Taeva ja Maa vahel

 Lugu ilmus 2011. aasta detsembrikuu Eesti Naises. 

Küsis Eda Allikmaa, vastas raamatu “Taevas ja Maa” autor Hille Karm.

Kirjanik Hille Karmi lapsepõlvelugu paneb mõtlema sellest, kuis vanemate tõekspidamised mõjutavad laste eluvalikuid. Isa ameti tõttu oli sul eriline lapsepõlv.

Olen kirikuõpetaja tütar ja see tõsiasi on mõjutanud nii mu lapsepõlve kui kogu elu. Elasime Kuressaares ja mu isa teenis peale sealse koguduse veel Kaarma, Jämaja ja Anseküla kogudust. Isa kirjutas kodus laua taga jutlusi. Jumal oli meie pere nähtamatu liige. Kui ma veel koolis ei käinud, tundusid vanematega koos kirikus käimine, igapäevased õhtu- ja söögipalved väga loomulikud.
Kooliminekuga läks elu keerulisemaks.

Lapsed võivad olla vahel julmad endast erineva vastu.

Lapsed teevad sedasama, mida täiskasvanud ees. 50. ja 60. aastate Nõukogude Eesti oli usuvaenulik riik, nõukogude propaganda kasutas usklike kohta halvustavaid väljendeid. Kuna kuulusin peresse, kus isa pidas ühiskonnas
väärtusetut ametit, kandus sama suhtumine üle ka meile, lastele.

Oma äsja ilmunud raamatus “Taevas ja Maa” kirjutad, et sulle meeldis mängida…

…sõnadega, jah. Sõnu ju jätkus! Võtsin kapist taldriku, laulsin omaette: “Tald-rik, tald-rik” ja mõtlesin, kust tuleb lauanõule just selline nimi. Või miks on kildkompvekkide karbi peal keeruline sõna “monpansjee”. Õppisin varakult tähti sõnadeks lugema ja ka kirjutama. Kui isa kodus tööd tegi, istusin mina teisel pool lauda ja kirjutasin samuti.

Olid 11aastane, kui teie pere kolis Kuressaarest mandrile, väiksesse maakohta Harju-Ristile. Mis oli Ristil teistmoodi?

Mandril ootas isa kolm kogudust: Risti, Harju-Madise ja Nõva. Saime Risti kogudusele kuuluvas majas elada vaid paar kuud, sest see maja oli koguduselt kohtuotsusega ära võetud, riigile. Meie pere – isa, ema, mina ja mu kolm nooremat venda – sattus sõna tõsises mõttes põõsa alla. Tänu isa ponnistustele leidsime peavarju vanas talumajas, mis jäi aastateks meie väga tagasihoidlikuks koduks.

Mina ja mu vennad töötasime suviti kolhoosipõllul ja heinamaal. 13aastasena sain võimaluse asendada kohaliku raamatukogu juhatajat tema puhkuse ajal – see oli mulle, suurele lugejale, peaaegu unistuste tipp! Loomulikult oli meil oma kartulimaa ja pudulojused. Olime kõik, ema ja isaga eesotsas, väga tublid. Nälga me ei tundnud, rohkem ahistas kogu ühiskonnas valitsev suhtumine.

Kuidas sul õnnestus sellest üle olla?

Minu trump oli mu lahtine pea. Esimestel kooliaastatel tegin otsuse, et pean olema kõigist teistest, keda peeti tolle aja mõõdupuu järgi normaalseks, lihtsalt üle! Pean alati olema esimene! See mul ka õnnestus – kõik koolid olen lõpetanud parimate hinnetega. Küllap olnuks rõõmsam kergelt lenneldes läbi elu kulgeda.

Ometigi soovisid teismelisena olla “nagu kõik teised”.

Kui teised minuealised tüdrukud jagasid oma päevikuga muret liiga väikese või suure nina pärast, siis pidasin mina samasuguste murede kõrval (olin üsna ümarik!) kahekõnet Jumalaga. Otsisin oma tõde. Koolis õpetati üht, kodus teist – keda uskuda? Olin klassi parim, kuid jäin koolielust kõrvale, sest ma polnud pioneer. Kaheksandas klassis astusin vanematelt nõusolekut saamata komsomoli. Tahtsin nii väga olla nagu teised! Minu otsus ei tulnud üleöö, mõtlesin ja kaalusin kaua. Tegelikult jäi mu süda pooleks: südames olin oma vanematega seotud, kuid väliselt nagu kõik teised. See isegi sobis mu vastuolulise iseloomuga: nautisin küll üksindust, kuid samas kannustasid mind edevus ja tunnustusenälg. Keila keskkooli ajal olin aktivist ja ajalehtede kaastööline, võitsin Noorte Hääle viktoriini, pidasin kõnet vabariigi parimate koolilõpetajate vastuvõtul…

Mul on raske uskuda inimesi, kes praegu väidavad, et seisid tollasest elust kõrval ja hoidsid end õigemaks ajaks, sest teadsid, et see aeg kunagi tuleb. Mina ei teadnud. Nautisin kõike, mida tegin, astudes nagu mööda treppi, mille astmed viisid ainult ülespoole. Ülikool pani mind sügavalt järele mõtlema, kas tee, mille olen valinud, on ainuõige.

