Taeva ja Maa vahel kiikuja puudutab hingekeeli

Tekst: Hille Tänavsuu.

Arvustus ilmus 24. jaanuari Postimehes. 

Kui igavikku lahkub kõige lähedasem inimene – ema, tekib paratamatult süütunne oma tegemata tegude pärast. Miks ma tema juttu rohkem ei kuulanud, miks ma tema soove paremini ei täitnud, miks jätsin küsimata ja vahel vastamata? Kõik see jääb hingele kauaks kripeldama ja nõuab mingit väljapääsu. Alles aeg ja asjade põhjalik läbimõtlemine või isegi kirjasõnas jäädvustamine toovad südamesse rahu.

Ilmselt sundis just hingekripeldus või koguni lunastussoov ajakirjanik ja kirjanik Hille Karmi pärast oma ema minekut kirja panema raamatu “Taevas ja Maa”, mis vormus trükimusta lõppenud aasta detsembris. Raamat ilmus kirjastuse Petrone Print “Aja loo” sarjas.

“See on raskesti sündinud raamat,” tunnistas Karm jõulukuu algul Vikerraadio jutusaates. “Aga ma pidin selle raamatu tegema.” Nimekaimust kirjanikul oli ilmselt süütunne seda tugevam, et ta oli kõrvale astunud oma tõsiusklikest vanemate (isa koguni kirikuõpetaja) sissetallatud rajalt, soovides olla teiste (nõukogude) noorte inimeste sarnane. Selle raamatu piirjooni võis kompida juba seitse aastat tagasi Tartu ülikooli väljaandes “Meie jäljed jäävad. Eesti ajakirjanike elulood I”, kus Karm kirjutab: “Isa amet seadis mulle elus mõnegi mõistatuse lahendada, sundides pidama kahekõnesid enda ja ühiskonnaga.”

Kuigi “Taevast ja Maad” võib pidada elulooraamatuks, pole see võrreldes paljude teiste viimastel aastatel ilmunud parema või vasaku käega kirjapandud biograafialaadsete raamatutega seda mitte. Pigem on see ühe inimese arengu, tema siseheitluste ja kõhkluste lugu, lausa enesepaljastus, julge ülestunnistus, mis näitab autori nii elu- kui kirjanduslikku küpsust, puudutab nii kirjutaja enda kui lugeja hingekeeli. Kui seda elulooraamatuna
võtta, siis võiksime huviga järge oodata – teoseid tema ajakirjanikuks ja kirjanikuks, ka pereemaks kujunemise teest.

Karm kinnitab, et Jumala silm, mis teda Kuressaare Laurentiuse kiriku altari kohalt juba nelja-aastasena tabas, on jälginud kogu ta elukäiku ja aidanud teha õigeid otsuseid. Aga ometi! “Ma ei taha olla see, kes ma olen. Ma tahan olla nagu teised! Teised minuealised ei käi pühapäeviti kirikus, nende kodudes ei loeta söögipalvet ja jõulegi peavad siin kandis vähesed. Ma vajan teisi enda ümber!” meenutab Karm raamatus oma heitlusi. Nõukogude uskueitavas ühiskonnas vaadatakse tema perele viltu, kirikuõpetajat nimetatakse muidusööjaks. Tütarlapses küpseb soov olla kõigist ilkujatest üle. “Pean näitama, et vaatamata oma ebanormaalsusele olen ma palju tublim kui kõik normaalsed kokku!”

Ta on õppetöös oivik, teeb vilkalt kaastöid toonastele laste- ja noorteväljaannetele Sädemele, Pioneerile, Noorte Häälele ja Noorusele, lõikab maha oma pika patsi, astub 8. klassis koguni komsomoli. Ja kirjutab oma päevikusse: “Mõtlesin sealsamas, kirikus, kõige üle järele. Oi, kui raske mul siiski on. Lihtsalt ei tea, keda sa usud ja keda mitte…”

Kui rajoonilehes ilmub temast kui Keila keskkooli aktiivsest kommunistlikust noorest portreelugu ja vanaema küsib seepeale ehmunult, kas ta on nüüd täitsa punane, siis ei oska tüdruk talle vastata. “Mu süda on ju pooleks. Üks pool tahaks vanaemale vastu vaielda: “Mis sina, vana inimene, ka tänapäeva elust tead!”, teine pool aga tunnistab: “On jah häbi. Ja kuidas veel. Aga ma ei tea, kuidas olla ja elada.””

Nüüd on jah tagantjärele lihtne öelda, et aktiivne komsomolielu – kokkutulekud, laagrid, võistlused, matkad – oli puhas punane propaganda. Karm küsib: aga missugune oleks olnud tegusa noore inimese jaoks alternatiiv?

Alles aastate pärast on ta taibanud, et kuigi arvas oma laialdaste kooliteadmistega olevat end vanaemast peajagu üle, ei teinud see teda südame poolest targemaks. “Usutakse südamega, mitte mõistusega. Haritud mõistuse jõud ei vähenda uskumise võimet, vaid vastupidi, võib teha Jumalasse uskumise veel enam võimalikuks – kui süda usku vajab. /—/ ka kirikuõpetaja tütar või poeg võib jõuda usuni ise, ületades sel teekonnal teiste või enese loodud takistusi,” kirjutab Karm.

Ta on kindel, et isa ja ema ei mõistnud teda hukka, vaid elasid ta otsingutele kaasa. Jutusaates tunnistas ta, et läheb kirikusse, kui tunneb selle järele vajadust, vajadust üksi olla oma Jumalaga.

“Ma laulan oma lastelastele õhtupalvelaulu, mida on laulnud mu ema, vanaema ja vanavanaema. Olgu õhtusse jõudnud kui tahes keeruline päev, palve sõnad “Vaikne õhturahu hõljub üle maa…” paitavad südant, annavad jõudu ja kosutavad und,” märgib autor raamatu eelviimasel leheküljel. “Ma olen aina teel enese juurde. Iga aastaga saan pisut targemaks, teades või vähemalt aimates, kuhu eluteel kõndimine ükskord välja peab viima. Nii, nagu on kirjutanud kristlane, nõtke mõtleja Fanny de Sivers: eesmärk on jääda iseendaks ja kokku seada oma ideaalpilt, mille Jumal on meid luues loonud, ning leida jumalik tõelus,” lisab tõe otsija.

Advertisements
Rubriigid: Uncategorized, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

One Response to Taeva ja Maa vahel kiikuja puudutab hingekeeli

  1. Eppppp ütles:

    Ilus arvustus 🙂

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s