“Minu Amsterdami” sünnilugu

Autor: Margot Roose, “Minu Amsterdami” autor

Alustuseks üks veidi piinlik fakt, mis minu sportlasehingele parasjagu tuska teeb :). Nimelt olen ma ilmselt läbi ajaloo kõige aeglasem “Minu…”- autor. Leidsin kõikemäletavast e-korrespondentsifailist Epu kirja kuupäevaga november 2007, mil ta mulle esimest korda raamatukirjutamise ettepaneku tegi. Seega said raamatu esimesed read kirja umbes siis, kui “Minu Ameerika I” oli just populaarseks saanud ja “Minu Hispaania” polnud veel ilmunud. Siinkohal müts maha kõigi kiirete ja tublide autorite ees, kes oma teosed möödalipsanud 3 aastaga kaante vahele said! Muidugi on mul oma aegluse vabanduseks kuhjaga põhjuseid, sest vahepealsed aastad said sisustatud põneva töö ning magistriõpingutega. Ja loodetavasti võib kokkuvõtteks öelda, et raamat on kaua tehtud kaunikene :).

Ja kaunis on see lõpptulemus kohe kindlasti! Just täna sain esimest korda seda rõõmusoranži kaant silitada ja iga loo lehitsemine toob meelde lugusid “lugude kirjutamisest”. Kuidagi kukkus nii välja, et enamik “Minu Amsterdamist” on kirjutatud igal pool mujal, aga mitte Amsterdamis. Sugugi mitte sellepärast, et Amsterdam inspiratsioonivaene oleks. Pigem kujunes välja nii, et vabad tunnid tekkisid ikka kas lennukis teel tööreisidele või puhkusele. Ja ka puhkused ise olid viimastel aastatel rohkem kirjutamislaagrid (siinkohal tänan oma elukaaslast toetuse ja lõputu kannatlikkuse eest:)). Seega, küsimusele, kus Minu Amsterdam sündis, on täpne vastus: õhus, Indias, Türgis ja Sri Lankal. Ja imestan siiani, et suutsin ennast neis nii põnevates sihtkohtades tundideks rannamajakeste verandadele kirjutama sundida. Aga kirjutamisega on juba kord nii, et kui kogu hingega asja juures olla, siis kaob reaalne ümbrus olematusse. Nii et palmiokstel turnivad ahvid Sri Lankal ja lähedalasuvast baarist kostev europop Türgi Rivieral ei seganud mind absoluutselt :). Ja Amsterdam tuli minuga tõrkumata kõikjale kaasa.

Kirjutamisega paralleelselt lugesin paari “Minu…”-sarja raamatut ja arvasin teadvat, millist lõpptulemust soovin. Veelgi selgemalt tundsin, et on paar asja, millest püüan iga hinna eest hoiduda.

Esiteks ei meeldi mulle reisiraamatud, mis võtavad ära reisimise uudsuse, olles  üksikasjalikest kirjeldustest pungil. Ma ei tahaks võtta vastutust inimeste muljeid suunata ja mõjutada. Pealegi on omadussõnade hulk piiratud, ning maailma imelisuse kirjeldamiseks pole neid lihtsalt piisavalt palju. Samuti on Euroopa linnad välimuselt väga sarnased, ikka tänavate viisi ajaloolisi hooneid, vahele pargid ja transpordisõlmed ning paar haletsusest elatuvat stampkerjust. Amsterdamis pole vaja ihukaitsjaid, toit on lausa pettumustvalmistavalt Eesti köögi sarnane ja džungliseiklusi pole ka kusagilt võtta. Seega otsustasin, et välimuse asemel keskendun rohkem sisemusele. Kes siin elavad? Millest nad mõtlevad? Mis neid kurvaks, rõõmsaks või üksildaseks muudab? Miks nad on sellised, nagu nad on? Ja kuhu suunas nad liiguvad? Olen ilmselt maailma kõige uudishimulikum inimene ja sellest ka mu armastus küsimuste vastu. Nii said ka lugude pealkirjad küsimuse vormi ja loodetavasti kutsuvad lugema ning kaasa mõtlema. Ja kindlasti tekitavad uusi küsimusi :).

