Me ise valime, millised saavad meie mälestused olema

Tekst: Kairit Lillepärg, “Minu Prantsusmaa” peatoimetaja

This slideshow requires JavaScript.

Miks on eestlastele nii omane keskenduda negatiivsele, ent võtta kõike head enesestmõistetavana?

Tõsi, näiteks sellised asjad nagu internetti kandunud kõikvõimalikud e-teenused alates rahaoperatsioonidest kuni lapsele nimepanekuni, mis tunduvad Eestis niivõrd tavalised, on näiteks Prantsusmaal täielik ulme. Just bürokraatiaga maadlemist pidas “Minu Prantsusmaa” autor Eia Uus üheks tülikamaks asjaks muidu talle armsas riigis. Selleks, et näha seda head, mis meil koduses Eestis on, ongi vaja mõnda aega võõrsil elada. Eia sõnul paistavad eestlased kaugemalt vaadates vaiksed ja hillitsetud, samas kui prantslaste vestlus, olgu siis poes, kohvikus või pereringis, kõlab põhjamaalasele lausa karjumisena. Eestis tagasi olles hämmastaski Eiat see, kui vaikne igal pool oli.

Autor kahtlustab, et võib-olla on prantslaste koleerilisus ja joviaalsus pideva veinijoomise tagajärg. Ja see pidavat samuti külge hakkama – et hiljem Eestiski iseenesest lõunasöögi kõrvale pokaali veini tellid. Eestis peetakse päevaajal alkoholijoojaid aga ju alkohoolikuteks.

Üks huvitav teema, millel Eia raamatuesitlusel peatus, oli loomulikult armastus – on ju Pariis tuntud lembelinn. Ja nagu Eia jutust selgus, siis on seal tõeline patt mitte suhtes olla. Esimene küsimus pärast teretamist olevat alati: “Kas sa oled suhtes?”, ning kui kaasvestleja juhtub eitavalt vastama, pakutakse end kohe välja vaba koha täitjaks. Kui vestleja aga lähisuhet kinnitab, siis ei takista seegi tõelist prantslast – ta pakub end välja armukeseks 🙂 Eia pidas sellist armastuse-teemalist ahistamist siiski pigem tüütuks kui nauditavaks. Kodu-Eestis juba seda “muret” pole, et võhivõõrad inimesed üksteisele suuremat tähelepanu pööraksid. Eia jutu peale tekib kokkuvõtteks tunne, et tema sobitus oma särava välimuse, suure kultuurihuvi ning avatud meele tõttu siiski Prantsusmaale ja Pariisi kui valatult. Kui ta aga esitluse lõpus ühtäkki kuuldavalt mõtiskledes pigem iseendalt kui publikult küsis: “Kas ma ikka kirjutasin raamatus sellest, kuidas ma alguses igal õhtul oma toas patja nutsin?”, siis olin mina raamatu peatoimetajana siiralt üllatunud. Mitte et ma kahtleks kuidagi autori sõnades, ent raamatus on nukraid noote ja pisaraid siiski vähe.

Mõned eestlased lihtsalt valivad mäletada head.

(Mõtted on kirja pandud 23.04 Tartus, raamatu ja roosi päeval toimunud “Minu Prantsusmaa” esitluse järel.)

Advertisements
Rubriigid: Uncategorized, sildid: , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

One Response to Me ise valime, millised saavad meie mälestused olema

  1. Anonüümne ütles:

    Elan Prantsusmaal juba 12 aastat ja üllatusin seda artiklit lugedes mitu korda. Esiteks, ei jooda siin sugugi pidevalt veini, eriti päevasel ajal, see on eelkõige vanema põlvkonna harjumus. Hiljuti mainiti just teleris, et Prantsusmaal on inimeste veinitarbimine igapäevases elus paljku harvemaks muutunud , véorreldes varasemùate aegadega. Kõva häâlega räâkimine, suhtumine “Mina ja maailm” on pigem prantslaste loomuses ja mida madalama sisemise kultuuri ja intelligentsiga inimene on, seda laiemalt annab ta oma ümbruskonnale sellest teada. Aga seda juhtub näha-kuulda ka Eestis.
    Enese peale surumist, boyfriend’iks või armukeseks ja kohest küsimuse esitamist pole ma ka siin märganud ega ka kunagi oma tutvusringkonnas sellisest käitumisest kuulnud. Aga eks igaühe kogemus ole erinev ja eks meisse suhtutakse ka vastavalt meie oma käitumisele, sellele, mida me oma olemusest kiirgame, kas pole nii?

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s