleksid justkui juhtunud kellegi teisega, mitte sinu endaga, ja on tunne, justkui oleksid need osa mingist raamatust või filmidest, mitte su tegelikust elust.

syda2-1Just siis on õige aeg minna nende piltide sisse, õppida neist ja panna nad teadlikult “lase-minna”-maailma.

Olen kõrvalt näinud, et just selliselt on Epp töötanud läbi oma mineviku erilisi hetki. Küllap selleks, et uutele ruumi teha.

See toob meid otsapidi reality-teemadeni. “Kas sa oled mõelnud, et sa kirjutad reality-raamatuid?” küsisin ma talt kunagi. Ma rääkisin toona “Minu Ameerika” raamatutest. Aga nüüd on meil käes “Kas süda on ümmargune? 2”, mis on reality-raamat reality-TV tegemisest. Aga nagu me raamatust teada saame, on suur osa sellest nii-öelda reality‘st tegelikult lavastatud.

Ja siit tuleb meie järgmine, veelgi suurem teema. Mis asi see reality, see reaalsus tegelikult üldse on? Samamoodi, nagu Epu esimene südame-raamat mängis nostalgia ja mälu teemadega ja pani küsimuse alla selle, kas asjad, mida me mäletame, on ka tegelikult juhtunud…

Just sellepärast võib öelda, et mõlemad need raamatud, “Süda 1” ja “Süda 2” on tegelikult ilukirjandus, isegi kui Epp ise vahel väidab, et need seda pole. Teatud mõttes on kõik mäletamisväärne reaalsus meie ümber ilukirjanduslik väljamõeldis, sest mitte ühtegi lugu ei saa ümber jutustada nii, nagu see juhtus.

Mis veel…

Raamatus on ka romantiline teemaliin, see allasurutud pikk kiindumus tegelasse nimega “Alex”. Meil kõigil on selliseid mälestusi, inimestest, kellest me kunagi hoolisime, ja aja möödudes kipuvad need mälestused aina armsamaks minema. Võimalik, et meie aju on niimoodi loodud, et mäletame head ja mitte halba, niimoodi suudame edasi elada.

Jah, muidugi, see kõik on täiesti loogiline. Aga ma oleksin valetaja, kui väidaksin, et see teemaliin mind ei torganud.

Sain, muide, just paar nädalat tagasi Tuhalaane metsas mesilase käest nõelata. Istusin mõnusalt oma toolis ja üks suur triibuline elukas surus enda taguotsa minu jalga, ning ma kargasin püsti, vandudes ja longates.

foto jutuõhtustUmbes selline tunne oli mul ka “Alexi” teemaliini suhtes. Aga mis teha, ise ma selle esile kutsusin. Mina ju ütlesin, et kirjuta tõde. Ja selline see tõde on. Vähemalt selles reality-mängus nimega “Kas süda on ümmargune? 2”.

(pildil: Epp Petrone tutvustamas raamatut Tartu Linnaraamatukogus.)

Advertisements
Rubriigid: Uncategorized, sildid: . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s