Justin Petrone: Montenegro, vabandust Montréali deemonite sünnist

Tekst: Justin Petrone, “Minu Eesti” ja “Montréali deemonite” autor

“Hei, Justin, ma lugesin ajakirjast katkendeid su uuest raamatust, mis selle nimi oligi, “Montenegro deemonid”?”

Nii küsis mõni aeg tagasi mu sõber Silver. Ta sõitis mulle vastu Viljandi vanalinnas, energiat täis, kiire jutuga, ja oli näha, et talle oli loetu meeldinud, ta tahtis teada rohkemat. Ainult et ta oli mu romaani tegevuse asukoha totaalselt segi ajanud.

“Hm, see on Montréali deemonid, mitte Montenegro deemonid,” parandasin ma Silverit. Ma polnud sugugi solvunud selle segiajamise pärast. Ausalt öeldes oli mul vahepeal meelest läinud, et maailmas eksisteerib selline maa nagu Montenegro. Oli hea, et keegi selle eksistentsi meelde mulle tuletas. Aitäh, Silver!

“Aa, õigus jah, “Montréali deemonid”,” naeratas Silver mulle laialt vastu. “Nii et igavene võitlus hea ja kurja vahel, ah? Lahe värk.”

Ma ei osanud suurt midagi kosta, sest, ausalt öeldes, on sellest raamatust rääkimine mulle kuidagi ebamugav. See on sedalaadi raamat, mille oleksin võinud pigem pseudonüümi all kirjutada, võibolla näiteks Juss Petersoni nime kandes. Mitte sellepärast, et ma häbeneksin seda raamatut kui kunstitööd või arvaksin, et see kukkus halvasti välja. Hoopis sellepärast, et peategelane lausub teose esimeste lõikude jooksul “Ma tahan su aju sodiks nikkuda”. See pole just selline lause, mida tahaksid, et su sõbrad ja sugulased loeksid sinu nimega seotult. “Hei, vanaema, vaata, mul tuli välja uus raamat, nimeks on “Ma tahan su ajud sodiks nikkuda”.” – “Mis?” – “Väike nali, tegelikult on nimeks “Montréali deemonid”. Lahe kaas, ah?”

Aga jah, kaas. Keegi ütles mulle, et see kaas tuletab meelde “Videviku” sarja. Jah, ma liigun selles raamatus tumeda gootiliku kirjanduse piirimail, aga mu liikumine on selline… keel põses. Ma ei taha kirjutada žanriraamatuid, ma tahan võtta žanride piirid, neid naeruvääristada ja õõnestada.

Niisiis ei ole see gooti kirjandus. Mis see on – see on tükk, mis lõigatud töönarkomaanide-luuserite põlvkonna südamest. Ma räägin põlvkonnast, kes kaotas end oma karjääri tehes ega leidnud kunagi teed tagasi iseenda juurde. Peategelane Adam Cruz on üks neist sõdalastest sel teekonnal: iga nädal uues hotellis, uuel konverentsil, uute tööülesannete kallal. Ainult et erinevalt kaasvõitlejatest suudab ta endale tunnistada, et midagi väga olulist on elus puudu. Ta arvab, et saab seda tühjust täita seksiga, olgu siis reaalse või virtuaalsega. Aga sisimas teab ta, et tühjusest saab välja vaid siis, kui ta suudab äratada enda vaimse poole.

Vaat selline imelik raamat. Kentsakas, vastik, räpane, spirituaalne, irooniline, küüniline, idealistlik raamat. Mul on tunne, et ma tean Gabrielle’i hästi – see on prantsuse kanadalanna, keda Adam kohtab kohvikus ja kes üritab Adamit aidata. Gabrielle’i näha on väga lihtne: tumedad juuksed, tugev keha, sügavad silmad, temast õhkuv kaastunne. Kui ta räägib, suudab ta mind kõiges veenda. Kui nad kahekesti jalutavad öösel läbi kalmistu, näen ma tema tedretäppides põskedel niiskust. Ja ma näen teda väga selgelt raamatu lõpus, see kaugusse jääv helesinine valgusvööt suure monumendi kõrval. Ma tunnen Gabrielle’i oma südames, nii nagu tundis Adam.

