“Minu Brüsseli” kirjutamisest

Tekst: Vahur Afanasjev, “Minu Brüsseli” autor

Kuna ma olen muidu kah kirjanik, uuris mitu inimest juba ammu, kas ma Brüsseli teemal ka miskit kirjutan. Vastasin ebamääraselt, et küllap ma kunagi ikka… Mingit kindlat plaani polnud, kuid selge see, et võrratu Brüsseli-kogemus mööda külgi maha ei voola. Ennevanasti elasin vähem kui aasta Rakveres, ja juba sellest piisas romaani põhimaterjali
ammutamiseks. Brüsseli viis aastat ei saanud tulemuseta jääda.

Täitsa tore, et Epp Petrone mulle kirjutas ja Brüsseli-raamatu tellis. Sellest on, kui mälu mind ei peta, juba paar aastat. Olin algusest peale mõtelnud, et viis aastat on paras aeg, mille järel kas hakata kohalikuks või kolida tagasi. Belglaseks hakata ma ei viitsinud ja omamoodi areng tundus uue inimesena Eestisse tagasi kolida. Alguses planeerisin isegi, et saan raamatu valmis juba Brüsselis, nõnda et Eestisse naastes saan ühtlasi raamatut esitleda. Siiski ei võtnud Brüsselis kirjutamine üldse vedu. Ilmselt on tarvis kas või lühikest ajalist või ruumilist vahemaad, et millestki kirjutada. Märkan, et ka paljud teised “Minu…”-autorid on kas kirjutanud takkajärele või siis kuskil mujal, kas või puhkusel olles. Teine variant oleks muidugi jooksvalt päevikut pidada ja sellest otse raamat vormida, aga ma ei ole päeviku-kirjutaja tüüpi; isegi blogi ei viitsi enam pidada.

Nojah, eks ma siis võtsin ühte faili kokku kõik ajakirjanduses avaldatud artiklid, kus Brüsselist rääkisin. Mõtlesin, et hoian sellevõrra energiat kokku ja saan Epu käest kerge vaevaga raha kätte. Vaatasin seda faili tükk aega lolli näoga, kuni sain aru, et pean
täitsa otsast pihta hakkama. Ja hakkasingi septembris 2010 kirjutama. Detsembriks oli kõik esimese soojaga meenunu kirjas. Lasin selle üle vaadata ja kirjutasin aasta algul veel natukene juurde. Eks ajaline distants oleks võinud isegi pikem olla, või siis võiks näiteks kümne aasta pärast Brüsseli-raamatu üle vaadata. Püüdsin kirjutada nii, et ei tuleks “Minu Tagumik”, vaid “Minu Brüssel”. Mingi üldistusjõud vast ikka tekkis.

Tahtsin kirjutada põnevalt ja emotsionaalselt ning vast ka tasakaalustada natuke “Minu…”-sarja valdavalt optimistlikku tooni, rääkides urgastest ja pelgamata jalaga rentslisse astuda. Ega ma värve kokku ei hoidnud, pigem vastupidi. Just käisin raadios raamatust rääkimas ja seal öeldi, et tekst on matšolik ja isegi rassistlik. Lolli peaga jäin enam-vähem nõusse kah, ehkki tegelikult olen inimsõbralik mehike ning tolereerin kõiki, välja arvatud tüüpe, kes ei lase teistel elada. Mis parata, vana Euroopa on ahnusest lolliks
läinud ja palunud tuppa hulga araabia keelt kõnelevat rahvast, lootuses, et need vaesemate maade inimesed teevad musta töö ära ja on rahul piskuga. Noh, otse loomulikult nad ei ole rahul. Kujutage ette uhket marokolasest noormeest hooldekodus tagumikke pühkimas! Mis tundega ta koju läheb? Vihaga. Sellest ei ole mõtet ümber nurga kirjutada. Minu sõnum ei ole, et marokolased on värdjad, vaid et ahned eurooplased on tekitanud enda tagahoovi suure probleemi − ja et eestlased, kes ei saa isegi koduste venelastega hästi läbi, peaksid seda probleemi vältima. Tõsistest asjadest otsesõnu rääkimisega on alati see jama, et keegi hakkab sind röökivaks, viina järele lehkavaks äärmuslaseks pidama. Mine tea, äkki ma olengi “Minu…”-sarja esimene natsisiga? Sealiha ma ei söö, aga seamonument Tartu turuhoone juures on mulle südamelähedane.

Brüssel on tegelikult vaimustav linn ning just Brüsseli multikultuursus on see, mis mulle meeldib. Brüsseli multikulti on ise sündinud ja ammu enne, kui multikultit hakati elunormiks seadma, kapitalistid tegelesid tolerantsiloosungite varjus võõrtööjõu
ekspluateerimisega ja kapitalistide hääletorud probleemide mahavaikimisega. Kes satub Brüsselisse töölähetusse või turismitama, sel tasub kindlasti kesklinnast väljapoole avastusretkele minna. “Minu Brüsselis” leidub kaart, mis võib abiks olla põnevate kohtade
leidmisel. Noored, hoidke silmad lahti EPSO korraldatavate konkursside osas. Ehkki ma panin alapealkirjaks “Läbikukkunud euroametniku pihtimus”, polnud elu ja töö seal pooltki nii hull ning eks ole see läbikukkuminegi pigem meelierutav kujund. Elu on igal pool täpselt nii põnev, kui põnevaks sa selle ise teed.

