Petrone Printi supiköök võõrustas “Minu Supilinna” esitlusel raamatuhuvilisi

Tekst: Kairit Lillepärg, kirjastaja

Fotod: Kristjan Teedema ja Triinu-Mari Vorp

This slideshow requires JavaScript.

Järjekordne kirjandusfestival Prima Vista on selleks korraks lõppenud.

Kuuldavasti oli see sisaldanud endas nädala jagu toredaid, erilisi, inspireerivaid, suurepäraseid, loomingulisi kohtumisi-esitlusi-üritusi. Paraku pean tunnistama, et sel korral ei jõudnud kuulama midagi muud peale nende ürituste, kus Petrone Printil (kaas)korraldaja roll oli.

Osalesime traditsiooniks saanud raamatulaadal Tartu ülikooli raamatukogu ees, mis, ei saa öelda, et oleks olnud tohutult rahvarohke. Raamatuid osteti siiski kenasti. Kordaläinuks võib lugeda ka reedel, 11. mail kell 15-16 toimunud “Minu Supilinna” soojendusüritust, milleks oli Mika Keräneni ja Justin Petrone autogrammitund raamatulaadal. Pärast seda väike kohv Gaudeamuse kohvikus ja siis suundusime asjaosalistega juba Tartu kirjanduse maja saali, kus alates kella 17st ootasime S(s)upi ja linna huvilisi. Algamas oli “Minu Supilinna” raamatuesitlus koos suuremat sorti supisöömisega. Supi tellisin meie üritusele vast suletud Ungari Köögist. Neile jäigi see ilmselt viimaseks suuremaks supikeetmiseks, enne kui omanikud Ungarisse tagasi kolivad. Aga supijagamisest hiljem. Alustagem ikka esitlusest.

Kui aprillis toimunud Supilinna päevade aegu korraldasime raamatuesitluse nime all hoopiski orienteerumismängu Supilinna tänavatel, siis otsustasime, et Prima Vista ajal teeme n-ö traditsioonilise esitluse, kus autor räägib raamatust ja tal on tore vestluspartner, kes küsib küsimusi. Toredaks vestluspartneriks sai valitud Justin Petrone. Las siis soomlane ja ameeriklane vestlevad Supilinnast ja raamatukirjutamisest. Kompleksideta välismaa mehed, mis neil viga jutustada. Autogrammitunni ajal nad avaldasid saladuskatte all, et nemad räägivad esitlusel eesti naistest.

Kõlas paljulubavalt.

Kell 5 oli õues kena (hoo)vihmane reedeõhtu ning saal valgus rahvast täis. Järgnev jututund möödus äärmiselt meeleolukalt – räägiti välismaa meestest, kes ei oska remonti teha (ei Mika ega Justin oska remonti teha ja see on eesti naiste arvates nende suur puudus), räägiti eesti naistest, kes ei ootagi igal õhtul oma meest sooja ahjupraega koju. Räägiti Supilinna puumajadest ning Supilinna asukatest – Justini ja Mika arvates elavad seal ainult luuletajad. Mika sõnul kolis töölisklass omal ajal Annelinna, kus võimaldati soetada selline korter, kus kraanist tuleb sooja vett ning peldik on ka veega, mitte õuepealne kuivkäimla, nagu Supilinnas. Rahvas saalis naeris. Ei tea, kas äratundmisrõõmust. Luuletajaid eriti publiku hulgast ei paistnud. Oleks olnud ju tore, kui saalis oleksid rivis istunud Mehis Heinsaar, Kristiina Ehin, Indrek Hirv, Merca, Mülleri Sass – need, kellest Mika oma raamatus räägib. Aga ei. Kell 6 tõusis Justin püsti ja ütles, et nüüd sööme suppi.

Teises toas oligi Ungari Köögi omanik Marton juba supitermosed valmis pannud ning palus rivistuda soovi järgi vastavalt kas kõrvitsa-ingverisupi sabasse või köögivilja-liha-estragonisupi järjekorda. Mika jagas samal ajal veel saalis autogramme. Mina jagasin teises toas koos Martoniga suppi. Tore oli see vaatepilt, kui ligikaudu 40 inimest koos suppi sõid. Jäägid viis Mika koju oma naisele, kes tol päeval Vilniuses komandeeringus oli. Mõtle kui kena, tuled Vilniusest koju ja su välismaalasest remonti mittetehaoskav mees kostitab sind kõrvitsasupiga!

Ega me selle supi kallal kaua mekutada saanudki, sest juba kell 7 algas südalinna pargis Prima Vista iga-aastane menuüritus laulvate kirjanike kontsert, mida seekord oli modereerima kutsutud Vahur Afanasjev (“Minu Brüsseli” autor). Petrone Printi poolt esines “Minu Eesti” bänd, koosseisus Justin Petrone ja tema raamatute tõlkija Raivo Hool. Justini repertuaaris oli lisaks toredatele ja napakatele ingliskeelsetele laulukestele ka kaks eestikeelset lugu. Esimene neist, “Mustamäe valss”, pani publikuread nostalgialaksust hardunult kaasa laulma ja laulutaktis kõikuma. Teine eestikeelne lugu, mille Justin oli selgeks õppinud, pärineb Vaiko Epliku sulest ning kannab pealkirja “Maiu on piimaauto”. Seda üürgasime kaasa oma kirjastuse neljaliikmelise toetustiimiga kohe mõnuga. Meeleolukas oli, mis seal salata.

Ahjaa, meenus veel üks Supilinnaga seotud asi. Nimelt riputasin eelmisel nädalal üles näituse Supilinna kaanefoto konkursile laekunud parematest töödest, mida juba ka Supilinna päevade ajal vaadata sai. Sobiva näitusekoha leidsin Rüütli tänaval vast avatud lokaalis Pirogov, mille seinad esialgu tühjavõitu ja liigvalged tundusid. Näituse reaalne ülessaamine oli täiesti omaette ooper, pildid nimelt kippusid alla kukkuma ja seda oli valus vaadata. Nüüd nad seal aga püsivad ja mina sain esimest korda elus käe valgeks ka näitusekorraldajana.

Sedaviisi see Supilinna esitlemine ja Prima Vistal osalemine läks.

Advertisements
Rubriigid: Uncategorized, sildid: , , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s