Lugejad küsisid, “Minu Bollywoodi” autor vastas

Seekord said lugejad esitada küsimusi “Minu Bollywoodi” autorile Ragne Jõerannale. Aitäh kõikidele küsijatele ja aitäh Ragnele!

Auhinnaraamatu “Minu Tšiili” võitis Lil. Palju õnne ja palun kirjuta meile: triinu@petroneprint.ee.

Mis pani/ajendas sind Eestist lahkuma ja kuidas suhtusid sellesse su lähedased? Kuidas leevendad kodumaa igatsust? Ja kuidas hoiad Eestit ja eestlust ikka enesega?

Nagu raamatus kirjutasin, ajendas mind Indiasse minema fakt, et 2007. aastal avati otselend Helsingi–Delhi, ja ka pilet oli soodne. Ja Aasias polnud ma varem ka viibinud. Nii et miks mitte! Maailm on minu kodu, tunnen ennast pigem kosmopoliidina kui ühe koha patrioodina. Olen kass, kes kõnnib omapead, kuid samas kaitsen kui emalõvi oma kutsikaid! Mis on igatsus? Lähedus kas on või ei ole – ja kui see tekib, siis ei kao see ka kaugel olles. Mulle ei meeldi inimeste lahterdamine rassi, rahvuse, nahavärvi, usu, elukutse jms järgi – äkki piisab, kui prooviks lihtsalt INIMENE olla, selle sõna parimas mõttes. Seega eestlane, hindu, moslem, ameeriklane – mulle sobib kõik, kui neis INIMENE kaotsi pole läinud.

Kuidas avastasid enda jaoks India kui koha, kust võiksid leida hingerahu ja sisemise tasakaalu? Kui kauaks plaanisid (kui üldse oli plaane) sinna esialgu jääda? Või mõtlesid alguses, et lased asjadel omasoodu kulgeda? Kas pärast selliseid läbielamisi ja väga teistsuguse maailma ja eluolu nägemist võid endiselt öelda, et leidsid hingerahu, mida otsisid?

India hullus oli tolleks ajaks vallutanud ju pea terve Eesti. Mina skeptikuna läksin pigem vaatama, kas sellel hullusel ka tõepõhi all on või on tegemist lihtsalt massipsühhoosiga. Ja see pidi olema mu esimene ja ainus reis Indiasse…

Ja hoolimata romantilisest esmareisist ei saa ma väita, et vaimsus oleks seal mind jalust rabanud. Ma armastan Indiat, aga kord ühel järjekordsel reisil Indiasse ei saanud ma Emakeselt Indialt Bharat Matalt küsimata jätta, kas Temal pole vahest oma laste pärast kurb ja häbi, sest oi, kui palju on Indias ka seda, mis vaimsuse ja pühadusega kokku ei käi. Ja Bharat Matalt sain vastuse, et temagi valab vahel oma laste pärast pisaraid, nii nagu kõik emad. Muide, ma olin kurb, et India polnudki see müütiline vaimsuse kants, milleks müüdid olid ta loonud – vähemalt mitte mulle. See tõdemus tegi mulle nii valu, et läksin suisa ühe Eesti tuntud sensitiivi juurde küsima – kas ehk on minuga lood nii hullud, et ma ei olegi võimeline nägema ja tajuma seda India maagiat? Sain aga temalt hoopis üllatava vastuse, et äkki on teiste silmad veel vaimupimedusega kaetud… Paljud mõistavad mind vääriti, nagu ma ei austaks ja ei armastaks Indiat, nagu ma ei tahaks nende kultuuriga kohaneda, nagu ma peaks end paremaks peeneks prouaks – minu jaoks pole see nii –, ma lihtsalt näen asju nii, nagu need on, nii nende heas kui halvas mõttes, ja seda ka Indias.

Samas, kas ma varem olin rääkinud ahvjumal Hanumaniga, kas ma varem olin käinud läbi sügava palve jumala juures, kas ma varem sain aru, mida räägib mulle tänaval Püha Lehm, kas ma varem olin näinud end peeglis hoopis baby Krishnana – ei, muidugi mitte. Kas India tegi seda kõike minuga – jah, tegi, kas see on IME, jah muidugi! Nii et ōppida on mul Indiast tohutult, lihtsalt see, mis mind paelus, ei tulnud esmapilgul esile kogu selle esimese kihi kitšiliku melu alt.