Teiseks püüan raamatus oma elu võimalikult vähe eksponeerida, sest fookus on ikka pigem siinsel ühiskonnal ja inimestel. Mina olen vaid tänulik külaline, kellel on au amsterdamlaste elu vahendada. Loodan väga, et piisava empaatia ja mõistmisega oma kangelaste ning tegevuspaikade suhtes. Kindluse mõttes on ka enamik nimesid muudetud, sest mulle tundus, et hea sõbra lapse HIV-diagnoos ei anna raamatu seisukohast midagi juurde. Küll aga võib asjaosaliste elu keeruliseks teha. Google Translate’i tüüpi tõlkeprogrammide tõttu pole ka eesti keeles kirjutamine enam anonüümsuse garantii. Ka pole lugejal lootust leida täpseid detaile ja mahlakaid lugusid minu tööst, eraelust ega siinsest perekonnast. Selle asemel saab pilgu heita mu mõttemaailma ja selle muutumisele. Olen püüdnud kirjeldada, kuidas Hollandi elu nii mõnegi tõekspidamise põrmu tallab ja uue asemele istutab.

Ja nüüd siis sellest lontis kondoomist, mis rõõmsalt pealkirja i-tähele täpiks ja raamatusiseselt mõtteid eraldamas. Kui ma seda esimest korda nägin ja seda paarile sõbrale näitasin, arvati, et ei tea, kas ikka tasub. Et raamat pole ju lõbutööstusest ja lodevatest elukommetest. Minule endale aga seostus see kondoomi-kujundus hoopis probleemide teadvustamise ja nendega tegelemise sümbolina. Samuti ka steriilsuse, kontrollivajaduse ja reeglite järgi käiva mänguga. Kõik on justkui lubatud, aga samas on tagatud vabaduste maitsja turvalisus. Palju põnevust ja vabadust “läbi kaitsva kummi” on täpselt see, mis “Minu Amsterdami” iseloomustab.

Lisaks tahaksin väga tänada toimetaja Riina Luike, kes tunnetas täpselt, kuidas doseerida vabadust ja tuge! Koostöö Petrone Print’i pisikese, kuid tööka meeskonnaga jättis sooja tunde. Ja veel tänan kõiki lähemaid sõpru (eriti Liinasid, Kairit, KKK-d, Einarit) ja oma kallist ema, kes mu aastatepikkusele pingutusele kannatlikult kaasa elas!

Hollandi ühiskond on alati ajast ees olnud ning teerajamisega kaasneb paratamatult veidi hullust ja normaalsuse piiride kompamist. Väga loodan, et iga lugeja, kes “Minu Amsterdami” kätte võtab, leiab sealt midagi mõtlemapanevat, hirmutavat, vihastavat või lõbusat. Veelgi parem kui kogu emotsioonide skaala :).

Lõpetuseks hollandlaste sõnad: “Olge normaalsed! Sest see juba ongi piisavalt hull!”

Advertisements
Rubriigid: Uncategorized, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 Responses to “Minu Amsterdami” sünnilugu

  1. Epp Petrone ütles:

    Jah, Margot oli üks neist mõnest inimesest, tänu kellele mul tekkis idee, et saaks teha “Minu…” sarja. Mina märkasin Margoti mõnusat sulge siis, kui tegin Euroopa-blogi ja tellisin sinna lugusid kirjasaatjatelt üle Euroopa. Need Margoti lood on siin:
    http://euroopa.wordpress.com/category/autorid/margot-roose/

    Üksvahe lootsin ise Margoti Amsterdami-raamatu toimetajaks hakata, aga aega polnud… Ja ma teadsin, et tekst tuleb tugev, võisin selle kerge südamega lahti lasta 🙂

    Aga see mujal maal kirjutamine, nn loomingulised puhkused – oi, see ajas suu vett jooksma! 🙂

  2. Maarja ütles:

    Kusjuures ma polnud varem tähele pannudki, et Minu-sarja esikaantel i tähtedel täppideks mingid teistmoodi asjad on, ikka alati kiiruga raamat lahti ja lugema :). Aga väga hea, et tähelepanu sellele juhiti, nüüd vaatasin neid esikaasi ja näo sain naerule – selline mõnusa vimkaga 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s