Muinasjutud armastusest

Tekst: Epp Petrone, raamatu autor

Võtsin ennist selle raamatu kätte ja vaatasin. Uut raamatut käes hoida on alati üllatus. Sul on visioon, sa oled sellega palju öid järjest magama läinud ja hommikul sellega üles ärganud, see on su sees tiksunud… ja kui see lõpuks trükikojast välja tuleb, siis on tulemuseks tavaliselt ikka üllatus, sest miski selles tervikus mõjub teistmoodi, kui sa ette kujutasid. Raske sõnastada, mis see on. Võib võrrelda ka lapse kandmise ja sünniga.

“Muinasjutud armastusest”, kust see raamat alguse sai? Muinasjutud on mulle alati meeldinud, neis on peidus ürgsed tõed ja arhetüübid. Muide, üks raamatusoovitus siia – psühhoanalüütiline lähenemine, siin on minu arvustus sellele –http://annajamarta.wordpress.com/2008/05/15/muinasjuttude-psuhhoanaluusist/ (parool: tere). Raamat ise: Bruno Bettelheim “Muinasjuttude võlujõud. Muinasjuttude tähtsus ja tähendus”.

Minu enda uus tõmme muinasjuttude poole sai alguse, kui nüüd järgi mõtlen, eelmise aasta sügisest. Esiteks saime kingituseks suure kastitäie sarja “Saja rahva lood” muinasjutte, mu lapsepõlveraamatuid, mida sirvisin, meelde tuletasin ja siis oma lastele ümber jutustasin. Mulle meeldib oma sõnadega jutustada, ma ei ole ettelugeja tüüp. Jutustades hakkab lugu iga kord natuke uutmoodi elama, ja nii on palju huvitavam. Ma saan aru, et suur osa lapsevanemaid on ettelugeja-tüüpi, aga tegelikult soovitan proovida ka seda ümberjutustamist.

Igatahes tabas mu tütreid ja nende sõbrannasid seepeale muinasjutukuulamise laine. “Epp, jutusta veel!” Kui ma hakkasin waldorfkoolis inglise keelt õpetama, siis ausalt öeldes saavutasin täieliku vaikuse klassis  vaid ühel puhul – ikka tunni lõpus, muinasjuttude vestmise aegu. (Neid jutustasin ma eesti keeles, aga enne leppisime kokku, et mis sõnad me siit muinasjutust võtame ja selgeks õpime, ning pärast kordasime neid sõnu.) Väga mõnus kogemus oli ka waldorfkooli jõululaadal, kui ma sain oma käsutusse folgiaida keldriruumi, kuhu panime küünlad ja padjad ja kus ma siis hämaras võbisevas valguses rääkisin jutte.

Tegelikult tuleks neid jutte lindistada, sest neis on elu sees just rääkimise hetkel. Kord sõitsin ma oma tütre Martaga hilisõhtuses bussis ja rääkisin talle imeilusa loo, mille peategelaseks oli jumal, kes oli natuke hädavares. See oli täitsa enda väljamõeldud lugu. Kuu hiljem tahtsin seda uuesti jutustada, aga ei mäletanud enam, mismoodi see lugu esimesel korral küll nii hästi elama oli hakanud. Kusagilt oli see lugu tulnud ja sinna kusagile tagasi läinud…

Enamik mu jutte on inspireeritud ikka algallikatest, rahvajuttudest. Aga vahel keeran ma asja veidi paigast ära. Näiteks ärritab mind, kui kuningatütar asja eest teist takka ebaõnnestunud kosilastel päid maha raiub. Mina jätan kõik need kosilased ellu, topin vangikongi, ja loon hoopis ühe sellise noormehe, kes ei tahagi kuningatütart, tahab hoopis õiglust ja võitleb teiste meeste vabastamise nimel. Kuningatütre saab ta lõpuks nagunii ka, pärast seda, kui too on aru saanud, et pole ilus olla nii isekas… ja olgu ikka õiglus ilmas (see on vihje Bulgaaria muinasjutule mu raamatus). Või siis Peruu muinasjutt, mille orginaalis raiuti kaks madu kirveste ja labidatega tükkideks, aga need kaks madu ju armastasid teineteist? Muidu jäi lugu minu suus elama enamvähem samamoodi, aga vaat tükkideks neid armastajaid-madusid ei raiutud, neist said hoopis sellised maod džunglis, kes inimestele midagi paha ei teinud.