Kas minu hingel on nüüd rahu? Aus vastus on, et minu püsimatu hing ei saagi vist rahu, aga seda tunnet, mis on hingerahu, sain ma tunda küll, Gangesel sügavalt palvesse minnes ja siit maailmast nii kaugele ära minnes, et tagasi tulla ei tahtnudki. Ja need pisarad, mida hing valab, kui sind vägisi siia maailma tagasi tuuakse, on kibedad… Kes on jumala juures käinud, see teab, millest on jutt…

“Läksin Indiasse otsima hingerahu ja sisemist tasakaalu, kuid leidsin hoopis armastuse”, kas armastusest ei piisa, et leida hingerahu ja sisemine tasakaal?

Mulle maisest armastusest ei piisa, et leida hingerahu ja sisemine tasakaal. Kui aga sinu armastatu viib sind ühises palves jumala juurde, nii nagu Krishnal see paaril korral minuga on õnnestunud, siis see on PAIK, kus hinged saavad üheks ja kus kaks hinge saavad tunda, et nad on ÜKS.

Miks peaks tahtma minna Indiasse? Mis teeb India eriliseks?

Ega ei peagi tahtma, aga võib. Pigem on see igaühe enda rännuhimu ja uudishimu küsimus, mina isiklikult olen valmis külastama mis iganes kohta planeedil Maa. Kui sai kord juba siia sünnitud, siis oleks ju loogiline, et koduplaneet Maa saaks võimalikult põhjalikult läbi käidud, enne kui taas Sinna läheme… Erilisuse mõõdupuu on igas inimeses endas – mis ühele eriline, see teisele igav.

Minu jaoks teeb India eriliseks see, et seal on surm ilus ja otsetee jumala juurde ilma väliste tollipunktide ja tõkkepuudeta. Ainuke pidur oled sa ise.

Mis on Indias eestlastele üllatavat või harjumatut?

Kui rääkida maistest asjadest, siis ikka need põletavad vürtsid. Kui rääkida pereväärtustest, siis ikka see, kuidas lapsed oma vanemaid austavad ja kuidas inimestel ei tuleks pähegi esimesel võimalusel oma vanad ja väetid vanadekodusse toppida või hooldajate manu jätta. Jah, seda tehakse, aga siis, kui muud enam üle ei jää. Ja loomulikult tuhandeid aastaid vana traditsioon, et vanemad valivad, kellega sa abiellud. Kui aga julged oma südame järgi talitada, siis ole valmis, et sind ja su kallimat tapetakse aumōrva sildi all.

Mis sind Indias enim šokeeris?

Suur kontrast ülima rikkuse ja ülima vaesuse vahel.

Kas India pakub huvi ka vanemale generatsioonile? Kui jah, siis millist?

Ma ei näe India ja ea vahel  seost. Pigem on asi sinu hinge vanuses – kas see on siis India jaoks alles liiga noor või juba liiga vana, eriti juhul, kui juhtud Atlantiselt olema. Esimesel juhul ei suuda sa mõista kogu seda Ilu ja Elu ja teisel juhul näed sa liiga palju läbi selle Ilu ja Elu.

Milline seik või emotsioon meenub sulle esimesena, kuuldes sõna Bollywood?

Glamuursed tantsud ja kirglikud laulud.

Kas sinu varasem ettekujutus Indiast langes kokku tegelikkusega?

Ei langenud. Indiat polegi vōimalik ette kujutada, see on nii ettearvamatu. Seal vōib iga hetkega muutuda kuld tuhaks ja tuhk kullaks. Ja miski ei pruugi olla see, mis sa arvad.  Suur illusioon, mis vōib aga hoopiski olla tōde.

Käisin Indias ja loomulikult ostsin maitseaineid. Riiulite vahel aega veetes sattus näppu purk nimega hing. Kuna ma viin igalt reisilt oma kokkamishuvilisele sõbrannale kaasa eesti keeles midagi tähendava nimega toiduaine, siis rändas hing minu ostukorvi. Aga ei osanud ükski mu indialasest sõber lahti seletada, mis see täpselt on. Ise ma liigitasin selle maitsetugevdajaks. Aga kuidas hing’i täpsemalt kasutada ja kui palju seda toidule lisada?

