Lugeja Marit Raami essee

Autor: Marit Raam, lugeja, blogija ja esseekogumisel osaleja

Mis teeb inimesest inimese? Ilmselt on üks olulisemaid erinevusi, mis eraldab inimesi loomadest, inimese huvi teda ümbritseva maailma vastu. Teda ei huvita vaid see maailma osa, millest ta ise otseselt kasu, toitu või kaitset saab, vaid ka muu, millest tema elule nii otsest kasu ei sünnigi, kuid mis ometi suure osa elu sisust moodustab. Kuidas elavad teised inimesed, kuidas nad käituvad, milliseid juhtumisi nende eluteel ette tuleb? Inimese uudishimu läheb lausa nii kaugele, et lisaks naabrite tegemistele huvitavad teda ka inimesed teisel pool maakera ning nende mõtted ja tegemised, ja tavaliselt selgub, et need pole oluliselt erinevad tema enda omadest. Kuidas inimene aga oma uudishimu rahuldada saab?

Võib ju ise vaatama minna, kuid enamusel seda võimalust siiski ei ole. Appi tulevad filmid ja raamatud. Film näitab enamasti autori täpset nägemust ega jäta palju ruumi fantaasiale ning vaatajapoolsetele tõlgendustele, raamat on mõnes mõttes kaugem, kuid sõltub selle võrra rohkem lugejast. Inimene suudab raamatust välja lugeda just selle, mis teda rohkem puudutab, päris sageli mõistetakse samu raamatuid vägagi erinevalt. Maailma mõistmisel on meile sagedasti lähedasem meiega samast kultuuriruumist pärineva inimese pilk, teistele ei pruugi erinevused üldse erinevustena tunduda ega sarnasused üllatada. Petrone Printi „Minu…“-sari on selle olulisuse ära tabanud ja tutvustab meile Eesti inimeste seiklusi kaugetes ja veidi lähemates maades. Mida need noored seal Austraalias kõik teevad? Mismoodi elavad lapsed Argentina getos? Kuidas on võimalik elu kauges Mongoolias? Missugused on meie naabrid soomlased? On üsna võimatu, et inimene terve oma elu jooksul ise kõigile neile küsimustele vastused saaks, kuid raamatuid lugedes on üsna lihtne maailmast pilti saada. See pilt on aga siiski kellegi teise oma. Aga mis siis? Lisaks teadmistele kaugete kultuuride kohta saame ju niimoodi ka teadmisi teistest inimestest. Kes mõistab, et enamjaolt on inimesed kõik ühesugused, kes avastab, et mõni inimene võib temast hoopis erinevalt käituda-mõelda. Usun, et ka erinevate inimeste tundmaõppimine on omaette väärtus – oma elus suhtleme ju enamasti vaid endasarnastega.

„Minu …“-sarja raamatute meeldivus sõltubki enamasti just inimfaktorist – ei ole ju mõeldav, et kõik inimtüübid igaühele võrdselt sobiksid. Kellele meeldib Roy Strideri mõtlik stiil, võib Mai Loogi elunautimist kergemeelseks pidada, kes soovib maailma parandada nagu Kaia-Kaire Hunt, võib pahandada Ave Ungro moodi elu pahupoolega flirtimise üle. PetronePrint’ile tuleb aga au anda, et pole riske välditud ja vaid turvalisi kirjutajaid kasutatud, sest minu arvates on suurem mõju siiski neil, keda kas vihatakse või armastatakse, kui neil, kelle isiksus üldse märkamata jääb. Eks seda toonitab ju ka sarja nimi: „Minu…“. Inimesed, kes mingit maad ennast mõjutama pole lasknud, ei saa seda maad ka enda vaatenurgast peegeldada. Tavalisi reisijuhte ilmub ju niigi iga riigi kohta. Ükski sarja raamat pole aga olnud pelgalt reisikirjeldus, vaid ka teekond kellegi sisemaailma, mis enamasti on endas sisaldanud isiksuse kasvamist ja arenemist. Küsimused, kuidas ennast leida ja õnnelikuks saada, on ju suurema osa eneseabiõpikute sisu ning nii võib „Minu…“-sarja raamatuid võtta ka kui mõtlemapanevaid teejuhte inimeseks saamise teel. Pigem õpetab eeskuju kui õpikute stiilis käsud-keelud.

„Minu…“-sari on PetronePrint’i tegemistest kindlasti kõige rohkem tähelepanu saanud, kuigi kirjastuse teisedki väljaantud raamatud on seda väärt. Kirjastuse looja Epp Petrone oli ju kõigepealt tuntud kui blogija ning pole ka praegu  internetimaailmale selga pööranud. Ehk on see isegi mõningaid raskusi tekitanud, sest ilmselt ei võeta „päris“-kirjandusmaailmas blogikirjutajaid„päris“-kirjanikega võrdväärsetena. Petrone Print on aga olnud esimene Eestis, kes on avaldanud lausa mitu blogijate raamatut. „Daki.elab.siin“ oli ju suisa paberil blogi ning ka mitmed muud trükitud tekstid on kõigepealt Internetis avaldatud. Uuendused on alati vastuseisu leidnud ning miks peaks kirjatöö kvaliteeti näitama see, millisest allikast see pärit on? Kvaliteedimärgiks saab lugeda ka seda, et eelmise aasta Betti Alveri kirjandusauhinna laureaadiks kuulutati Nirti, blogija, Petrone Printi poolt avaldatud raamatu “Ja anna meile andeks meie võlad…” autor. Ehk selgitab see ka kõrvalseisjale, et kõik blogijad ei ole vaid grafomaanid, kes oma isikliku elu tühiseid pisiasju ego poputamise eesmärgil Internetti üles riputavad.

Kritiseerijate kiuste on Petrone Print muutunud üheks mõjukamaks kirjastuseks Eestis ning nende raamatud figureerivad pidevalt erinevates raamatumüügiedetabelites. Hästi on ära tabatud nišš, mida varem eriti keegi ei täitnud: otsesuhtlus lugejatega läbi sotsiaalmeedia ja Interneti, kanalid, millest tänapäeval enam nii lihtsalt mööda vaadata ei saa. Ja miks peakski kirjandus olema midagi kättesaamatult elitaarset oma elevandiluust tornis? Just lõppes ju lugemisaasta, mille üks eesmärk oli lugemise populariseerimine rahva seas. Ma arvan, et Petrone Print on selle eesmärgiga päris hästi hakkama saanud.


Advertisements
Rubriigid: Uncategorized, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s