“Minu Supilinna” sünnist toimetaja pilgu läbi

Tekst: Epp Petrone, toimetaja

Vaatasin oma postkastist järele, tulevase “Minu Supilinna” raamatu ideest on jälg maas 13. aprillist 2011 ehk umbes aastatagusest ajast, kui kirjutasin lühidalt Mikale (keda ma varem ametlikult ei tundnud, aga kes on kuidagi oma loomusega ja lugudega tekitanud maine, nagu oleks ta mu vana sõber, ja muidugi kukkusin kohe sinatama, see olevat ju soome komme): kas oled huvitatud oma Supilinna raamatu kirjutamisest?

Kolm päeva hiljem vastas ta positiivselt: temal juba vihik võetud ja sinna kondikava tehtud ja proovipeatükk ka kokku sirgeldatud. See oli mulle lausa üllatus, niivõrd konkreetne ja samas iseseisvalt loominguline lähenemine. Eks inimesed lähenevad raamatuettepanekutele erinevalt. Mõni tahab enne tükk aega arutada ja kirjastuselt suuniseid saada. Mõni hakkab kohe honoraridest rääkima. Aga Mika, vaat, võttis pastaka ja vihiku ja otsustas kõigepealt järele proovida, mis ta seest tulemas on.

Ja tuli päris hästi, proovikaks oli peatükk “Supilinna Susanna” (vaieldava moraalse sõnumiga ja vaieldamatult laheda stiiliga lugu neiust, kes Mikale Supilinna nii põnevaks tegi). Mul tuli isu ise seda raamatut toimetada ja nõnda see läkski (isu toimetada on mul suur, aga aega vähe, nii et tuleb valida…). Mika sai oma raamatu tooriku juba mullu suvel valmis, aga mul, nagu öeldud, oli aega vähe, pealegi olime toimetuse koosolekul ammu paika pannud, et selle raamatu sünnikuuks olgu aprill ‒ eks ikka kuu teine pool, kui Supilinn on ühe nädalavahetuse jooksul väga moes, nii et Võrumaalt ja Tallinnast ja mujaltki tullakse kohale, eks ikka Supilinna päevi nautima. (Kuidas “päevad” ja linnaosa lipp alguse said, kirjutab Mika ka oma raamatus.)

Olgu öeldud, et Mika ei ole Supilinna suurim aktivist. Omal moel on ta outsider (mida see täpselt tähendab, saate raamatust teada), kes tuleb, kuulab, paneb tähele ja paneb laulu ehk siis raamatu sisse. Tema ei olnud Supilinna päevade asutajate hulgas, aga tänu temale on nüüd olemas raamat, mis Supilinna legendile kaasa aitab. Ja muidugi on tema varasemad lastekrimkad Supilinna legende kasutanud ja taastootnud.

Alles selle aasta jaanuarikuus sain tõsisemalt aega ta tekstiga omalt poolt tegelema hakata: küsimusi vahele pista ja muud sellist. Istusin New Yorgis ja elasin kaasa Mika võluvatele, vahel päris naljakatele metafooridele (ta kirjutab ju keeles, mis pole ta emakeel, ja nii sünnib sõnade ja väljendite tasandil omamoodi loome), kui sisse astus Justini isa, papa John, ja küsis, mida ma seekord toimetan. Kui ütlesin, et ühest linnaosast tuleb raamat, uuris ta, et mis linnaosast. Ah et Tartus? Huvitav, mina ei märganudki Tartus seda linnaosa, imestas ta. Tõesti, me olime unustanud papa Johni Supilinna viia. Ja see on ju päris pisuke maalapike! Vaatasin, Vikipeedia andmetel pool ruutkilomeetrit ja vähem kui 2000 inimest. Päris naljakas oli sellises kontekstis, suure New Yorgi äärelinnas, selgitada papa Johnile, et vaat sellisest tillukesest, pisikese küla suurusest linnaosast tuleb raamat ja me usume, et seda on lugejatele vaja.

Miks sellest maalapist kirjutada?

Sest Supilinn on sümbol.

Idee Mikale sellise pealkirjaga raamatut pakkuda tekkis mul, kui asusin ahju kütma (sic!) ja tulehakatusest, vanast ajalehest vaatas vastu mingi intervjuu temaga, kus ta kiitis ahjukütmist ja seda elustiili, mis ta Tartus on leidnud.

Siis käiski mul klikk. Raamat. Mälestusmärk ajale ja stiilile, mis vähemasti vana Euroopa piires nii haruldaseks on jäänud.

Otsin siia ka meie toimetuslikust kirjavahetusest koha, kus ma arutlesin selle üle, kuidas see raamat siis ikkagi välja kukkus ja mis liine saaks veel täiendada…

“Ühest küljest on see ülistuslaul traditsioonilisele eluviisile-keskkonnale-kogukonnale, teisest küljest soome mehe kohanemine Eestis ja traditsioonilises elustiilis (nn Supilinnas), kolmandast küljest konkreetse Supilinna tutvustus, neljandast küljest on see ka mingis kriisis (keskeakriisis?) mehe lugu, mis on paljuski ridade vahel ja ses suhtes maitsekalt lahendatud, viiendaks on see nostalgia 1990ndate elu järele Eestis ja eriti Tartu tudengite ja muidu kesklinnas liikuvate noorte boheemlaste hulgas…”

Vaat selline, vähemasti viie lähenemisnurgaga lugu.

Muide, mingil hetkel toimetades mõtlesin, kas peame rohkem arvestama sellega, et seda raamatut võivad ahnelt rabada ka lapsed, siiani on ju Mika peamiselt lastekrimkasid kirjutanud ja sellega Supilinna juba laste südamesse toonud.

Ja tundub, et mu mure oli õigustatud. Tuli mulle möödunud nädalavahetusel külla 13aastane õetütar, kes kohe uuris, kas mul on juba olemas värskelt ilmunud “Minu Supilinn. Et temal kõik varasemad Mika asjad loetud ja tahaks nüüd uut ka. Järgmised tunnid veetis tüdruk võrkkiiges Mika raamatu saatel. Loodetavasti sobis, igatahes läbi sai kiirelt.

Mul oli hea tunne seda raamatut toimetada ja Mikaga asju ajada. Ta on oma loomult päikesepoiss, vähemasti nii tundus mulle. Natuke naljakalt poisilik, aga samas asjalik ja igatahes ajab õiget rida. Supilinnas näeme! (Raamatu esimene esitlus toimub maastikumängu vormis sel laupäeval, 21. aprillil Supilinna päevadel.)

…Selline on minu vaade Mika Supilinnale. Ta ise lubas kirjutada blogiposti pärast seda, kui esitlused on läbi (tean, et üks esitlus on tulemas ka maikuus Prima Vista ajal, kui meie Justin ja Mika hakkavad kirjanike majas Tartu ja Supilinna üle arutama).

Advertisements
Rubriigid: Uncategorized, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s