…Ma teadsin, et kusagilt tuleb kunagi üks muinasjuturaamat, aga mis täpselt neid valitud lugusid ühendaks, seda ma veel ei taibanud.

Olin selle aasta jaanuaris USAs ja üritasin seal oma järgmist Ameerika-raamatut kirjutada, aga seeasemel avastasin end alatasa muinasjutumaailmas. Tõin endale kohalikust raamatukogust telliskivipaksuseid antoloogiaid ja aina sirvisin neid, otsisin midagi. See miski pidi justkui mulle toitu andma… tasakaalustama meediast tulevat vägivalda ja kõiki neid muid raskeid teemasid, mis eriti talvel kipuvad painama. Siis märkasingi, et ma ise tahan lugeda armastusest.

Ja nii saigi mu muinasjutu-huvi suuna.

Armastusest. (Võibolla tuleb kunagi uus kogumik, aga ma veel ei tea… Mis veel võiks olla nii tugev, et olla armastusele järeltulijaks?)

Kui käsikiri sai valmis, siis oli natuke kahtlusi ja vaidlust ka. Nimelt arvas mõnigi testlugeja, et need ei ole ju lastejutud. Siin juttudes jäävad naised rasedaks ja vahel petavad oma kaasasid, mõnel puhul tulevad meestele öösel luupainajad peale, kes nende seljas öösel mööda ilma tahavad ratsutada… Täiskasvanu silme läbi lugedes on need ühed päris täiskasvanulikud jutud.

Mindki hakkasid kahtlused vaevama. Aga – kui ma neid lugusid uusti proovisin lapskuulajate kallal, siis nägin jälle nende ahneid huvitatud silmi. Muinasjutud ongi ju uks suurte inimeste maailma. Muinasjututegelased on peaaegu alati täiskasvanud. Kunagi olid need lood mõeldud täiskasvanutele, aga minu meelest on muinasjuttude sotsiaalne roll muutunud: nad on eelkõige lastele, aga selleks, et suurte inimeste maailma tundma õppida. See on maailm, kus tuleb õppida andestama, kui sind on petetud, ja see on maailm, kus tõesti, jah, näiteks naised jäävad rasedaks (heake küll, kuidas nad täpselt jäävad, see pole tõesti minu muinasjuttude teema).

Suur aitäh Kristiina Ehinile, kes õigel hetkel käsikirja lugedes seda hea sõnaga toetas, samasugune aitäh Ilona Martsonile ja Piret Päärile. Ja suur tänu kõigile kunstnikele… Kokku on neid 16 ja nende looming moodustab omamoodi kireva mosaiigikildudest kokku pandud terviku. Eriline tänu kaasamõtlejale-hingajale ja raamatu kaas-sünnitajale, kujundaja Margit Randmäele!

Esitleme seda raamatut MUINASJUTUPEOGA sel laupäeval, 13. augustil kell 13 Haapsalu Valge Daami Päevade aegu, Haapsalu lasteraamatukogus. Tulge, kõik lapse(meelse)d :) . Muide, samal päeval kell 16 on Haapsalus ka Justini “Minu Eesti” jututund. See on meie perele tükiks ajaks viimane avalik üritus, sest pärast seda sünnib üks uus lapsuke siia ilma, kellele vaja hakata muinaslugusid jutustama ja Eestit tutvustama.

Advertisements
Rubriigid: Uncategorized, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

One Response to Muinasjutud armastusest

  1. Pingback: Muinasjutupidu ja “Minu Eesti” jututund | Petrone Printi tööd ja tegemised

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s