Üks ja teine sinu põlvkonna tuntud inimene on nüüd tagantjärele
kuulutanud, et ei pidanud oma sisemise tõetunnetuse tõttu võimalikuks
nõukogude ajal ajakirjandust õppida ega töötada sellel alal. Sina valisid
sõna oma tööriistaks.

Sõnad olid mulle ju lapsepõlvest peale tähenduslikud! Olnuks mul mu ema kaunis lauluhääl, võib-olla oleksin valinud muusika. Sõnade abil tahtsin oma kooliaegset aktiivsust jätkata teisiti, süvitsi, tõestada nii endale kui ka teistele, et jäikadest oludest hoolimata on inimlik sõna ajakirjanduses siiski võimalik. Mul on meeles mu ülikooliaegse Suure Õpetaja Juhan Peegli sõnad: lehte saab teha nii, et hundid on söönud ja lambad terved. Vaistlikult valisin “lammastele” kirjutamise, ei kippunud ajakirjanduse eesliinile ja sain tihti valida, millest ning kuidas kirjutan, ilma et oleksin oma südamega vastuollu läinud.

Millest oled saanud tuge?

Kuressaare Laurentiuse kiriku altari kohal on silma kujutis. Lapsena uskusin, et see on Jumala enese silm, mis mind alati kõikjal vaatab. See silm on saatnud mind kogu elu – olen alati kaalunud, kas see, mida teen, on õige. Jumala silm on nagu kodust kaasa saadud eetikakoodeks, vahel võib-olla liigagi range.

Nõukogude ajal oli kirikuõpetaja amet peaaegu võrdsustatud
dissidentlusega, see nõudis julgust ja meelekindlust. Missugusena tajud
suhtumist kirikusse meie avalikus ruumis praegu, aastal 2011?

Ka praegusaja Eestis on kirikuõpetaja amet ääretult keeruline, pead suutma oma tööle nii sisuliselt pühenduda kui ka koguduse materiaalsete muredega toime tulla, oskama ühendada Taevast ja Maad. Ka vaba Eesti avalik arvamus ei hinda kirikuga seotud tööd ja tihti peetakse usklikke veidrikeks. Arvamusliidrid võtavad julgelt Jumala üle nalja visata ja on üsna tavaline, et suurte pühade – näiteks jõulude – eel astutakse meedias üles religiooni ja usklikke maha tegevate sõnavõttudega. Kui need mahategijad suudaksid end ette kujutada kirikuõpetaja lastena, mida nad halvustavat juttu kuulates siis tunneksid?

Ajastukirjelduse kõrval on sinu raamatus just tunnetest juttu.

Enese elu avalikkuse ette tuua tähendab elada mõnda aega minevikus ja üles kaevata oma ammu peidetud või mahamaetud tunded. Tegin seda lootusega, et minu lugu aitab üleüldises usuleiguses mõista ja sallida neid, kes usust tuge leiavad.

Arvasin kaua, et koolitarkus ja aktiivne eluhoiak välistavad usu Jumalasse. Aastate jooksul olen hakanud aru saama, et elu olemuslikkuse üle ei ole võimalik otsustada üksnes mõistusega. Füüsikaseadustest ei piisa, palju on metafüüsilist, mida kogemused ei haara – näiteks ülestõusmine, mis kiriklikel matustel annab alati tulevikulootuse, niisamuti jõulude sisu, Jeesuse sünd Pühast Vaimust. Julgen enesele nüüdki veel tunnistada, et ma ei saa kõigest aru ega tea kõike, ja luban kahelda. Kuid jagan isa arvamust, et usku vajavad kõik inimesed – nõukogude aastail võis selleks olla usk helgesse tulevikku ja praegusajal kas
või usk horoskoopi, saatusesse, millessegi kõrgemasse. Mina olen sündides saanud kaasa usu Jumalasse. Vahepealsete oma tõe otsingute järel ei võitle ma enese sisemuses enam selle päranduse vastu. Ma ei pea ootama laulupeotunnet ja ülendavat osadust mitu aastat. Ma võin Taevast puudutada alati, kui tunnen vajadust selle järele, minnes kirikusse ja lauldes kaasa: “…taevas ja maa / on täis Tema au!”

Advertisements
Rubriigid: Uncategorized, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s