Anna-Maria Penu: “Muutsin oma elu erilisemaks!”

Artikkel ilmus ajakirjas Anne & Stiil.

Tekst: Koidu Raudvere

Kolm aastat tagasi sai Eestis bestselleriks Valencia lähistel elava ajakirjaniku Anna-Maria Penu (nüüd 33) esikraamat “Minu Hispaania”. Nüüd aga tundub, et Euroopa on noorele naisele kitsaks jäämas…

Anna-Maria, sa oled Hispaanias elanud juba kümme aastat. Palun tuleta lugejale meelde, kuidas ja miks sa sinna sattusid.

Hispaania ei olnud mulle eesmärk omaette! Ma olin 22aastane ning mulle tundus, et mu elu oli juba siis etteaimatav, ma ei olnud sellega rahul. Minu eesmärk oli muuta oma elu millekski erilisemaks, mulle sobivamaks. Kuid et ennast edukalt otsida ja leida, on vaja muuta elutingimusi, on vaja aega ja distantsi. Panime sõbrannaga lahkumisavaldused lauale – mina reisibüroos ja tema lennufirmas – ning sõitsime Hispaania idakaldale Alicantesse, ühe sõbra suvekorterisse. Kui keegi teine oleks pakkunud mõne teise koha, kus oleksin saanud mõnda aega rahulikult mõtteid koguda, siis oleksime võinud maanduda ka näiteks Ukrainas… Esialgu plaanisin ju vaid mõned kuud seal olla, hispaania keelt õppida ja seejärel hoopis Lõuna-Ameerikasse sõita, kuid juba teisel nädalal Hispaanias tutvusin Ernestoga, kellest sai hiljem mu abikaasa. Tema oli tol ajal ainus põhjus, miks otsustasin pikemalt Hispaaniasse jääda. Tahtsin vaadata, kas ka tegelikkus kinnitab seda, mida mu süda ütles: et tegu on erilise inimese, hinge- ja teekaaslasega. Muide, Lõuna-Ameerika lähedusse jõuan alles kümme aastat hiljem… 

Eestis teatakse sind peamiselt menuka “Minu Hispaania” raamatu autorina, samuti võtad sa aeg-ajalt ajakirjanduses sõna naiste õiguste eest. Aga mida sa Hispaanias teed, millega päevast päeva tegeled?

Et võtta ajakirjanduses sõna nii olulistel teemadel nagu sooline võrdõiguslikkus, patriarhaat, seksism, kapitalism, rassism või ksenofoobia, on vaja palju õppida, lugeda, kuulata, arutleda. Ning seejärel läheb rohkesti aega, et see kirja panna nõnda, nagu sa tahad. Mul läheb artiklite kirjutamiseks alati päevi, sest mõtted vajavad aega, vaikust, laagerdumist… Võtan oma tööd suure kohusetunde ja tõsidusega, teisiti ei saakski seda teha.

Paar aastat tagasi lõpetasin Valencias Maria Molineri kodanikekooli ning nüüd olen lõpetamas ülikoolis riigiteaduste eriala. Siis korraldan koos hea sõbranna Dagmar Kasega Tallinnas rahvusvahelist ürituste sarja “Feministid tulevad kell kolm”, mille järjekordne osa toimub aasta pärast novembris. Ja muidugi kirjutan vaikselt oma teisele raamatule
järge.

Vabal ajal loen palju. Vaimule puhkuse andmiseks mängin siinses kohalikus amatöörliigas korvpalli, mis on minu jaoks üks ilusamaid spordialasid üldse.

Hiljuti ilmus sul teine raamat, mil nimeks “Kes kardab Aafrikat?”. Kas teist raamatut oli lihtsam või raskem kirjutada kui esimest?

Mõnes mõttes on “Kes kardab Aafrikat?” mu esimene raamat, sest “Minu Hispaania” sai enamjaolt kokku pandud juba ilmunud artiklitest, päevikukatketest jne, kuid nüüd kirjutasin reisiromaani algusest lõpuni järjest. Seetõttu on neid kahte raske võrrelda. Kui
Hispaania-raamatuga läks kõik väga kiiresti ja ootamatult, siis Aafrika-raamatut kandsin endas tükk aega, kõik oli palju pikaldasem ja rahulikum.

Oli hetki, kui mõtlesin, et ma ei suuda vist niipea (kui kunagi üldse!) panna paberile kõike seda, mida seal tundsin, nägin, mõtlesin, milline on see maa, millised ta inimesed, värvid, lõhnad – nii, nagu ma tahaksin, et see kirjas oleks… Aga ühel hetkel teadsin täpselt, milline see raamat olema peaks, ja siis oli juba kergem.

