Raamat ajast, mil võltsiti Lee Cooperi kilekotte

Tekst: Teet Korsten, Põhjaranniku ajakirjanik

Foto: Peeter Lilleväli

Artikkel ilmus 24. septembril Põhjarannikus.

Kohtla-Nõmme mändide vahel sirgunud Üllar Saaremäe lapsepõlvemälestustel on suur ühisosa Andrei Hvostovi omadega, kes kasvas üles Sillamäe stalinistliku arhitektuuri keskel, selgus viimase “Sillamäe passiooni” purgamisel Jõhvi keskraamatukogus.

Teatrimeest ja (aja)kirjanikku seob sõna “passioon” – mitte pelgalt kirglise iseloomu tõttu.

Ajamasin

Hvostovil on ilmunud ülimenukaks osutunud “Sillamäe passioon” ja Saaremäe teatril Pilleriin Purje lavastuse vaatlus “Johannese passioon”. Rakvere teatri lavastusele pühendatud monograafia on unikaalne – ei meenu ühtegi etendust, mille kohta oleks ilmunud selline soliidne kõvakaaneline kogumik. Üllar ütleb, et “passioon” tema raamatus tähistab kolme Juhani – Liivi, Smuuli ja Viidingu kirge.

Andrei aga tunnistab, et “Sillamäe passioonis” mõeldakse selle all kannatust ja valu. “Tavaliselt paneb kirjanik teosele pealkirja pärast selle valmimist. Aga Epp Petrone, kes oli lugenud minu lühijuttu “Sinised mäed” ja tellis sellest innustununa raamatu, tahtis kohe ka pealkirja saada. “Sillamäe valu” ei kõla ja nii sündis “Passioon”,” räägib autor.

Ega mees haaranud kohe Petrone pakkumisest, aga romaan, mis käsil, vajas selitamist ja lapsepõlvemälestusi analüüsiv teos võis alata. Raamatu sünni ajal õppis Andrei poeg psühholoogiat ja mees jäi mõttesse, mida oleks ta pojal öelda nõustamisel isa eakaaslastele, kelle aega ta ei tunne. Kirjanik arvab, et kogu põlvkond, kes on sündinud vabas Eestis, ei kujuta tõesti ette, milline oli elu totalitaarses riigis. Ta toob näiteks eliitkooli oiviku, kes Berliini müüri muuseumis ei saanud aru, miks müürist lihtsalt mööda ei mindud.

Üllar kiidab raamatu avapeatükki “Ajamasin”, kus Andrei püüab oma poega toppida kapslisse, mis neid omaaegsesse ENSVsse toimetab, aga jääb hätta. Kust võtta selliseid naljakaid rõivaid, mida tollal oldi sunnitud kandma, kuidas seletada liiga korralikke hambaid, akne puudumist? Aga kõige hullem on vaba inimese enesekindel hoiak. Sellisega omaaegsel Sillamäel kaugele ei jõuaks. KGB-mehed aduksid kohe, et tegu on spiooniga raudse eesriide tagant.

Samas tunnistab Üllar, et tema külastab sageli mõtteliselt ennast varasemates olukordades.

Sissejuhatusele “Ajamasin” järgnevad peatükid on aga eristatud märksõnade kaudu, millest kõneldakse: “Teksad”, “Oma ruum”, “Lasteaed”, “Kool”, “Seks”, “Kosmos” jm. Andrei räägib, et kirjutas asjadest, mis on olulised. Soomest mõtles ta samuti kirjutada ja kui raamat peaks soomekeelsena ilmuma, kirjutab ta selleks asjakohase lisapeatüki.

Liiga põnev

Kirjanik meenutab, kuidas Sillamäe poisid uurisid tormi poolt randa paisatud prahti, mille põhjal püüti teha järeldusi kauge ja salapärase Soome kohta. Ja Andreile meenub, kuidas ta püüdis 9aastasena krõbeda talve poolt kaanetatud merd mööda ahistavalt Sillamäelt Soome jõuda. Pärast tunnipikkust rändamist sundis külm teda siiski koju naasma…

Või Soome televisioon, mida võidi tundide kaupa andunult vahtida – nii Sillamäel kui Kohtla-Nõmmel – vaid häguse udupildi näol. Sellist fenomeni oleks uuel, 3Dga ärahellitatud põlvkonnal, taas peaaegu võimatu mõista!

Andrei räägib, kuidas Sillamäele saabusid uudised välisilmast peamiselt kino kaudu. “Just välismaa filmid olid maailmapilti avardavad. Samas võis täheldada vägivallapuhanguid poistekampades pärast mõne action-filmi linastust. Saime seda kohe omal nahal tunda.”

