Andrei Hvostov oma raamatu “Sillamäe passioon” sünniloost

Tekst: Andrei Hvostov, raamatu “Sillamäe passioon” autor.

Tegelikult võiks selle raamatu kaanel olla kaasautorina ka Epp Petrone nimi, sest tõenäoliselt poleks teos temata valminud. Vähemalt mitte nii kiiresti ja võib-olla ka mitte sellise sisuga. Asi sai alguse sellest, et Epp sattus lugema minu novelli “Sinised mäed” − see on see lugu, mille eest ma Tukla auhinna sain − ning tabas selle põhjal ära Sillamäe lapsepõlve erilisuse. Asi vääris tema arvates kaante vahele panekut. Epp saatis mulle kirja ettepanekuga kirjutada oma lapsepõlvelugu juba tükk aega tagasi, aga ma ei võtnud esmalt vedu. Et kas ma olen tohutult tagasihoidlik? Noh, seda ka, küll mitte tohutult, aga mõõdukalt. Ent pikaldase süttimise põhjus on siiski mujal.

Eelmisel sügisel kirjanike tuuril käies ja lugejatega suheldes ma rääkisin sellest painest minuga kohtuma tulnud lugejatele ka avalikult − see on raskesti lahendatav dilemma, kus kirjutamisega elatist teeniv sulesepp peab valima, kas olla hea kirjanik või hea inimene. Sest mõlemat korraga olla ei saa. Kirjanik nimelt ammutab ainest oma lähimast ümbrusest, omaenda elukogemusest, aga elus, ollalaa!, elus juhtub nii mõndagi. Jaak Aaviksoo metafoori meenutades (see on see peaaegu skandaali põhjustanud väide, et mitte alati ei ole otstarbekas rääkida tõde) sisaldavad meie perekonnaalbumid ikka naeratavaid nägusid ja lookas pidupäevalaudasid; seal ei eksponeerita elu pahupoolt:  pisaraid, purjus lõustasid, siniseks löödud silmasid, purustatud pulmaserviise, kõike seda, millest elu suures osas koosnebki.

Lapsepõlvemeenutused peavad sisaldama ka kirjutaja vanemate lugu, aga see on minu puhul nii…  noh, ütleks sedasi, et see on minu valupunkt. Ausalt öeldes olin ma iseendaga kokku leppinud, et kirjutan lapsepõlvest alles siis, kui mu vanemad on surnud. Ma ei ole sellest lepingust kinni pidanud. Raamat ilmus sellel esmaspäeval ja minu vanemad on küll väga eakad ja üpris kehva tervisega, aga nad elavad. Nii et ma otsustasin olla halb inimene.

Aga selle tasakaalustamiseks püüan ma olla hea ühiskondlik valgustuja. Ja see ongi põhjus, miks ma 2010. aasta novembris, kui Epp taas mulle kirjutamise ettepanekuga meili saatis, käised üles käärisin ja läpaka oma Käsmu suvekodus käepärastest vahenditest  improviseeritud kirjutuslauale installeerisin.

Jah, jälle see äraneetud rahvusküsimus! Sest Epp pöördus minu kui venelase poole − ta tahtis kuulda lugu sellest, kuidas venelane võttis nõuks integreeruda, kuidas ta omandas eesti keele sellisel tasemel, et suudab toota lausa kirjanduslikku teksti, ja kuidas see venelane siis kukkuski kütma, valades pahaaimamatute eestlaste kaela “emakese tõe”
(otsetõlge venekeelsest “matuška pravdast”).

Ma olen alati teadnud, ja seda oma sõpradele, eestlastele, ka öelnud − Eesti ühiskonda iseloomustab inimese lahtimuukimine tema nimest lähtuvalt.