Ja päris uue teksti kirjutamine oli kindlasti tänuväärsem, sest tabasin teksti luues uue, minu jaoks tundmatu rütmi, tundenoodi, mis aitas järgmisel päeval edasi minna sellest kohast, kuhu olin eelmisel õhtul jäänud. Siis taipasin, et see ongi see, millest räägivad paljud juba kogenud kirjanikud, et tegemist on mingi teise teadvuse või kanaliga, mille avanemisel
tormab tekst sinust välja.

Aga miks just Aafrika?

Vaikselt mõtlesin juba ammu, et võiks minna ja elada kusagil mujal riigis, ning ühel kaunil päeval see võimalus tuligi: sõita Ugandasse. Sel hetkel sai Aafrika südamest mulle eesmärk omaette, pinnale kerkis sügav huvi, uudishimu, et milline on Uganda, millised inimesed seal elavad, mida nad mõtlevad, tunnevad, mismoodi lõhnab seal õhtu saabudes ilm, mis värvid seal on, mis hääled on hommikuti esimesed, kuidas maitseb puu otsast pihku potsatanud mango, mis tunne on hoida uue sõbra käest kinni, valged sõrmed mustas pihus, ja koos naerda… Kõige selle pärast just Aafrika.

Sest kui palju meie, eestlased, üldse Aafrikast teame?

Mis sind Ugandas kõige rohkem üllatas?

Kõigepealt see avastus, et endalegi ootamatult olin ma sinna ikkagi läinud alateadlikult otsima midagi kehaliselt müstilise kogemuse laadset, nagu stereotüübid meile Aafrika kohta jutustavad. Arvasin ennast olevat teadlikuma ja sellest prii, aga ei… Ja selle üllatuse teine pool oligi see, et leidsin end intellektuaalselt äärmiselt huvitava, rikastava kogemuse seest, mille eest ma olen seal kohatud inimestele väga tänulik. Sellele aitas kindlasti kaasa ka see, et läksin tööle kohalikku ajalehte sisepoliitika osakonda, kus üldinimlikud küsimused ristusid ja põimusid sageli ühiskondlike, kultuuriliste ja poliitiliselt teravate teemadega.

Tunnen, et andsin Aafrikale ka midagi vastu, kui panin seal aluse ühele grupile, kus kohalikud naised vahetavad kogemusi ning saavad tuge ja nõuandeid vägivaldse mehe mõjuvõimu alt pääsemiseks, et nad alati teaksid, et neil on õigus inimväärsele, vägivallatule
elule ja armastusele.

Aga millised on su plaanid, kas näed oma tulevikku ikka Hispaanias?

Tunnen end Hispaanias väga hästi, see maa on mulle tõesti palju andnud. Ent kui nüüd rääkida lähitulevikust, siis sõidame mingiks ajaks Hispaaniast ära, ookeani taha. Hispaania vaevleb juba kolm aastat raskes majanduskriisis, töötuid on üle 4,5 miljoni ning raskeid aegu ennustatakse lausa terveks kümnendiks. Sellises kriisis jäävad aga kaotajateks need, kes alati – majanduskriis on juba toonud ja ilmselt toob edaspidigi suuri tagasilööke eriti kesk- ja töölisklassi kuuluvate inimeste ja nende perede ellu. Vaeste ja rikaste vahel haigutav kuristik rebeneb aina laiemaks: Hispaanias ulatus alla vaesuspiiri elavate inimeste arv juba enne kriisi algust 8 miljonini, kuid riigi rikkaimad on kriisist jõudsalt kasu lõiganud…

Ja kui kodumaa võimalusi ei paku, tuleb neid mujalt otsida – see on ju paljudele eestlastele tuttav mõte. Ka Hispaaniast siirdub praegu võõrsile aina rohkem inimesi, eriti noori, kes ei näe sünnimaal töö- ega eluvõimalusi. Kui Anne & Stiili novembrinumber ilmub, oleme mina ja mu abikaasa juba Panamas, et alustada seal uuelt lehelt. Ma ei taha sellest praegu veel täpselt rääkida, aga igatahes on mul plaan asuda Panamas tööle naiste õiguste eest ja eelkõige võidelda naistevastase vägivalla vastu. Loomulikult kirjutan seal lõpuni “Kes kardab Aafrikat?” teise osa ning ühtlasi hangin elamusi ja kogemusi uute artiklite ja raamatute jaoks!

Advertisements
Rubriigid: Uncategorized, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s