Lugeja Hedy erinevate kultuuride põrkumisest Epp Petrone pilgu läbi

See essee saadeti meile esimesena pärast esseekogumise väljakuulutamist. Ühtlasi on see ka kõige pikem meile laekunud kirjatükk.

Täname kogu kirjastuse poolt kõiki kirjutajaid! Aitäh ilusate sõnade ning heade mõtete eest.

Americana ja mõnda huvitavat, mis seal leida on: ühe Ameerika-Itaalia-Eesti eeslinna perekonna elu Epp Petrone pilgu läbi

 “Minu…”

Ajakirjaniku, kirjastaja ning kirjaniku Epp Petrone juhitud Petrone Print on toonud eestlaste väikesesse kultuuriruumi paljud kauged ja võõrad maad ning seda nende eestlaste kogemuste kaudu, kes on läinud maailma avastama ning on otsustanud seda hiljem oma kaasmaalastega jagada. Petrone Printi “Minu…”-sari on kindlasti avardanud paljude eestlaste maailmapilti ning panustanud eestlaste tolerantsemaks muutumisse, sest lisaks lihtsalt teiste kultuuride tutvustamisele tegelevad need raamatud ka ju selliste vastuoluliste kultuuridega nagu seda on näiteks islamimaade oma. Kuigi nende raamatute näol on alati tegemist ühe inimese subjektiivse arvamusega − sellest ka sarja pealkiri  “Minu…”, siis ma usun, et siiski pakuvad need raamatud head võimalust heita pilku teiste kultuuride tavadesse ja igapäevaellu.

Oma essees keskendun Epp Petrone enda rändurikogemustele ning vaatlen mõningaid nähtusi Ameerika kultuuriruumis läbi Epp Petrone blogi,  mis pani aluse tervele “Minu…”- sarjale. Minu arvates on Petrone kogemused hea materjal, sest hoolimata arvukatest reisikogemustest, olid tema esimesed kokkupuuted USA kultuuriga küllaltki stereotüüpsed ning oma blogis on ta neid küllaltki detailselt ja täpselt kirjeldanud. Lisaks puudutan teemat, mis on mulle endale hingelähedane: Epp Petrone võitlus rohelise eluviisi eest tema Ameerika ämma-äiaga, kes on kasvanud tarbimiskultuuris. Antud konflikt pakub huvitava kontrasti Petronega, kes mäletab veel väga hästi nõukogude aega ning on harjunud taaskasutama ning paljusid asju ise tegema.

Ameerika stereotüüp

Kultuuridevahelise suhtlusega kaasnevad paratamatult teatud arvamused ja eelarvamused, mis päris tihti kipuvad olema negatiivsed. Seega ongi eestlastel kujunenud  Ameerikast ja ameeriklastest mingi üldine nägemus: nad on töönarkomaanid, neil on alati kiire, nad armastavad raha ning nad armastavad seda ka kulutada. Lisaks sellele on nad paksud ja sõidavad igale poole autoga. Eestlaste stereotüüp ameeriklaste kohta on kindasti negatiivne: on võetud mõni negatiivne joon ning laiendatud neid tervele kultuurile.

Petronede taust

Epp Petrone Ameerika-kogemused pakuvad head uurimismaterjali, sest ta on palju reisinud ja maailma näinud, kuid esmakordselt Ameerikasse sattudes hämmastasid teda samad asjad, mis oleks arvatavasti hämmastanud iga teistki. Tema pluss on aga see, et ta ei ole oma stereotüüpides kinni ning tänu oma reisikogemustele suudab ta uute kultuuridega kiiremini kohaneda.

Epp kohtus oma tulevase abikaasa Justiniga Soomes ning Ameerikasse ta jõudiski tänu tema perekonna külastamisele. Samas ei ole Petronede Ameerika-pere päris tüüpiline valge keskklassi Ameerika pere. Tõsi, Epp Petrone ämm ja äi on mõlemad valgekraelased, loevad ennast keskklassi kuuluvaks ning elavad Long Islandil  eeslinnas. Samas aga mõjutab nende pereelu suuresti nende osaline Itaalia päritolu, mis iseloomustab paljusid nende harjumusi. Kuna Epp elas hiljem koos oma abikaasa ja lapsega Ameerikas pikemat aega, siis tema alguses veidi hämmeldunud lähenemine muutub ajapikku ning ta ise tunnistab oma kirjutistes, et on hakanud rohkem USA ühiskonda assimileeruma ning oma Ameerika-Itaalia perekonna väärtuseid ja harjumusi omamoodi armastama. Mis aga veidi süvendab Epu ja tema Ameerika-pere konflikti, on Epu ökomõtlemine, mis ei lähe sugugi kokku tema mehe vanemate omaga.  Epp kui praktiline eestlane on harjunud säästma ning läbi selle ka loodust hoidma – Epu mehevanemad mõistavad aga seda kui uhkust ja pirtsakust, mis ei luba tal nende käest abi ega kingitusi vastu võtta.