Ma võin kümme või sada korda rääkida ja kirjutada sellest, kuidas minu laspepõlve suured mõjutajad olid Enn Kippeli, Jaan Rannapi või Jüri Parijõe jutukad, millest tuleneb loogiliselt, et ma lugesin neid eestikeelseid ja -meelseid raamatuid just sel ajal, kui leiab aset isiksuse kujunemine, maailmavaate kristalliseerumine, ning niisuguse lektüüriga saabki kujuneda ainult eestlaseks, aga see sõnum ei jõua puhtaverd (see tähendab Tamm, Saar, Kask, Lepp ja taolisi perekonnanimesid kandvatele inimestele) kuidagi pärale. Nimi on Hvostov, järelikult venelane! Nii ka Epp. Lootis saada venelase pihtimust.

Tundus, et seda probleemi ei saa enam ignoreerida. Kuidagi peab laiade hulkadeni viima teadmise, et eestlasi on mitmesuguseid. On ka selliseid Vene nimega eestlasi nagu mina.
Võtke heaks või pange pahaks.

Epp tellis minult selle teksti, ta oli ka esimene proovilugeja. Tegelikult sisutoimetaja. Ma ei ole varem kunagi töötanud sisutoimetajaga (kuigi “Sillamäe passioon” on juba minu kuues raamat). Ütleks, et see oli hea kogemus. Epp andis jooksvalt soovitusi teatud mõisted rohkem lahti kirjutada või üldse hüpata teemade juurde, mis mulle endale polnud pähe
tulnudki. Näiteks peatükk “Külm sõda” on kirjutatud täienisti tema soovile vastu tulles.

Epul kui proovilugejal on minu seisukohalt kolm voorust: ta on naine, ta on minust üksteist aasta noorem, ta on pikemat aega Ameerikas elanud. Ta luges minu teksti nagu naine, nagu noor inimene, nagu välismaalane. Ja sellelt positsioonilt ta mind õpetaski: lisa ja täienda seda ning toda, muidu ei saa sinust nooremad inimesed aru, ei mõista sind naised, välismaalastest rääkimata.

Ma võtsin tema soovitusi väga tõsiselt.

Tekst valmis kolme kuuga. Suhteliselt valutult. Ma loodan, et see asjaolu muudab ka lugeja jaoks selle teksti kergesti loetavaks.

Advertisements
Rubriigid: Uncategorized, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

7 Responses to Andrei Hvostov oma raamatu “Sillamäe passioon” sünniloost

  1. Marje ütles:

    Tore on kuulda kiitust sisutoimetajate t88 yle.
    Just saying.

  2. Epp Petrone ütles:

    Sisutoimetaja ja autori suhe, vähemasti meie kirjastuses, on tõesti intensiivne ja intiimne suhe 🙂 Hea, kui see klapib. Andreiga oli mul tõesti väga hea klapp, ma tundsin, et mu märkused olid vajalikud ja samas oli ta ise nii tugev tegija. Huvitav, et meil kordagi ei tekkinud konflikti(eelset seisu), eks toimetajate-autorite vahel kohati ju ikka teki ja see on normaalne.

  3. marjeaksli ütles:

    Ma m6tlesin pigem seda, et ma imetlen, et nii hea ja kogenud kirjutaja nagu Andrei (kuues raamat juba!) leiab lisaväärtust selles, et sisutoimetaja (teisest soost, teisest vanusegrupist, teise maailmavaatega inimene) kommenteerib k2sikirja. Respect!

  4. Epp Petrone ütles:

    Polegi vist vahet, kas autor on kogenud või mitte, see sisutoimetamise teema võib tekitada probleemi ja võib samas ka väga sujuvalt ja sünergeetiliselt minna.
    Meil on nüüd olnud kaks suurt koolituspäeva autoritel ja toimetajatele, eelmine oli just nädal tagasi keele- ja stiilitoimetamise teemadel ja jõudis välja ikka samasse: kui oluline on autori ja toimetaja omavaheline usaldus. Naljaga pooleks ütlesime, et järgmise koolituspäeva peaks tegema psühholoogide poolt juhituna, kuidas õppida seda toimetaja-autori suhet :). Samas ega ükski psühholoog ju tegelikult pole sellega kokku puutunud, nii et ilmselt peame ikka oma jõududega. On olnud mõni juhtum, kus vahetame toimetajat, sest tal ei teki õiget klappi kirjutajaga, ja see ongi ehk normaalne, kõigil ei teki klappi? Samas vastastikkused piirid ja ootused ja tegutsemisvõimalused tuleks ära seletada, kokku leppida. Kuidas me seda kirjastuse poolelt teha saame aidata, see on praegu minu jaoks huvitav mõtteaine.

