“Minu Keenia” – raamat jõuluaja mõtisklusteks, aga mitte ainult

Tekst: Kaja Sepp, “Minu Keenia” toimetaja

Jõuluajal on heategevus tavalisest rohkem päevakorras, nii et pikkadel vabadel päevadel soovitan võtta kätte Janika Tamme “Minu Keenia” – raamatu, mis räägib heategevusest Aafrikas ning aitab kindlasti leida vastust ka küsimusele, miks peaks keegi tahtma aidata kaugeid Aafrika lapsi, kui meil endalgi abivajajaid rohkem kui abistajaid.

Mina olin selle raamatu toimetaja ja räägin natuke tema saamisloost.

Kui Petrone Print mulle kunagi pea kaks aastat tagasi tegi ettepaneku, et võiksin hakata toimetama “Minu Keeniat”, mis räägib traagilise isikliku kaotuse järel Keeniasse vabatahtlikuks läinud noore naise kogemusest, tema pettumisest sealses korrumpeerunud süsteemis  ja oma tee leidmisest – siis pean tunnistama, et suhtusin asjasse ettevaatliku pessimismiga. Olin kahetsusväärselt palju näinud neid naiivseid maailmaparandajaid, kes oma paranduskatsete käigus ei jõua pärast ära imestada, et maailm nende parandamistööd ei vajagi. No ja isikliku tragöödia järel Aafrikasse tuhisemine kõlas – noh, ütleme, mitte just väga küpse ja läbikaalutud otsusena.

Ühesõnaga, mul oli terve ports eelarvamusi, mis, teadagi, on just puuduliku või osalise info põhjal kerged tekkima. Asja ei parandanud eriti see, et Janika proovipeatükid olid hüpleva kvaliteediga ja paistsid suurt tööd nõudvat.

Aga ometi oli neis hüplikes tekstides mingi tugevus ja võlu ja oma stiil ning ma sain väga hästi aru, miks kirjastus arvas, et Janika lugu oleks rääkimist väärt. Ja hoolimata oma eelarvamustest olin lõpuks hea meelega valmis seda tööd endale võtma.

Kui ma lõpuks Janika endaga kohtusin, olin igas mõttes suurepäraselt üllatunud. Naiivse maailmaparandajanna asemel seisis minu ees asjalik ja sihikindel noor naine, kes mulle esimesest pilgust peale meeldima hakkas. Selleks ajaks olin esimeste peatükkide lugemise järel saanud aru ka sellest, et Aafrikasse mineku otsus ei sündinud sugugi mitte emotsionaalse šoki paugust või eneseleidmiseks kaugele põgenemise püüdest, vaid et tegu oli pikema aja jooksul settinud väga sümpaatse arengulooga.

Kuna Janika jätkas vabatahtlikku tööd Keenias, võttis raamatu sünd päris kaua aega – esimesed toimetatud failid on mu arvutisse salvestatud 2011. aasta mais ning raamat ilmus 2012. aasta detsembris. Aga tulemus on Janika aega, vaeva ja pühendumist väärt.

Üsna keeruline on kokku võtta, mis raamat see “Minu Keenia” on. Võibolla on lihtsam öelda, mida ta pole: kindlasti pole tegu tüüpilise “poverty-porn‘i” ehk vaesuse ja viletsuse kirjeldamisest odavat populaarsust püüdva raamatuga. Siin on leebust, mõistvust, kurbust, tõsiasjadega leppimist ja huumorit. See on tore raamat, kus iga peatükk moodustab ühe inimese loo, ning need lood kannavad meid läbi raamatu sündmustiku. Nii-öelda valgete inimeste poolelt on minu isiklikud lemmikud peatükid vabatahtlik Juliast (kes iroonilisel moel sarnaneb minu eelarvamuslikule ettekujutusele Janikast) ning Christianist, kes on parim näide tuntud ütlusest, et valge mees ei suuda Aafrikat muuta, küll aga suudab Aafrika muuta valget meest. Keenialastest aga… siin on tõeliselt raske midagi või kedagi välja tuua. Kui, siis ehk lugu raamatu kaanepoisist Kukast, nelja-aastasest HIV-positiivsest poisist, kelle elu paranes tänu Janika tööle ja abile määratu hüppega. Mitte niipalju materiaalselt, aga muus plaanis – isa muutus teadlikumaks ja hoolitsevamaks, ravimid sai paremini kätte. Ja veel muus pealtnäha elementaarses asjas, mis seal maal aga sugugi nii elementaarne ei ole.

Tegelikult on mul kahju, et suur hulk head materjali pidi raamatust välja jääma, et raamat mõistliku paksuse raamidesse mahuks. Loodan, et neid lugusid saab kuskil mujal avaldada – kasvõi näiteks peatükki, kuidas Janika vahepeal Stockholmis töötades sealsete keenialastega suhtles. See ei ole otseselt Keenia, aga aitab ometi seda maad ja selle inimesi teise tahu alt avada. Samamoodi peatükk, mis räägib keenialaste püüdest kodumaalt Euroopasse või Ameerikasse pääseda…

Ah jaa, kirjutamise käigus kirjutas Janika end ka mõnusalt lahti, teksti algne hüplikkus kadus ning viimased peatükid tulid tal juba nagu professionaalse kirjaniku käe alt.  Nii et loodan väga, et “Minu Keenia” Janika viimaseks raamatuks ei jää!

Ning last, but not least: “Minu Keenia” kaanehinnast läheb osa raha Shianda küla naiste õmbluskursuse toetamiseks. Meile siin on see mugav võimalus ennast eriti vaevamata natuke head teha, neile Shiandas aga oluline tugi. Asi, mida mina “Minu Keeniast” õppisin, ongi teadmine, kui väikese rahaga saab Keenias mägesid liigutada.

Advertisements
Rubriigid: Uncategorized, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s