Kirjutamata peatükk

Tekst: Mirjam Johannes, “Minu Toba” autor 

Külm juulikuu on kätte jõudnud. Kuidagi ei mahu pähe, kuidas võib subtroopilises kliimavöötmes olla juulis nii kontekriipivalt jahe. Läheme Triinuga Yésica sünnipäevakingi ostmiseks raha välja võtma. Pangamaja nurgal tuleb meil läbi järjekorda võtnud inimsumma endale teed teha. Kell on üheksa õhtul ja clorindalased, kellel on sotsiaaltoetusi oodata, võtavad homse helgema päeva ootuses panga ukse taha sappa.

Kui minul ja Triinul ei kulu üle viie minuti, et  automaadist raha pangakaartidega välja käristada, ootab enamik kohalikke kontori avamist üle öö. Formosa provintsi kirjeldatakse tihti kui piirkonda, kus enamik inimesi elab sotsiaaltoetustest ja ei oma muud püsivat sissetulekut. 

Clorinda linn on selle tüüpiline näide. Enamikul meie sõpradest pole pangakaarti ja selle järele ei ole ka otsest vajadust, kuna kõik töötavad nagunii pereettevõtetes ja saavad oma palga iga päev pärast tööd kätte. Vaesem rahvas (need, kellel oma poekest ette näidata ei ole) elab aga kuust kuusse laste- ja sotsiaaltoetuste najal.

Lastetoetust tõstetakse iga natukese aja tagant, selleks et inflatsioonile mitte jalgu jääda.
Praegu on perekondadel oodata 340 peesot ehk 59 eurot lapse pealt, mis on ligi kuus
korda rohkem, kui Eestis sellisel puhul antakse. Ühe sotsiaaltoetuse kohta võib see küll
suur tunduda, kuid tuleb meeles pidada, et paljudele vaestele perekondadele on see ainus
sissetulek. Ning võrreldes 2009. aastaga, kui seda raha esimest korda maksma hakati, on
äärmuslikus vaesuses elavaid perekondi ligi poole vähem.

Nende toetuste abil hoitakse ka laste tervisel silm peal. Nimelt arvestatakse igakuisest
summast maha 60 peesot, mis läheb omamoodi fondi. Iga kooliaasta alguses makstakse
sinna kogunenud raha vanematele välja, kui nad esitavad tõendid, et lapsel on kõik
vaktsineerimised tehtud ja tervisekontroll läbitud. Sel moel on kasvanud vaese rahva
teadlikkus terviseküsimustes.

Läbi seina ääres konutavate inimeste turnides märkan Lease nooremat venda Gardot ja teisi barrio Toba noorukeid. Vanemad inimesed üldiselt ööseks sappa seisma ei tule, eriti kui on võimalik mõni pereliige enda asemel saata. Lisaks lastetoetustele saavad tobad ka nii-öelda pärismaalaste pensioni. Nagu lastetoetuste puhul on ka siin tegu võrdlemisi hiljutise reformiga Argentina sotsiaalsüsteemis. Ausalt öeldes ei kujuta ettegi, milline võis olla elu barrio Tobas enne 600 lisapeeso (105 €) määramist!

Jälgides tobasid ja nende praegust elustiili, ei jää kahe silma vahele tõsiasi, et neil on
õnnestunud lääne kultuurist üles korjata kõik halb: tarbimishullus, massikultuur, rämpstoit
ja alkoholism. Toetustest ja pensionitest hoolimata ei tunne nad heaoluühiskonna paremat
külge. Veel on vara rääkida haritusest, tervisest, sotsiaalsest turvatundest ja võrdsusest.

Tobad on ehtne näide sellest, kuidas “tsiviliseerimise” halb mõju jõuab alati kohale enne kui kõik hea, mille üle me nõnda uhked oleme. Ja ka see hea pole nii pilvitu, kui esmapilgul paistab. Pensionid ja riigi kingitud eluasemed aitavad neil lihtsalt võõra elukorraldusega leppida. Tobad ei kasutanud raha ja rändasid ringi. Neil ei olnud küll haiglaid, aga oli oma mets ja rahvameditsiin. Neil ei olnud koole ja lapsed ei õppinud lugema, ka praegu ei tee nad seda oma emakeeles. Üldse oleks meil viimane aeg väärtustada kirjakultuuri kõrval  jõulisemalt suulist pärandit. 

Lehvitan rõõmsalt Gardole, kes mulle tülpinult vastu viipab. Samaga vastavad ka teised noorukid. Lapsi öövalvesse tavaliselt kaasa ei võeta. Ometi on täna Gardo kõrval oma kohad sisse võtnud Ángel ja Francisco. Ángeli-sugune väänik jõuab muidugi igale poole oma nina toppida, aga tõsine Francisco paistab siin päriselt valvet pidavat. Tervitame neid Triinuga rõõmsalt, kuid peale hüperaktiivse Ángeli, kes ennast kohe meie jalgratta lenksu külge haagib, ei paista kellelgi kuigi hea tuju olevat. Francisco pakub meile mehaaniliselt saiakontsu, millest me Triinuga viisakalt keeldume. Neil on oodata veel üle kaheteistkümne tunni, nii et kogu toidumoona ei saa nii vastutustundetult laiali jagada! 

Kui üldse midagi toba kultuurist alles on jäänud, siis on see kogukond. Nad hoiavad ikka ühte nagu heitunud mesilaspere ja on valmis oma viimased leivakoorikud valgete pangaautomaadi-kummardajate vahel vennalikult ära jagama.