  5. Annika Metsar ütles:

    Mõni psühholoog on sellega kokku puutunud, kes on ise kirjutanud ja toimetanud. Ja on psühholoog. Võib sellest rääkida.

  6. Vaike ütles:

    Aitähh sulle, kallis Andrei, selle raamatu kirjutamise eest! Olen üks nendest, kes läks 71.aastal peale ülikooli lõpetamist sinna kolmeks suunamisaastaks ja jäi olude sunnil 35-ks aastaks. Seal kasvasid iseseisvaks mu lapsed, kes juhtusid ka haiged vahetevahel olema……. Tuli palju, palju tuttavaid momente ette. Elasime küll Kohtla-Järvel, aga vargsi sai käidud Sillamäel pisut parema kaubandusvaliku pärast. Lugesin raamatu ühe hingetõmbega läbi ja tunnen, et loen vähemalt ühe korra veel. Arvan, et raamarud Sind suuresti päästsidki võimalike halbade käikude eest. Sügav kummardus!

  7. Maili ütles:

    Ma küll mõnevõrra noorem kui Hvostov aga siiski nõuka-aegne laps. Lugesin ja kõik tuli tuttav ette nagu oleks koju tulles sussi jalga pannud. Nõuka-aegse lapsena sai käidud Kohtla-Järvel, Aseris ja Narvas spordilaagrites. Ja need dressid!! Eile enne magajäämist raamatut lugedes itsitasin Marati dresside teemal – meil olid tüdrukutel võistlusdressid roosad (sic!) “uhutud” dressid. Mmmm… põrsakesed.

    Ma olen tegelikult Hvostovi kirjutisi lugenud alates sellest ajast kui ta kunagi viisteist aastat tagasi AEFi üritusel käis. Lugesin, sest kui mehel tuli mõte, siis ta kirjutas mõtte ühes või teises koolkonnas ning valitud võtmes lahti– võisid nõustuda või mitte aga asjas oli loogika. Või noh, loogika on ikka siiamaani olemas.

    Hvostovi teemad millest ta kirjutab on mind puudutanud, sest isehakanud väliseestlasena olen mõelnud identiteedi üle – nii enda, eestlaste, Eesti ja põlvkonna identiteedi üle. Ise ja enda põlvkond, kes kasvas üle ühes riigis ja elab nüüd teises selle vahega, et füüsilise vahemaa läbimise asemel on läbiti ideoloogiline, on muidugi kõige lähemal. Ise tundsin ennast kodus nagu turist, et tahaks teejuhti ja täpset kaarti aga neid ei ole. Otsid ennast, riik kust elad otsib ennast ja kõik on nii ebaselge ja nii lahtine. Tahaks nagu kuuluda kuhugi aga see mis ümberringi saadaval on ei haaku.

    Suurlinna kolides tagus peas mõte “linnaõhk teeb vabaks”, sest mulle tundus, et suur linn tekitas mus sama tunde kui linn pärisorjale keskajal. Kui suutsid aasta ja päeva linnas veeta, siis olid vaba!! Võisid kopsud saastunud õhku täis tõmmata ja hõisata.

    Eesti keeles on ütlemine, et kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja (veider ütlemine, kas teile ei tundu?) aga uues (või siis uusvanas, sest uut riiki üritatakse ikka edasi viia “no vot vanal heal Eesti ajal” võtmes) Eestis kulub reisikiri nõuka aega hästi ära, sest on olemas ka ütlemine, kes mineviku ei mäleta sel puudub tulevik.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s