Kati Murutar oma uuest raamatust ja oma uuest-vanast nimest

Teksti autor: Kati Murutar, raamatu “Projektilaps Pärnust” autor

Jah.

Alati jah.

Nii kaua kui ennast mäletan, olen alati öelnud „JAH“.

7aastane Kati, ballett parandab rühti ja tervist, kas sa tahaksid…? Jah.

10aastane Kati, sa oled väga musikaalne, viime su ikkagi tavaklassist muusika eriklassi üle…? Jah.

12aastane Kati, Pärnus avatakse kunstikool, läheks õige sisseastumiskatsetele…? Jah.

14aastane  Kati, sa kirjutad uskumatult hästi, ehk teeksid ajalehele kaastööd…? Jah.

Nullist kuni praeguse 44ni olen võtnud igasuguseid ettepanekuid ja pakkumisi Jumala käsuna. Jumalaks ma nende pakkumiste esitajat toona ei nimetanud. Nüüd olen piisavalt küps ja kulunud, et asju õigesti nimetada.

Sisetunne on öelnud: kui kuhugi kutsutakse, midagi tellitakse, mõni ettepanek tehakse, siis see on Märk. Olen paari sekundiga nõustunud sõitma nii Malaisia džunglisse kui Brasiilia faveladesse, sest tean – seal ootab mind miski, mis viib isiksusliku arengu järgmisele tasemele. Seal on võti.

Petrone Prindi ettepanekule kirjutada oma lapsepõlve-ajastust raamat, vastasin samuti paari sekundiga „jah“, istudes autos, mis sõidutas mind tol päeval kirikusse, selles elus teist korda abielluma.

Miks jah? Mitte sellepärast, et elulugude-raamatute buumi ajal peaksin ka mina persoonide lihaletil lebama.

Sellepärast jah, et aimasin selle kirjatööga kaasnevat Kingitust eelkõige iseendale – arusaamine, avastamine, ahhaa – ja üldistus.

Kõik see juhtuski.

Kirjutamine, maalimine ja muusika on parimad eneseabi kanalid. Selle asemel, et psühholoogide ja psühhiaatrite vahet joosta, võiksid kõik inimesed julgeda ise oma valudesse ja tagamaadesse, õnnehetkedesse ja õppetundidesse süüvida. See on valus ja ehmatav.

Aga tavaliselt peab keegi selleks ettepaneku tegema. Kui taipad ja julged seepeale öelda “jah” ning sukeldud mäluvoogudesse, ujud senisest kõrgemale kaldale. Juhul muidugi, kui ehmatuste ja oiete kätte ära ei upu.

Mina ei uppunud – kirjutasin ja tõlkisin endale nii oma isikut, ajastut kui inimsust väga ja väga palju selgemaks.

Üks salajasimasse sisekosmosesse puurimise põhjus oli mõistagi ka raha. Ma pean palju ja hästi kirjutama, et ehitada ja oma arvukat hingelistearmeed üleval pidada.

Aga MIKS ma kogu aeg ehitan ning enda ümber nii palju hobuseid-koeri-kasse-lambaid-sigu-linde koondan?

Sellele küsimusele leidsin vastuse just tänu oma lapsepõlvest kirjutamisele.

Sain aru, et olen aina ja üha oma isale tõestanud, et ta eksis, kui mind ei tahtnud – ja et ka tüdrukuna võin ma olla vägevam kui viis meest kokku. Olen pidevalt oma esimesele armastusele näidanud, kui valesti ta tegi, et mind päriseks endale ei võtnud. Olen püüdnud oma laste isa ja teiste isaste inimeste armastust ja tunnustust ära teenida…

…endal hing paelaga kaelas.

Igal kümnendil on teatavasti isemoodi mõõt ja määr, kuidas olla tubli ja töökas, üleinimlik ja imetlusväärne. Ainult murdumine on alati ühesugune. Prõks.  Ja minusugused kiirete pööretega heledaleegilised balansseerivad sellele prõksule pagana lähedal, lasteaiast vanadekoduni. Kui nad üldse nii kaua elavadki.

