Misjonäripoosist

Tekst: Justin Petrone, “Misjonäripoosi” autor

Eestit on õnnistatud siin elavate välismaalastest kirjameestega. Abdul Turay, Vello Vikerkaar, João Lopes Marques… Vahel tundub, et saime Eestis oma kolumnisti-tööotsad just tänu välismaalaseks olemisele. Meie toimetajad tellivad meilt selle nurga alt lugusid, sest “eestlased tahavad ju teada, mida teised meist mõtlevad”. Ja tänu kirjutava võimu juures olemisele on meist saanud justkui emissarid läänemaailmast, kes on saabunud siia selleks, et aidata Eestil muutuda.

Selline on meie poos siin ühiskonnas: misjonäripoos. Me oleme Eestisse saabunud õhu-, mere- või maateed kaudu ja asunud kohalike inimeste puudustele tähelepanu pöörama, seeläbi nende hingi päästma, et neid juhtida tõotatud maale.

Meiesugused pole siia tulnud mitte ainult kirjanikena. Igapäevases elus leiab kõikvõimalikke läänest pärit tegelasi, kes on siin levitamas oma elustiili. Küll otsivad mormoonid kusagil külavaheteel uusi päästmist vajavaid hingi, küll pistavad Eesti Jehoova tunnistajad uste vahelt sisse ajakirju, mis on trükitud USAs. Mu Californiast pärit sõber õpetab transtsendentaalset meditatsiooni Tartus, samas kui Ameerika ja Austraalia taustaga sõbrad on asutanud püstijala-naljatrupi Comedy Estonia, et seda läänelikku fenomeni siia maale sisse tuua.

Neist pisikestest välismaistest seemnetest hakkab kunagi Eesti pind õitsema. Nõnda me loodame.

Aastaid popsusin ka mina kaasa selle üldise misjonärluse lainega, kirjutades Eesti auditooriumile kolumne ja raamatuid. Aga hiljuti muutus miski minus, ja tundub, et see juhtus tänu faktile, et kolisin väikelinna, Viljandisse.

Jutlustaja rolli on palju lihtsam omaks võtta Tallinnas ja Tartus, kus välismaalane tunneb, et ta on sündmuste keskel. Võid ju uskuda, et muudad midagi oma sõnavõtuga, kui sa tead, et riigi parlament või ülikool on sinust jalutuskäigu kaugusel. Natuke raskem on seda uskuda, kui seisad koos joodikutega Viljandis taarapunkti järjekorras. Sellistel meeleheitehetkedel saan ma aru reaalsusest: kõige parem võimalus minul Eestit paremaks muuta on värvida ära oma maja, kaevata üles aiamaa ja vaadata, et mu lastel oleksid hambad pestud.

Sellest hiljuti leitud fatalismist on kantud ka mitu selle raamatu lugu. Ma ei kirjuta teile (mitte ainult) kui välismaalane. Ma olen ka üks teie hulgast. Lihtsalt üks kutt Viljandist.

Osa siin raamatus olevast materjalist on varem ilmunud Eesti ajakirjades, osa on ilmavalgust näinud mõnes mu blogis. Aga suur osa materjalist on täiesti uus. Kui ma esimest korda raamatut käes hoidsin, ei suutnud ma uskuda, et olin nii palju kokku kirjutanud, ja see oli juhtunud ilma igasuguse pingutuseta, lihtsalt lustist.

Ja ma olen olnud võimalikult aus, nii et üle lugedes võivad kõrvad punaseks minna. Aga vahel tulebki end piinlikusse olukorda seada, kui sa tahad, et keegi sind kuulaks ja südamesse laseks. Sellistel hetkedel mõtlen ma neile misjonäridele, kes on kunagi tulnud oma usku tooma, oma tobedate rüüdega, ristid käes, paganaid taga ajades. Misjonäri elu pole kunagi lihtne olnud. Ainus võimalus hakkama saada on uskuda sellesse, mida sa teed.

Nii et palun võtke mu raamatut, “Misjonäripoosi”, kui ühe enda missiooni uskuva selli äparduste kroonikat. Ma endiselt usun, et Eesti muutub paremaks, ja mina annan selle nimel oma väikese panuse. Kuna mu raamat tuli välja väga erilisel ajal, on see ka minu kingitus eestlastele Eesti sünnipäeva puhul.

Advertisements
Rubriigid: Uncategorized, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

7 Responses to Misjonäripoosist

  1. Anonüümne ütles:

    Aga millisteks Sa meid muuta tahad? Sellisteks nagu ameeriklased? või itaallased? Aga milleks? Me tahame olla eestlased, süüa sülti ja elada väikestes hoolitsetud kodudes metsa sees.

  2. Anonüümne ütles:

    Või mõtled hoopis väikese huumoriga, et käib siin igasuguseid “poosetavaid” misjonäre Eesti rahvast “õpetamas”, aga eestlane jääb ikka eestlaseks ja elab nagu ise tahab…?

  3. Tiina ütles:

    Seda raamatut tahan ma tõesti lugeda. Eks Justin ole ju ka meie lemmik-kodustatud-väljamaalane. Nüüd siis ka Viljandi poiss!

  4. Helin Pächter ütles:

    Siiralt heameel, et noorel mehel jätkub lusti kasutada oma head sõna märkamaks ja jagamaks, mis toimub meie ümber! Kui Justini kirjatükk jätab kellegi hinge puudutamata, siis ei hooli lugeja eestlaseks olemisest ega Eestist. Justin hoolib! Tänud!

  5. Pingback: Justin Petrone “Misjonäripoos”, “Minu Jamaica” reisile kaasa | Petrone Printi tööd ja tegemised

  6. Anonüümne ütles:

    Kas see raamat kunagi inglisekeelsena ka ära trükitakse?

  7. eppppp ütles:

    Jaa, on tulemas maikuus.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s