Asafoetida (Hing) also known as devil’s dung. It is a resin taken from a plant from the parsley family. It is a distinctive and pungent spice. It is most commonly found in powdered form. When cooked, it has a truffle-like flavor and a roasted garlic aroma. It is used mainly for its digestive properties, especially in the cooking of beans and lentils, as it is reputed to have antiflatulence properties. Asafoetida is an important ingredient of the snack called cheewra – a mixture of grains, dried fruits, and spices. It can be added to flavor fish and vegetable dishes. A pinch of it can be fried in hot oil before the rest of the ingredients are cooked.

Kus sa praeguseks elad, millega tegeled? Millised on teie suhted Krishnaga?

Elame hetkel koos Krishnaga Eestis. Mis saab edasi, eks seda tuleb Eluraamatu lehekülgedelt lugeda, aga sedagi saame meie nagu iga teinegi surelik lehitseda vaid hetk haaval…

Kuna selle loo keskmeks on piire lõhkuv armastus, siis mis saab edasi? Milline on sinu hinnang olnule? Kahetsed sa midagi? Tunned sa kaasa kellelegi oma loo tegelastest, kes on loo keskmes haiget saanud? Mida tunned ise? Ja lõpuks: oled sa õnnelik?

Ainus, mida kahetseda saab, on elamata jäänud elu. Ma olen selles suhtes elanud läbi kōike, seega kahetseda pole midagi. Kas paluda andeks kelleltki – jah, muidugi, aga see toimub ju hingetasandil, siis, kui hing on oma ōppetüki ära ōppinud ja mina aru saanud, et vajan andestust.

Mida tulevikult ootad – kas plaanid tagasi Indiasse minna või midagi muud?

One moment in time.

Kas sa ise oled rahul või mitte, et raamatu pealkirjaks sai “Minu Bollywood”, mitte “Minu India”? Küsijad ehk võivad arvata, et raamat räägib Bollywoodi filmitööstusest, tegelikult räägib see ju armastusloost, mis on selle filmitööstuse moodi…

Raamatu pealkirja muutmise otsus tuli kirjastuselt. On see halb vōi hea… kui nii läks, ju siis oli sellel hetkel vaja maailmal mind ja minu lugu näha just sellisena. Eks seda kirjastuse ja autori suhet teab Epp Petrone ise vast kōige paremini, oli ju seegi pōhjus, miks ta oma kirjastuse üldse asutas….

Kas sa igatsed India järele, Euroopas olles, ja milles sul see igatsus väljendub, mida sa täpselt igatsed, mis lõhnu ja maitseid jms?

Igatsen sealset elujanu.

Mida sa arvad raamatu vastuvõtust, kommentaaridest?

Minu eesmärk pole maailmale meeldida ja tōestada, et ma pole kaamel. Loomulikult olen ōnnelik, kui keegi ütleb hea sōna ja raamatust enda hingele midagi leiab. Tänud selle eest.

Samas, las kritiseerijatelegi jääb oma tōde ja arvamus minust – see on ju nende ōigus. Kui keegi end minuga vōrreldes parema ja puhtama ja ausama jne tunneb, siis on seegi ju väike heategu, tōsta teiste enesehinnangut. Mul siiani seda MINA jätkub, nii et las need ilma patuta olijad lennutavad oma kive mōttes ja teos.

Aga ühest on küll kahju, seda, et kogu loo taga on Armastus jumal Hanumani vastu ja tema kutse järgimine ja see, mida see endaga kaasa toob, väga ei märgata. Rohkem nähakse seebiooperit, mis on ju tegelikult kõigest selle loo pealispind.

Millal tuleb “Minu Bollywoodi” teine osa?

Hetkel on  järgmised osad elamisel – ja vihjeks, seda vägagi tormiliselt! Kas see ka raamatuks saab, ei tea.