Keerutasin ideed sellest puhastavast ja karastavast lapsepõlve-raamatust enda kohta tavatult kaua nii teadvuses kui alateadvuses. Esmalt kavatsesin mööda ajaskaalat tulema hakata. Kuna see on ühtlasi ka ajastu portree minu silmade läbi, ei tahtnud lugu kronoloogilises järjekorras kuidagi jooksma minna. 

Ja siis käis hele laks, mis kujundas ühe hoobiga selle teemapargi, mille siit kaante vahelt leiate.

Nimelt, mu vanim tütar saatis mulle kirja. Väga karmi. Lausa julma. Läksin selle peale nii katki, et süda jäi seisma ja sattusin haiglasse. Ärkasin ellu ja ehitasin iga peatüki üles vastusena oma tütre halastamatule kirjale. Seega on see raamat pühendatud eelkõige Margaretale ja mu isale. Kahele sindrima Amburile, kellele ma pole ealeski osanud meeldida.

Mu emale ei meeldi see kirjatöö kohe päris kindlasti. Ehkki püüdsin olla võimalikult delikaatne ja looritatud. Jäär, astroloogiline imik – ja delikaatne? No andke andeks! Ma ise tean ka, et päris valutult see asi siin välja ei tulnud.

Ent samas on tegemist ka paratamatu järjepidevusega. Minu vanaemale ei meeldinud mu ema valikud. Minu emale ei meeldi minu elulaad ja valikud. Mulle ei meeldi minu tütarde ja poegade valikud… Ning eest ei meeldi mina oma lastele. Nad võõrastavad mind. Samavõrd kui nad on uhked, on nad mu väljapaistvalt isemoodi isiku üle õnnetud.

Ehk aitavad selle lapsepõlveloo sügavalt ja subjektiivselt ausad pihtimused ja peegeldused meid üksteisele lähemale. Mind ja lapsi. Mind ja mehi mu elus. Teid ja mind. Teid ja teie armastatuid. Meid kõiki meie rütmide, reeglipärade ja ajastuliste seostega.

Jah!

Ahjah.

Et miks jälle Kati Murutar? Passis olen ju Kati Saara Vatmann? Kirjastaja Epp Petrone soovitas jätta Murutari mu kirjaniku-nimeks. Ja mina teatavasti ütlen alati „jah“. Mu laste isa perekonnanimi olevat minu kui kirjaniku kaubamärk. Ja neid järgmisi nimede muutumisi ei jõudvat lugejaskond jälgida.

Tegelikult pole siin midagi jälgida – olenemata sellest, mis- või kessugustele väljakutsetele oma eluralli käigus „jah“ ütlen, jään võiduka lõpuni Vatmanniks oma passis. See on mu papa Harri perekonnanimi enne Vasaraks eestindamist. Saara on minu pühakunimi – ja nagu mäletate pühakirjast, on see üks naine, kellele Jumal ütles JAH!

Advertisements
Rubriigid: Uncategorized. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

One Response to Kati Murutar oma uuest raamatust ja oma uuest-vanast nimest

  1. Katkise krooniga kuningas ütles:

    Beware of a woman who has “daddy issues”. Kati lugu taandub isata elule. Kuna isa ei hinnata, ei oska keegi ka seda olla. Emadus lihtne looduslik “default”, isadus seevastu on jumalik ja raskemini hoomatavam ja k2ttesaadavam roll. Mida eesti vajab, on rohkem isasid. Emasid on kyll, ja neil on kriis. Kui mitmed nendest kriisis emadest aga tunnistavad seda probleemi ja fakti, et nemad ei saa kunagi olla isad, t2ita seda pyha rolli?
    Eesti isa on liiga demokraatlik ja lahke. Ta on lasknud naise endast yle kasvada ja lubanud ennast m6nitama. Eesti mes on l66nud k2ega. Selle ringiratast k2iva ja p6lvest p6lve p2randatud kriisi lood on talletatud kohtukroonikas.
    Ema ei austa poega, poeg isa, tytar venda, vend oma naist … kaaskodanik oma naabrit …

    Eesti, eesti … quo vadis?

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s