Selle raamatu esimene mustand vedeleb ikka mu sahtlipõhjas. Umbes 60 lehekülge sketše, suvalised read kirjeldavat proosat, kritseldatud sinna värisevate kätega kusagil alleepinkidel ja kohvikulaudade taga, aga ka kirikutrepil ja stripiklubis. Esialgu oli mul lihtsalt plaan kirjutada poeetiline armastuskiri elule ja Montréalile, ilma konkreetse süžeeliinita. Aga siis hakkasid tegelased mu sees liigutama, asju ütlema, omaenda tegusid tegema. Välja tuli kohati koomiline, kohati traagiline lugu – ja mul on tunne, et see raamat kirjutas ennast ise, võibolla ma seepärast tunnengi end nii ebamugavalt, kui pean sellest rääkima.

Kaks inimest nägid selle projekti sündi algusaegadest kuni lõpuni. Üks oli Epp Petrone, kes aitas mul näha läbi neid liigutama hakanud tegelasi. Pean ka tunnistama, et minu meelest on Gabrielle’il ja Epul palju ühist.

Teine abiline oli aga Ernest Hemingway, või vähemalt see näitleja, kes teda mängis filmis “Midnight in Paris”: kuidas ta vaatas kõrtsilaua tagant noore F. Scott Fitzgeraldi poole ja ütles raevuka pühalikkusega: “Kirjanik peab kirjutama!”. Ma mõtlesin sellele lausele iga kord, kui ma ärkasin üles hommikul kell viis. Päike tõusis, kohvivesi mulises tulel, Les Breastfeeders mängis mu kõrvaklappides oma deemonlikku quebecklikku garaažirokki, ja mina kirjutasin.

Advertisements
Rubriigid: Uncategorized, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

8 Responses to Justin Petrone: Montenegro, vabandust Montréali deemonite sünnist

  1. His Irish Catholic grandmother (age 88) read his 1st Minu Estonia book and was very offended. She will not be getting a copy of this one for sure.

    : )

  2. Anonüümne ütles:

    I cannot remember anything offensive towards grandmother from that book. Was there something antireligious there?

  3. kairi ütles:

    mulle meeldis küll nii raamat kui ka raju stiil – kuidagi sobis ja polnud selline “musta pori” stiilis laksimine, mida tõesti vanaemade eest ahju taha peaks peitma. jään huviga järgmist ootama!

  4. Anonüümne ütles:

    Jooksen poodi, vaatan, kas meie raamatupoes või SELVERIS on ja siis leon ja ütlen, aga paistab, et meeldib väga ja see Justin-poiss koos oma Epuga ikka ka väga väga kohe,

  5. eppppp ütles:

    Kairi, millisest raamatust räägid?

  6. kairi ütles:

    Mõtlesin “Montreali deemoneid”. Eesti-raamatud olid päris lõbus kogupere- ja elamuslugemine, aga päris romaan on ikka kuidagi teine tera… Jõudu Justinile uute lugude keevitamisel! 🙂

  7. Epp,
    Seriously, my mother has issues with using the work damn .
    My dopie brother gave her the book to read.
    She was very upset over the part where he, Justin is lying on the kitchen floor upset.
    She said it made her cry, (wow thats amazing) but it made Krishtia & Mark cry …and me too.
    For all of us it was one of the most upsetting parts of the book
    So no worries the Great Grand Mimi is 88 years old, she should’nt be reading Justins books.

  8. eppppp ütles:

    It was not my question but thank you anyway for answering. I think it shows a book is good when it makes readers cry. At the same time, I agree, “Montreal Demons” is not maybe a good read for Grandma. It pretty uncoventional, it is about search for God, and it is about finding God, but still I think Grandma as catholic may find this book too harsh in some ways.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s