Üllar meenutab, et tema taaslavastas sageli äsjanähtud ägeda filmi ühes sõpradega – kusjuures ta ise oli, loomulikult, peaosas. Nõrgemad kaimud olid valmis isegi naisrolle etendama – muidu oleks neid tabanud mängust väljajäämise karistus. Nõukaaegsest vägivallast eri rahvuste vahel on mees varem avalikult korduvalt kõnelnud. Kuidas pidi näiteks koolist Kohtla-Nõmme bussile pagema – varrukas agressiivse vene patsaani käes…

Kui vene kraaded üritasid vahel tänaval suuremeelsed olla, oli seegi filmidest õpitud, muigab Andrei. Omaaegsetes seriaalides, millest eesti poisid said kahekordse doosi, sest nägid neid Toomas Lassmani poolt peale loetuna Eesti televisioonist ja teine kord vene omast, oli ka helgemaid plaane – ehkki nüüd adub Andrei ka nende ideoloogilist plaani.

Andrei on rääkinud poolakate ja ungarlastega. Esimesed oma “Nelja tankisti ja koera” ei häbene ning pole vist ka erilist põhjust, aga ungarlastele ei tasu “Kapten Tenkešit” meenutada. Ajalooharidusega Andrei teab, et sealne ajalooplaan on pehmelt öeldes kahtlane – näiteks tegid just ungarlased omal ajal saratseenidega koostööd.

Ood teksadele

Üllar tunnistab, et Andrei “Passiooni” peatükk “Teksad” tundus talle palju erootilisem kui näiteks peatükk “Porno” – sellise kirega kõneleb too kultusest, mille nimel polnud kahju enam kui poolest kuupalgast loobuda. “Teksade” peatükk on Andrei sõnul tekitanud ka enim poleemikat. Ilona Martson näiteks tunnistab peatükis kõlama jääva tõeseks, osa lugejaid jälle eitab raevukalt mingit brändikultust. “Teksad sümboliseerisid kõike, mis on Nõukogude võimule võõras,” avab autor ühe tahu, mis muutis ühe lihtsa rõivaeseme Sillamäe poisile niivõrd ihaldusväärseks.

Tarbimisühiskonnas sirgunud noored sellist “erootikat” muidugi ei mõista. Kui Üllari poeg leidis 6aastasena isa nätsupaberikogu, ei saanud ta aru, miks rämpsu ära pole visatud. Omaaegne noormees poleks sellist pühaduseteostust andestanud – saati, et oli tegu “konverteeritava valuutaga”, mida müüdi ja vahetati. Teatrimees meenutab ka seda, kuidas võltsiti Lee Cooperi ja Montana kilekotte.

Saali poolelt tuletatakse meelde, et mingil ajal juurutati ENSVs isegi koolivorm, mis meenutas teksarõivast. “Nõukogude teksaseid vaadates sai aru, et eal ei võideta võidujooksu Läänega,” naerab Andrei.

Peatükist “Alkohol” loeb, mis suhe oli Sillamäe noorusel alkoga. Andrei tsiteerib oma sõpra ajaloolast, kes ütleb, et Eestis joodi ka 1920. aastatel. “Praegu seostatakse joomist Nõukogude võimuga, aga äkki see ei olnud nii?” küsib Andrei. “Omal ajal oli mõnus Kuku klubis tina panna ja öelda, et sellega õõnestatakse Nõukogude korda. Tänapäeval öeldakse lihtsalt: “Joodik!” muigab Üllar.

Andrei tsiteerib Maris Jesset, kelle järgi tänapäeva koolilapsed joovad rohkem kui kunagi varem. “See on võimatu!” leiab kirjanik.

Nõukogude Sillamäe ilu ja valu üle võibki jääda vaidlema, sest kõigil on omad mälestused. Andrei mälestustes oli Sillamäe trööstitu, Eesti Kontserdi raudvara hulka kuuluv Kaja Põldroos mäletab, kui haritud ja kenad inimesed uraanilinnas olid. Kindlasti tuletab “Passioon” meelde, et laps võtab ümbritsevat maailma vastu vahetult, ilma filtriteta, ja lastemaailm võib olla isegi kordades karmim, kui on täiskasvanute oma. Andrei maailma ei teinud helgemaks astma, mida poisil ei püütudki leevendada.

Advertisements
Rubriigid: Uncategorized, sildid: , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s