Lugeja Liisa Ojakõivu essee

Autor: Liisa Ojakõiv, lugeja ja esseekogumisel osaleja

Miks mulle meeldivad Petrone Printi raamatud?

Mulle meeldib see, kuidas Petrone Printi reisiraamatud suudavad lugeja  igapäevaeluaskeldustest eemale viia ja oma elu läbi distantseeritud pilgu vaatama panna. Mulle meeldib, kuidas esialgu mitte midagi ütlev autorinimi muutub pärast lehekülgedepikkuse reisi kaasa tegemist justkui ammuseks tuttavaks. Mõne autori puhul on lausa füüsiliselt tuntav, kuidas ta oma kogemuste kaudu lugeja rändama viib. Nendel maagilistel retkedel viibides muutub lugeja autoriks, pilgud ja mõtted ühinevad, lugeja  pääseb kirjaniku loo sisse ja elab seda omakorda läbi. On ju äratundmine see, mida lugeja raamatus otsib, ta tahab midagi tuttavat ja vabastavat, midagi, mida ta võib-olla oma elust ei leia. See võõras, kes kirjutab, saab justkui omaks, ja tema kaudu jõuab lugejani ka maa, mis korraga polegi enam nii võõras. Tundub, nagu oleks seal maal juba viibitud.

„Minu…“-sarja muudabki kõige erilisemaks  autori isiksus, sest tema vaatenurk annab maale kordumatu värvingu. Lugeja saab igast raamatust annuse võõra maa lõhna, maastikku, inimesi, keelt, kombeid, ja vastab läbi autori reageeringute selle maa omapärale oma Eesti vastega. See ongi see ühenduslüli, mis kõigi raamatute puhul välja tuleb ja mille tõttu on lugejal end erinevate autoritega kerge samastada.

Lisaks on kõigi reisiraamatute puhul tabatav see teatud isiklik käekiri, mis igal autoril erineb. Sestap kaasnevad mõne raamatu lugemisega sagedased naerupahvakud, teise puhul haarab aga kaasa sügav melanhoolia. Kolmandat võib lugeda tõelise põnevusromaanina. Mõne puhul põimuvad kõik need eri tasandid ühtede kaante vahel ja see kogemus on kohe eriliselt nauditav.

Kuna iga maa kohta ilmub ühe inimese subjektiivne nägemus ja kogemus, muudab see lugejaskonna omamoodi aktiivseks. Paratamatult assotsieeruvad loetuga oma muljed ja teadmised,  autori vaatenurga lisandumine avardab lugeja maailmapilti, muudab ta võib-olla tolerantsemaks. Ta meenutab omaaegseid reisimuljeid ja kes teab, äkki otsustab isegi kunagised reisimärkmed sahtlist välja koukida ja üle vaadata, raamatuks köita, publitseerida…

Reisiseeriate puhul ongi kõige olulisem, et need julgustavad inimesi maailma pisut avarama pilguga jälgima. On ju suur hulk lugudest üsna revolutsioonilise meelega autorite loodud. Autorite, kes julgevad otsustada, ise oma elu üle vastutust kanda. Mulle meeldib lugeda inimestest, kes julgevad oma unistusi teoks teha. See inspireerib ja innustab oma illusioone elavaks maalima, unenägusid päriselt elama hakkama.

Teisalt tuleb märkida, et reisiraamatute varju ei tohiks ebaõiglaselt jätta ka Petrone Printi teisi raamatuid. Endal on õnnestunud lugeda Tui Hirve „Tähe tänavat“ ja Epp Petrone „Roheliseks kasvamist“, riiulil ootab järge Sandra Steingraberi „Mina olen ookean“. Mõlemad pugesid omal ajal sügavale naha alla, „Roheliseks kasvamine“ pani mind elus häbenemata tegema teatud valikuid , mida ma varem vaid teoreetiliselt õigustasin. See raamat viis mu rohelisele teele, mida ma varem kahtlusega kõrvalt piidlesin.

Koos reisiraamatutega puudutavad  need „rohelised“ raamatud midagi olulist ja inimlikku, mis siinses ühiskonnas kahetsusväärselt vähe tähelepanu saab.

Tõsi on, et raamatud muudavad maailma. Nende maailma, kes kirjutavad, ja nende maailma, kes loevad. Mul on hea meel, et on üks pisike kirjastus, mis teiste seast silma paistab ja inimesi mõtlema julgustab!

Advertisements
Rubriigid: Uncategorized, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s