“Kustutatud tükk” raamatust “Minu India”, vol 1

Meil on tulekul haarav raamat ühe fotoajakirjaniku (eestlanna Eeva Kauna) elust Indias. Eeva raamat on üks kõige tüsedamaid “Minu”-sarjas,  ja oleks võinud olla veel paksem, tegelikult jäi täitsa palju mõnusat materjali välja. Kuni trükipressid veel vuhivad raamatut trükkida, avaldame mõne raamatust välja jäänud katkendi.

RIKAS JA VAENE INDIA (nii teksti kui ka siin kõrval oleva foto autor on Eeva Kaun)

Kui ma Orissast tagasi jõuan, olen ma tunnistajaks ühele huvitavale stseenile. Olen parajasti teel Noidasse kontorisse ja kõnnin mööda teed metroo poole, mööduses ühest telklinnakust. Selle ette on alati kogunenud kahtlane kontingent, kes magavad varjus kilekottide all, joovad ja tülitavad möödaminejaid. Maantee äärde kerkib prügila. On südapäev ja roosade kirjadega turismibuss jääb mingil põhjusel metroo juurde seisma. Rühm valgeid turiste ronib bussist välja ja higistab lõõskava päikese käes. Juuakse karastusjooke, kuni märgatakse agulit. Kaugel eemal söövad rohtu kitsed, kilekottidest meisterdatud majadest tõuseb taeva poole sinist suitsu. Lapsed mängivad solgiaugu kõrval kriketit. Turistid tormavad vaesust jäädvustama. Plõksuvad kaamerad, särisevad välklambid ja küünarnukkidega tehakse teiste pildistajate vahele ruumi fotogeenilisema nurga saavutamiseks.

Keegi ei pane tähele ühte heledasse kuube riietatud vanemat härrasmeest, kes agulist kangekaelselt turistide poole liigub.

“Kaabakad. Lurjused,” kisendab ta kuuldekaugusesse jõudes. “Kasige minema. Tõprakari.”

Ehmunud turistid langetavad kaamerad ja vahivad ringi.

“Tolvanid,” pasundab vihane ätt ja vehib ohutus kaugusest kepiga. “Alati te tulete Indiasse ja hakkate prügimägesid ja vaesust pildistama. Hiljem müüte pildid Ameerikas suure raha eest maha. Arvate, et me lollid oleme, et ei tea mis maailmas toimub. Ma sülitan teie bussi peale. Miks te oma riigis ei püsi? Miks te oma riigi prügi ei pildista?”

Turistid vahetavad pilke. Väikesed poisid on kriketimängu katki jätnud ja vaatavad tsirkust pealt. Piinlik on. Vaikuse katkestab sombreeroga noor neiu, kes piiksatab: “Aga meil ei ole ju prügi, mida pildistada.”

Hullunud äti talutab minema vabandav õepoeg. Vanaduses olevat ta päris nõdraks läinud.

Aga tõsi see on. Nii mina, minu töökaaslased kui kohalikud sõbrad on tüdinud India vaesuse jäädvustamisest. Kaasfotograaf Gregory keeldub mu pilte vaatamast, kui seal peal on isegi maha visatud nätsupaber.

“Lihtsalt kui sa kogu aeg otsid seda mustust ja õnnetust, siis sul jääb nii palju ilusat vaatamata. Pildista vahelduseks rikast Indiat,” palub India Eliit, kes on juhuslikult samal päeval kui mina kontoris. Ta on oma viimasele palgale järele tulnud.

Aga rikas India ei kutsu mind enda koju chai´d jooma. Kuigi võiks, sest chai´d on neil palju.

Loodame, et tekkis huvi, “Minu India” saabub trükikojast septembri alguses.

Advertisements
Rubriigid: Uncategorized. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s