Nagu ikka hea raamatu puhul, ootan minagi tõesti pikisilmi järge :). Sest see jutt, st armastuslugu jäi ju pooleli selles raamatus. Kas oled mingil ajal kahetsenud ka, et oma armastuslugu laiema ringkonnaga jagasid? Milline on olnud tuttavate tagasiside? Hoian pöialt, et te saaksite kokku ja elaksite koos, kuni teile elupäevi on antud.

Ma tunnen end selles loos kōrvaltvaatajana. On see raamat minu elust – kui te nii ütlete. Loomulikult saan ma aru, et selles loos on kirjas reaalselt minu elus toimunud sündmused, aga kuna elu on mind pillutanud ühest maailma otsast teise – siis see raamat räägib vaid ühest minu elust. Killukest endast vōib ju ikka teistega jagada…

Plaanid sa mingit muud raamatut kirjutada?

Raamat tuleb ise sinu juurde, kui sa valmis oled. Siis on sinu töö seda vahendada. Lihtsalt maha istuda ja kirjutama hakata ma ei oska. Kui see raamat kuskilt antakse, eks siis vahendan ära.

Tänan põneva raamatu eest. Kas oled mõelnud, miks sattusid Indiasse ja sellistesse elu keerdkäikudesse? Mis oli elu õppetund?

Jah, muidugi mōtlen. Kuna teema on armastuse hulknurgad ja pōhjused, miks need tekivad, ja kas neid peab vältima vōi hoopiski läbi elama, siis selle mōistmisel oli mulle paljuski abiks Anatoli Nekrassovi raamat “Mees ja naine”. Lugege ja vōite avastada enda jaoks nii mōndagi üllatavat…

Kas julgeksid Indias reisida väikese lapsega? Milliseid ohte näed?

Julgeks ikka, aga nagu alati reisil, hoia oma silmatera enda ligi ja jälgi hoolega toitu-jooki, mida sööd/jood, ja kätepesu pole ka kunagi küllalt.

Kas sa suudaksid süüa kõige vürtsikamat India karrit phall? Kas suudaksid valmistada autentset India sööki või selleks peab olema Indias sündinud, et India köögi nüansse mõista?

Meie peres teeb süüa Krishna. Tänu talle suudan ma süüa, mida iganes, sest talle lihtsalt ongi jumalast antud anne süüa teha, ja kui vaja, siis suisa eimillestki…

Vürtsita tundub nüüd söök igav, kiretu, kuigi enne polnud ma üldse krehvtise toidu armastaja. Mis puutub phall‘i, siis olen proovinud, aga mōōdukalt. Ja mis see tule neelamine siis ära pole!

Kuidas on Indias lood arstiabiga? Oskad äkki tuua mõne huvitava näite sealsete arstiabiteenuste kohta?

Raamatus on pikemalt kirjeldatud minu mitmest visiidist haiglasse. Aga lühidalt – erahaigla ja arstid vōivad olla paremad kui Ameerikas (Ameerika haigla kogemus on mul olemas, kuna olen seal töötanud, seega tean, millega vōrrelda). Samas polnud Indias harvad juhud, kui mul endal tuli nii ajurveda kaupluse rohutarka kui kohalikku medõde õpetada. Ninatark patsient – mis muud!

Raamatu alguses kirjutad, kui pettunud oled Indias. Mis seadis ootused India suhtes kõrgele? Miks siiski ei pakkinud asju kokku ja tagasi koju ei naasnud, vaid jäid Indiasse? Kas on midagi, mida sooviksid tagantjärele muuta, kui oleks võimalus?

Kahetseksin ainult seda, kui jätaksin midagi oma elus elamata tingituna hirmust, mida küll teised arvavad. Ma ei taha oma surivoodil mõelda, et mis kõik oleks võinud minu elus olla, aga näe, julgusest jäi puudu. Juhindun oma sisehäälest ja südamest ja on kordi, kui sisehääl räägib ühte ja süda teist. Aga süda on ju rumal ja armastusel roosad prillid ees. Saan aru, et mängin kohati tulega, aga proovin ikka viimaks käppadele maanduda. Ja kui langengi pōrmu ja saan tuhaks, siis selleski on ju uus väljakutse: tuhast taas fööniksina tōusta. Ja kui esimene kord ei ōnnestu, siis äkki mōni teine kord…

Advertisements
Rubriigid: Uncategorized, sildid: , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s