“Paleontoloogi päevaraamatu” sünd

“Paleontoloogi päevaraamatu” sünnist autori, toimetaja ja kirjastaja pilgu läbi

Kristiina Ehin:

Seda raamatut kirjutades tundsin omal nahal, kuidas ühest meelelisest tajust – lõhnast, helist, puudutusest – võib saada terve mälupilt. Mõni vana lapsepõlve lõhn tuletab meelde terve seiga, mõnikord isegi seikluse, mis võinuks jäädagi unustatuks. Selles mõttes oli selle raamatu kirjutamine üllatusi täis. Käisin oma lapsepõlvekohtades, ka nendes, millest ma suurt midagi ei mäletanud, ja ikka tuli midagi meelde – valusat, ilusat, armast. Käisin nuuskimas ka vana kooli, oma õudustemaja kolmandal korrusel, kus oli meie klassiruum. Euroremondi alt kumasid mulle ikka vastu needsamad lõhnad ja hääled, paljugi tuli meelde.
Ega ma isaga seostuvat lõpuni söandanudki läbi tunnetada. See tema äkiline lahkumine on praegugi ikka väga valus. Siiski sain kirja mõned lood isast, mida ainult mina tean, ja see andis rahu.

Sain kirjutamise ja uurimistöö käigus ka ema ja teiste lähedaste sugulaste kohta palju uut teada. Näiteks see, et pirruhoidjad (pilakud) pole ühes ema luuletuses lihtsalt ilu pärast, vaid ta tõepoolest kasvaski esimesed viis eluaastat üles pirruvalgel, nende Ristemäe talus Läänemaal Oru vallas polnud elektrit ja petrooleumilambidki tulid hiljem. Oli ikka suur šokk, kui seda ema kohta teada sain. Ta ise polnud taibanudki selle üle imestada.

Aga hea, et sain asju emalt ja tädideltki küsida. Ega nemadki alati kõike täpselt teadnud, aga asjade üle arutleda saime teinekord poole ööni.

Kui raamat oli poolvalmis, sain stipendiumi, et sõita kolmeks nädalaks Tampere külalisateljeesse kirjutama. Seal tegin range režiimi – hommikul jooks ja joogatrenn. Siis kuus tundi kirjutamist. Siis kohvik ja kunstinäitus. Siis jälle kirjutama, kuni jaksasin. Suur ateljeeaken täitus kollaste lipikutega, et raamatu ülesehitust silme ees hoida. Muidu ei mahtunud see mulle enam pähe ära.

Muide. Seda raamatut peab ikka järjest lugema, see on nii kirjutatud. Kuigi saan aru, et lühikesed peatükid ja fotod meelitavad lugema suvaliselt siit ja sealt.

Raamatus on kuus osa. Iga osa üldpealkiri on isesugune küsimus. Peatükid vastavad ühel või teisel moel neile küsimustele. Näiteks: “Oled sa tõega Raplast pärit või?”, “Millal siis algas Eesti?” või “Aga kuhu?”. Minu jaoks oli kõige suurem proovikivi  jõuda kirjutamisjärjega olevikku. See on ju päevaraamat, mitte mälestusteraaamat. Panin oma lapsepõlve ja noorusaja päevikud tänapäevaga kokku. Tundsin ja taipasin, kuidas minus need märkmed praegu vastu kajavad. Mida tahaksin lisada? Ja seda polnudki vähe. Tänapäev sai raamatusse sisse kuni viimase hetkeni.

Aga peamine, et kuskilt ajakoorikute alt leidsin üles selle uudishimuliku ja rõõmsameelse väikese tüdruku, kes kunagi olin… Tundsin, et ta on mulle väga armas.
Ly Seppel, toimetaja:

Seda raamatut toimetades süvenes minus aupaklikkus oma tütre vastu. Tema on tema, ja mina olen mina. Me mäletame ühtesid ja samu asjugi mõnikord ühtmoodi, aga teinekord – erinevalt. Ikka jälle tahaksin parandada, korrigeerida, seletada, lisada, ära võtta…
Aga hammustan keelde. Parandada võib ainult mõnd koma või koolonit, harva kohendada lauset, küsida midagi juurde.

Kristiina mäletamisviis on meeleline ja tema kirjutamisviis on luuleliselt kujundirohke. Neid peatükke lugedes sähvatas minus mitu korda äratundmine omaenda lapsepõlvest ja ka noorusajast. Seda raamatut oli tore teha. Sõitsime lõpuks Kristiina poja Hannesega isegi Tamperre kohale ja aitasime kollaseid lipikuid akna peal segamini ajada ja jälle uut moodi korda panna.
Ajastud on tõesti kohutava kiirusega vahetunud, nagu Kristiina raamatu tagakaanel kirjutab, aga see veel ei tähenda, et nad oleksid möödas. Olevikuhetkes on alati palju rohkemat, kui pealt paistab.

Epp Petrone, kirjastaja:

Mina olin see, kes Kristiinale selle raamatu ettepaneku tegi. Ma teadsin, et see pole päris tema “ala”, aga samas tundsin, et Kristiinas oleks just nimelt potentsiaali kirjutada midagi konkreetsemat, ühiskonna ja ajastuga seotut, samas ikka oma, kristiinaehinliku pilguga. Pealegi tundus see samm omal moel loogiline, oli ju Kristiina oma “Emapuhkuse” raamatus perepärimuse asja ajama hakanud, ja üldisemad pärimuse teemad olid ta loomingus sees juba vist algusest peale. Mind huvitas väga, mismoodi ta oma tundliku silmaga vaataks tagasi sellele olustikule, kust me, 1970ndatel sündinud, tulnud oleme.

Kas tulemus üllatas mind? Oli detaile, mis üllatasid. Ja tegelikult üllatas kogu protsessi sujuvus. Minule kõrvaltvaatajana tundus selle raamatu sünd harmooniline ja ilus, ma loodan, et see raamat ei tee kellelegi haiget, aga see pani nii tegijatel ja paneb loodetavasti ka lugejatel hingekeeled helisema. Siin on palju erinevaid kihte ja on selliseid pisikesi poolkihte, mida alles teisel lugemisel märkama-seostama hakkad. Ma olen väga rõõmus, et eesti kirjandus endale selle raamatu sai!

Advertisements
Rubriigid: Uncategorized, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s