“Minu kokaraamatu” sünnist

Tekst: Epp Petrone, “Minu kokaraamatu” idee autor.

Vaatasin oma postkastist järele: esitasin meie kirjastuse kaasosanikele kokaraamatu idee oktoobris aasta tagasi, nädal hiljem saatsin juba laiali kirja  paarile “Minu”-sarja autorile palvega hakata koguma huvitavaid retsepte.
Seega võttis ideest raamatuni aega üks aasta.
Kust see idee mulle tuli? Alge pärineb lausa aastast 2007, kui Anna-Maria Penu “Minu Hispaanias” oli paar põnevat retsepti, ning märkasin ka edaspidi, et nii mõnegi meie sarja raamatu peale hakkas suu vett jooksma.
Esialgu, oktoobris aasta tagasi, oli kokaraamatu-plaan seotud mu ettekujutuses hoopis ühe kohvik-restoraniga: et seal tehakse ühel nädalal konkreetse maa rahvustoite ühe meie autori retseptide järgi, seal saab siis ka söögitegemise ja söömise vahepeal kuidagi pildid tehtud… Ja  nii see raamat koguneks, nädal nädala haaval. Selgus aga, et niimoodi oleks raske saada korraliku kvaliteediga fotosid – sest toidukohal oleks oma prioriteet, inimeste teenindamine, kokaraamatu prioriteediks peaks aga olema võimalikult head fotod, mis on pildistatud heas valguses ja sätitud stilisti silmaga. Toitudele peab jätma aega ja ruumi poseerimiseks!
Edasi mõtlesime Eesti kokaraamatute staazhikamate tegijate peale, aga siis tuli jutuks, et mitu meie kirjastuse inimest oli märganud kunstnik Elina Sildre toidublogi. Tema näol oli ühes inimeses koos nii kokk, stilist kui ka fotograaf. Jah, ta oli selles mõttes algaja, et ta ei olnud kokaraamatut enne teinud, aga tunne ütles, et see risk õigustab ennast. Tore on ju, kui kokaraamatute autorid täienevad uute jõududega. Ja me pole kordagi seda kahetsenud, Elina on toidud teinud mõnuga ja fotodel on näha kunstnikusilma.
Kuna meie retseptid tulid mitteproffidelt (lihtsalt antud maaga kokku puutunud inimestelt, “Minu”-sarja autoritelt), siis oli see projekt ka Elinale omamoodi risk. Ta võttis asja rahulikult ja täpsustas-täiendas-uuris, kui mõni retsept alguses segaseks jäi. Palju aitas kokaraamatu köögipoolel kaasa koostaja-toimetaja Eda Allikmaa: kõik Elina küsimused tuli edastada autoritele, kõik ta tehtud fotod samuti.
Tulemus on nüüd käega katsuda: ilus, uhke, ja samas mitte liiga uhke kokaraamat. Ma olen juba kuulnud kriitikat, et see raamat olevat meil mitteproffide tehtud. Ja ongi! Me oleme teinud nii hea raamatu kui võimalik, aga muidugi ei ole me profikokad, ega ole seda ka meie sihtrühm. Toidutegemine on selline valdkond, millega igaüks peab tegelema (kui ta just poest pooltoodete letilt päevast päeva oma toitu ei osta…) Enamik meie kokaraamatu retsepte on selliseid, mida tahaks ja julgeks ise järele proovida. Meil õnnestus üks kirjastuse koosolek teha Elina kokkamise saatel, nii julgen ma soovitada: Omaani kookosekala! See oli nii jumalikult hea maitsega, et pärast tuli näpud ja vaagen puhtaks noolida. Oleme ka paari lihtsat-aga-erilist retsepti kodus proovinud ja nende hulgast julgen soovitad Soome haugikotlette. Ja Kanada vahtrasiirupikooki. Ja Taani rukkileivakooki. Aga avastamist veel jagub :).

12. novembril ehk sel laupäeval suundub meie pere esindaja Justin Petrone pealinna – sellesama kokaraamatu esitlusele, kus ta on ka päevajuhiks, Go Traveli restoranis, ees ootab terve päev kosmopoliitsete fotode ja juttude saatel. Aga Justinil on Tallinnas ka teine eesmärk, nimelt on tal taskus kaasas nimekiri: söödavad kastanid ja muud sellist, mida sealkandis uhketes poodides müügil on. Siis proovime ka oma kokaraamatu eksootilisemad road ära.

Advertisements
Rubriigid: Uncategorized. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s