Lugeja Kaiti essee

Autor: Kaiti, meie lugeja ja esseekogumisel osaleja

Miks mulle meeldivad Petrone Printi raamatud?

Olen kaheaastane ja viibin parasjagu Tartu Oru tänava lastehaiglas. Ema õpetab mulle „Karu-aabitsast“ tähti. Õpin lugema kolmetähelisi sõnu. Kahjuks unustan kõik sel hetkel, kui haigla uksest väljun ning koju lähen. Pole hullu, viieaastaselt saan oma esimese raamatukogukaardi ja see on hetk, kus nakatun lugemispisikusse. Minu teine suur huvi on kultuurid, erinevad riigid ning reisimine. Loogilise jätkuna panen kokku lugemise ja reisimise ning üheks minu lemmikžanriks saavad reisikirjad.

Petrone Print on andnud kõigi teiste raamatute kõrval välja minu arvates Eesti kõige parema reisiraamatute sarja „Minu…“.

Olen hoidnud käes igat „Minu…“-sarja raamatut. Paar teost olen pooleli jätnud, aga teised on olnud täpselt minu maitsele. Kõik lood on niivõrd elulised ja kirjutatud enamasti tavaliste eesti inimeste poolt, kes tegelikult kirjanikuametit ei pea. Mulle meeldib see idee ja tunnustus, mida senitundmatud autorid saavad. Just see ajendas mind ennastki kirja panema mälestusi ja sündmusi ajast, mil töötasin Iirimaal lapsehoidjana, koostama enda isikliku „Minu…“-raamatu. Selle inspiratsiooni eest olen juuksejuurest varbaotsani tänulik.

Igas Petrone Printi reisiraamatus on midagi õpetlikku, midagi kritiseerivat, midagi vürtsikat ja midagi humoorikat. Kõik on olemas, mis ühes korralikus kirjatükis olema peab. Lugedes tekib side kauge maaga, mis tagab tavaliselt selle, et tahan ise ka kindlasti kunagi just sinna riiki minna. Ja nii iga kord. Isegi senimaani mitte ligitõmbav Taani muutus atraktiivseks. Või siis tabab mingisugune vasikavaimustus või katsetamistuhin. Näiteks pärast „Minu Austraalia“ lugemist tekkis mul ka raamatus kirjeldatud mangopalavik. Tormasin jooksujalu poodi mangosid ja ananasse ostma. Kahjuks sain vaid kinnitada fakti, et meie põhjamaisesse kliimasse neid magusaid ja mahlakaid vilju kvaliteetsena ei jõua. Pärast „Minu Londoni“ lugemist külastasin disainerite veebilehti ja unistan senimaani seal elamisest. Selliste näidetega võiksin jätkata, kuni jätkub sarja raamatuid. Mulle meeldib, et ma üritan pärast iga raamatu lugemist sobitada seda isiklikku edetabelisse. Mul see mitte kunagi ei õnnestu, sest kõik on omamoodi võrdselt head.

Austus kirjastuse vastu kasvas, kui nad avaldasid raamatud „Mina olen ookean“ ja „Roheliseks kasvamine“. Need raamatud on lihtsalt imeliselt naturaalsed ja „rohelised“. Samamoodi siis, kui nad ühe esimese kirjastusena läksid kaasa e-raamatute süsteemiga.

Mulle meeldib, et kirjastus korraldab oma raamatute esitlusi ja teeb seda muuhulgas ka Tartus. Enamik kirjastusi korraldab esitlusi ainult Tallinnas. Seal leidub ju kõige rohkem aktiivseid osalejaid, aga mujalgi Eestis on tegelikult palju raamatuhuvilisi, kes meelsasti sarnastel üritustel käiksid. Ootan neid kohtumisõhtuid alati ja loodan, et töögraafik on sel ajal paindlik. Nii mõnigi kord olen pidanud kurvastama, kuna esitlus algab kell kuus ja minu töö lõpeb kell seitse, isegi kui jätaks lõunal käimata, ei jõua kuidagi õigeks ajaks kohale.

Mulle meeldib, et miski ajendas mind sellel teemal kirjutama. Tavaliselt olen ma liiga laisk, et sarnastest üleskutsetest osa võtta, ja hindan oma kirjutamisstiili liiga kehvaks, et mõnele asjatundjale seda näidata. Aga paadunud fännina ma lihtsalt pidin oma ülistuslaulu kirja panema. Minu jaoks on Petrone Printil see imeline X-faktor, mis teeb kogu selle ettevõtte lummavaks ja paneb mind tegema asju, mida ma võib-olla muidu ei teeks.

Advertisements
Rubriigid: Uncategorized. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 Responses to Lugeja Kaiti essee

  1. Helen ütles:

    Tore, et on teisigi, kes arvavad, et Petrone Print’il on X-faktor olemas. 🙂

  2. Epp Petrone ütles:

    Nii hea, et meie Tallinna-väliseid üritusi niimoodi märgatakse. Me vist jah ajame natuke regionaalpoliitikat omal moel ka, tõstame “tegevuse keset” naaaaatuke Tallinnast kaugemale, teistesse kohtadesse ka.
    X-faktor on hästi öeldud, minu meelest ei oska me ise ka kirjastuses hästi sõnastada (kuigi üritame), et mis on siis see, mida me ajame, ja kuidas me tegutsedes laiali ei vajuks, ühes suunas tegutseks, aga samas ikkagi ennast ja teisi üllatada ka suudaks.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s