Advertisements
Rubriigid: Uncategorized, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

7 Responses to “Minu Brüsseli” kirjutamisest

  1. -G- ütles:

    ma ootasin seda raamatut kaua ja põnevusega ning nüüd sain selle sünnipäevaks ja pidasin seda suurepäraseks kingiks. siis hakkasin seda aga lugema ja pean tunnistama, et ma olen kohutavalt pettunud.
    olles just taanis elanud, lugesin mae lenderi “minu taanit” ja suutsin meie kogemusi samastada. tundsin tema taanlastes ära enda taanlased ja tema kogemustes ära enda omad.
    ma ei ole brüsselis nii kaua elanud, kui vahur afanasjev. võib öelda, et ma ei ole seal niimoodi üldse elanud ja töötanud. see-eest olen ma seal veetnud lugematuid päevi ja öid ning seal on saanud alguse mõned minu elu vingeimad seiklused, millest kõik ei olnud nii head kui võinuks. brüssel on minu teine kodulinn, mille tänavaid tunnen kohati paremini kui tallinna, kus olen giidina töötanud, ja kus mul on mitmeid häid sõpru-tuttavaid, kelle juurde vabalt võiksin lihtsalt sisse sadada. “minu brüsselit” lugedes ei leia ma sealt aga praktiliselt mitte midagi sellist, mida võiksin enda kogemusega kõrvutada. tunnen ära kohad, millest autor räägib ja suudan neid elavalt silme ette manada, aga see on ka kõik.
    selle raamatu alapealkiri on selles mõttes täkkesse, et vähemalt minu meelest karjub sellest vastu irooniat, sarkasmi, viha või lihtsalt pettumust selle koha, inimeste ja tehtud töö suunas. see kirjeldab ehk elu, mida euroametnik elab (läbikukkunud ametnik siis), aga brüsseli kohta ei ütle see raamat minu meelest suurt midagi. ja sellest on kahju, sest nagu vahur isegi postituse lõpus ütleb, on brüssel vaimustav linn ja selle multikultuursus on see, mis talle kõvasti juurde annab.

  2. Vahur Afanasjev ütles:

    “Kes külvab ülekohut, lõikab viletsust ja tema viha vits saab otsa.” (Õp 22:8)

  3. Epp Petrone ütles:

    Tundub, et mida rohkem eestlasi on antud linna/maaga seotud, seda keerulisem ongi kirjutada raamatut, KUI võtta eesmärgiks kaasmaalaste rahuldamine ja äratundmisrõõmu pakkumine – kuigivõrd tahab seda kindlasti iga autor teha, aga samas on see pealkiri ja lugu ikkagi MINU Brüssel, st Vahuri Brüssel.

  4. Taavi ütles:

    Tore kui “muidu kah kirjanikud” Minu…-sarjas sõna saavad. Need, kes on kirjutamise omale ametiks võtnud, näevad paratamatult elu natuke teise nurga alt ja oskavad kogetut vahetumalt, ladusamalt ja originaalsemalt edasi anda. Tulemuseks on see, mida võib nimetada lugemiselamuseks.

    Brüssel pole mu jaoks pooltki nii huvitav sihtkoht kui näiteks Austraalia. Aga ilmselt Vahuri kalduvus “tõsistest asjadest otse” rääkida oli peasüüdlane, miks Brüsseli raamatu oma lugemislisti panin. Muu hulgas tore on ka see, et julgetakse veel ausas eesti keeles sõna “neeger” kasutada pindakäivalt kohmakate eufemismide asemel.
    🙂

  5. Anna ütles:

    Nojah, ma ei tea, eks kõik sõltub ka lugeja ootustest ja huumorimeelest. Pean tunnistama, et ise sain küll päris mitu korda kõva häälega naerda. 🙂

  6. K ütles:

    Pean todema, et olin shokeeritud nahes raamatu tagakaanel otsesele rassilisele diskrimineerimisele viitavat sona “neeger”. Sellest on vaga vaga kahju, et Petrone Print ei pidanud vajalikuks sellist diskrimineerivat sona nii tagakaanelt kui ka seest ara toimetada. Loodan vaga, et see ei olnud teadlik otsus “sonavabaduse” kasuks, vaid onnetu eksitus. Tean, tean seda eestlaste jonnakat jauramist, et “neeger” on ju EESTI VABARIIGI oigekeelsussonaraamatus sees ja jarelikult voib seda valimatult kasutada koikide tumeda nahatooniga isikute puhul. Eriti ju selleparast, et Eestil ei ole kauge mineviku orjakaubanduse voi apartheidiga mingit pistmist. Minu (ja enamiku teiste inimvaarikust austavate isikute) jaoks naitab aga see suurt ignorantsust ja hoolimatust nii autori kui ka kirjastaja poolt.See sona jaab kandma negatiivset ja yleolevat tooni teise nahavarviga isikute suhtes ykskoik kui palju see rapivideotest inspiratsiooni saanud ja mitte yhtegi tumeda nahatooniga lahedast omav eestlane ka sellele vastu ei jauraks. Mina isiklikult ei tunne mitte yhtegi tumeda nahatooniga ja Aafrika juurtega isikut keda ei vihastaks, kurvastaks voi solvaks sona “neeger” ykskoik mis keeles ja sellest tosiasjast peaks piisama selle sona trykkimise lopetamiseks.

    Yhesonaga, minu jaoks rikkus see toik ara kogu raamatu sisu ja tegi vaga kurvaks. Kahju, sest iseenest oleks voinud olla lobus lugemine.

  7. eppppp ütles:

    Mina isiklikult ei kasuta seda sõna ja meil oli kirjastuses diskussioon, kas jätta see sisse. Peale jäi otsus, et see on autori isiklik lihtsaltütlev-otseütlev stiil.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s