Raamatu “Kes kardab Aafrikat?” sünnilugu

Tekst: Anna-Maria Penu, raamatu “Kes kardab Aafrikat?” autor

Uganda?!

Miks ometi Uganda, kui on olemas Keenia, Namiibia, Tansaania, laiutasid paljud kohe arusaamatult käsi (sest kas keegi üldse teab, kus see riik asub ja mis on seal erilist?). Aga mina tundsin, et teist varianti pole. Teist varianti pole, kui oled ikka ja jälle lõõpinud, et su järgmiseks elukohaks saab Uganda, teadmata isegi täpselt, miks, ning nautinud teiste imestusest ja õudusest pärani silmi. Teist varianti pole, kui pool aastat varem oled tutvunud ugandalanna Maryga, kes jutustab sulle humoorikaid, valusaid, isegi uskumatuid lugusid Ugandast ja tema inimestest, ning need lood kajavad su meeltes, hingesoppides veel kuid hiljemgi. Jumal ise teab, et sellistest märkidest ei saa lihtsalt niisama mööda vaadata!

Organiseerisin endale Kampalas kohalikus päevalehes töökoha, pidasin päevikut, hoidsin silmad-kõrvad lahti, rändasin ringi, vestlesin teemadel, mida Euroopas puudutatakse harva, jälgisin  kõiki, kellega kohtusin, sama tähelepanelikult nagu neid minuga uues, võõras keskkonnas toimuvaid muutusi, tunnete keeriseid ja peast läbi kihutavaid mõtteid. Märkisin üles iga pisimagi detaili, hääle, žesti, küsimuse, lõhna, hinges õhkõrn aimus, et varem või hiljem osutub see kõik tähtsaks, ehk lausa osa vastusest mõne nähtuse, suhte selgitamisel, mõne ühiskondliku, kultuurilise või poliitilise sasipuntra lahtiharutamisel. Ma sukeldusin üleni, pikemalt mõtlemata, pea ees, Aafrika südamesse, sest mind huvitas kõik.

Aeg-ajalt jõudis minuni kaugele jäänud Valge Maailma hääli. Epp uuris, kas raamat ikka tahab tulla ja kui tahab, siis milline. Vastasin läbielatust vaimustunult-segaselt, pisut palavikuliseltki, et mul on tunne, tugev aimus, et tulemas on midagi… erilist. Jah, imestasin seda kirjutades isegi, et üksainus sõna, aga milline sõna! Tegelikult olin enamiku ajast päris veendunud, et ma ei suuda Aafrikast üldse midagi mitte kunagi kirjutada. Sest algajal ei ole Aafrikas kerge, vähemalt minul ei olnud; raputavaid avastusi, äratundmisi, selginemisi pole lihtne taluda. Pealegi pole Aafrika pea mingis mõttes selline, nagu me arvame, et ta on. Ta värvid on tugevamad, lõhnad vängemad, mõju tuhandeid kordi suurem.

Siis ma veel ei teadnud, et Aafrikal on võime panna sind kehaga tundma asju juba tükk aega enne, kui suudad toimuva sõnadesse valada.

Ja selsamal hetkel taipasin. Taipasin, et tegelikult polegi tähtis, kas raamat on ilukirjanduslik või mitte, olin vormi üle pead vaevanud juba tükk aega. Tähtis on, mida ja kuidas jutustatakse, ning Uganda-lugu on kahtlemata eriline, teistmoodi.

Seda kõike kirjutades jookseb mul praegugi judin üle selja, sest Aafrika poeb sulle naha alla, jääb su külge igaveseks…

PS. Tänud Piiale, kes oma andega raamatule appi tõttas, ning muidugi kirjastusele, kes selle võrratu võimaluse mulle kinkis! Suurim, kirjeldamatu tänu aga mu lähedastele nende piiritu toetuse, armastuse ja usu eest!

Advertisements
Rubriigid: Uncategorized, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s