“Minu Omaani” sünnilugu

Tekst: Meeli Lepik, “Minu Omaani” autor

Mõned inimesed lähevad teadlikult põnevasse sihtkohta, et siis läbielatut blogide, artiklite ja lõpuks isegi raamatu näol edasi anda. Kui ma 2008. aastal Omaani jõudsin, polnud mul lisaks sellele riigile ka “Minu…”-sarjast aimugi, äsjane töökaotus ja igapäevaelu kordaseadmine viisid tähelepanu loomingulistelt radadelt kõrvale. Nädalate möödudes kibelesid kodused uudiste järele ja nii võtsin end kokku, et mõned e-kirjad ja fotod, tagumine pool tihedalt täis kirjutatud, Eestisse saata. Need kiiresti ja suure emotsiooniga saadetud read tõid positiivse vastukaja nii minu sõpradelt kui ka näiteks mu ema juuksurilt, kellele ema soengu tegemise ajal uhkusega tütre kirju ette luges… 🙂

Öeldakse, et enne ei tasu raamatu kirjutamist ette võtta, kui enam kuidagi muud moodi ei saa. Minul saabus see hetk poolteist aastat hiljem, 2010. aasta kevadel, kui mu hea sõbranna Kirsti küsis, miks ma “Minu Omaani” raamatut ei kirjuta? Kuuldes alles siis esimest korda “Minu…”-sarjast, võtsingi kirjastusega kõheldes ühendust ja pakkusin oma maa välja. Pärast proovitööd tuli kohe ka leping. Kui seejärel poes sarja varem ilmunud teoseid sirvisin, tuli korraks hirmgipeale; kõik need tegelaskujud, dialoogid, ja nii palju lehekülgi!

Keegi soovitas, et parem on enne oma „lapse” valmimist teisi “Minu…”-raamatuid mitte lugeda, võib kellegi stiili kinni jääda. See tundus aruka mõttena ning nii hakkasin omaette pusima. Kuigi kirjutamine mulle päris võõras pole, kahtlesin vahel ikkagi, kas ma mitte liiga suurt tükki pole hambusse haaranud. Eks nüüd, aasta jagu hiljem, kui ideest on käega katsutav tulemus saanud, jääb juba lugeja hinnata, kui paras see suutäis sai.

Loomingulise poole pealt ei olnud “Minu Omaani” raske kirjutada. Sõnad ja mälestused muudkui tulid, segades sageli isegi tööd ja magamist, ning mõttes olin alati oma kirjutamise tempost mitu peatükki ees. Mu toimetaja küsis mõnikord, kas olen mõne lõigu otse blogist kopeerinud, sest nii täpselt ei saavat ju mäletada! Ma pole iial päevikute pidaja olnud, kuid küllap jätsid tunneterohked elamused endast maha piisavalt eredad mälupildid. Alguses paanisin kirjutada teemade kaupa,  sinna vahele ilmestamiseks situatsioone juurde pikkides. Välja kukkus aga romaani tüüpi raamat, terviklik lugu, millel on algus, oma murdepunktid ja lõpp. Usun, et niimoodi on tegelikult raskem kirjutada kui teemade kaupa, kuid Omaan tahtis just sel viisil paberile saada.

Hoopis keerulisemaks osutus katsumus uuesti sündmuste sisse minna ja juhtunu taas läbielamine, mõtestamine. Avastasin, et kuna emotsioone oli Omaanis kohapeal olles nii palju, ei jõudnud ma tollal sündmuste põhjustesse süüvida, ning alles kirjutamise kaudu mõistsin oma raamatu tegelaste ja iseenda käitumist ning just tänu distantsile sain paljud asjad enda jaoks selgeks. Võrdleksin oma Omaanis oldud aega tormilise suhtega, mis lõppeb natuke segastel põhjustel ja võib-olla liiga äkki. Tänu “Minu Omaani” kirjutamisele sain ajas tagasi minna ja see mõjus teraapiana, andis lõpetatuse tunde, et minna edasi ja kogemustest õppida. Ka teavad mu toimetajad ning mitmed sõbrad, kellele vahel suvaliselt peatükke lugeda andsin, et mõned valusamad teemad tuli enne heakskiitu kolm korda leebemaks kirjutada; mitte et algne tekst just trükivalgust poleks kannatanud, kuid see oli vajalik eelkõige minu enda jaoks. Suured tänud siinkohal kõigile, kes oma ausa arvamusega mind õigele rajale juhtisid.

Kirjutamise tehnilise külje pealt avastasin õudusega, et pikka aega võõrkeelses keskkonnas elamine on minu kunagi nii veatu eesti keele koguni ära lörtsinud; meelest olid läinud sünonüümid, lauseehitus loperdas ja väljendusviis lonkas. Esimeste lausete valmimisel aitas hädast välja paarikümne lehekülje A. H. Tammsaare teksti lugemine, see viis mind kirjanduslikule laineharjale tagasi. Lõpu poole jooksis sulg juba libedamalt, kuid keeletoimetajale jätkus tööd sellegipoolest. Aitäh.

Kindlasti on “Minu Omaan” eriti põnev lugemine kõigile merega seotud inimestele ja loomulikult neile, kes ise seal kohal olid/on. Ka raamatu alapealkiri annab just meremeestele märksõna kätte – “Kaamelist Porcsheni, 56 sõlme tunnis”. Õiendan siinkohal ära ka ühe pealkirjaga seotud täpsustuse: õige on öelda kas 56 sõlme või siis miili/kilomeetrit tunnis. Sõlme tunnis on tegelikult vale, kuid raamatu pealkiri sai oma kindla vormi juba koos esimeste peatükkidega ning kunsti nimel on alati veidi sõnu ja tähendusi väänatud. Nii et kõik kogenud merekarud – hoolimata sellest, et minu ametikohustused laeval kõrgemat mereharidust ei nõua, sõlmesid ja kilomeetreid ma siiski segamini ei aja! 🙂

Tahan lugejale pakkuda ka seestpoolt vaatavat pilku meedias nii teravaks tõusnud islami- ja eriti Lähis-Ida temaatikale. Kui raamatu kirjutamise ideed esimest korda töökaaslastele mainisin, arvasid mõned: “Buss viib hommikul tööle ja toob pärastlõunal tagasi, mis raamatut sa sellest kirjutad!” Aga eks iga “Minu…”-sarja maa ongi autori nägu ning küllap pelgalt kuumast ilmast ja vürtsikast kebabist jutustades paarisada lehekülge välja ei vea. Seega katsun värsket vaatenurka pakkuda ka vaka all hoitud ning eriti araabiamaailmas tundlikele teemadele (mis täpselt, jäägu siin saladuseks).

Advertisements
Rubriigid: Uncategorized, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 Responses to “Minu Omaani” sünnilugu

  1. Pingback: “Minu Omaan” on ilmunud | Petrone Printi tööd ja tegemised

  2. Siim ütles:

    Sõlme tunnis võiks viidata ka kiirendusele, millega Omaan autorit rabas.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s