Kõik kuuluvad keskklassi: keeping up with the Joneses, edukultus ja tarbimiskultuur, mis sellega kaasneb

Keskklassi peetakse Ameerika tugevuseks ja alustalaks, sest keskklass – auto, maja eeslinnas ja võimalusel ka hea haridus ja töö – kehastab American dream’i. Ka Epp Petrone abikaasa vanemad kuuluvad keskklassi – neil on peres kaks autot, neil on ilus maja New Yorgi lähistel ning neil mõlemal on white collar jobs, mis toovad piisavalt hästi sisse. Ameeriklastele ning keskklassile omaselt on nad alati mures selle pärast, mis mulje nad endast jätavad, mis tähendab, et neil on vaja pidevalt oma teistele suunatud pilti ja muljet hoida ning parandada. Eriti hästi tuleb see pidev ärevus ning mure oma imidži pärast välja kahel juhul: kui asi puudutab tarbimist, ning kui tegemist on mingite suuremate ürituste või perekondlike koosviibimistega – Petrone blogis on need lapse ristsed ja pulmad. Kui tegemist on mingi sündmuse või peoga, on eriti tema ämmale oluline hoolsalt kinni pidada külaliste nimekirjadest ning meelde tuletada, kuhu ja kes neid on kutsunud, sest ei taheta kedagi solvata – oluline on hoida võimalikult palju tutvuseid ja oma suhtlusringkond laiana.  Samuti seostuvad suured koosviibimised ja peod tarbimise ning välise muljega – kõik peab olema täiesti lõpuni viimistletud. Antud juhul mängib võib-olla veidi rolli ka Petrone ämma Itaalia päritolu – kõik peavad kuuletuma “mammale” ja kõik peab olema tema juhendada. Kui asjaosalised ise soovikski korraldada pigem väikest pidu, siis enamikul juhtudel otsustatakse ikkagi suurte koosviibimiste kasuks, sest väiksema peo korral tekib jällegi kaks ohtu: oht solvata inimesi, kes kutset ootaksid, ning sellisel juhul võivad tuttavad arvata, et rahaline olukord ei võimalda suuremat pidu korraldada.

Tarbimise all saab tuua ka näite Epu äia-ämma reisimisharjumustest – Epu ämmal ja äial on tavaks käia kruiisidel, mida igaüks endale lubada ei saa. Nende jaoks on see harjumus ning kui nende naabrid-sõbrad-tuttavad kuulavad nende reisimuljed, siis sellega nad kinnistavad muljet, mida nad endast teistele soovivad jätta. Lisaks reisimisele aitab oma välismuljet kinnistada veel “näitamiseks mõeldud tarbimine”. Teatud mõttes ei ole äärmuslik tarbimisühiskond enam ainult USA, vaid kõigi arenenud ühiskondade probleem, kuid USA on siiski vaieldamatult tarbimise esirinnas. See ongi see, mis dissidendist Epule peavalu põhjustab: liigne energia ja kütuste raiskamine, kõigi asjade ühekordne kasutamine ning kas või toidu äraviskamine. Kuna USA on suur riik, leidub seal palju teisigi rohelise mõtlemisega inimesi. Seda illustreerib ilmekalt Al Gore ja tema võitlus globaalse soojenemise vastu.

Kuigi eeslinnad võivad näida turvalised ning head kohad laste kasvatamiseks, siis eestlasest rohelisele mõtlejale Epule ei sobi see, et kõikjale minekuks peab kasutama autot. Niisama jalutamine ei tule kõne allagi, sest eeslinnades kõnniteid lihtsalt ei ole. Kui Epp seda oma ämmale mainis, siis viimane seletas seda nii: peale selle, et USA elanikud muretsevad oma välise mulje pärast,  on nad mures ka oma turvalisuse pärast. Epu ämm avab veel ühe huvitava kihi ameerika kultuurist – eeslinnadesse oodatakse elama  vaid teatud sorti inimesi, kes vastavad teatud sotsiaalsetele ja majanduslikele tingimustele. Epu ämm Christine seletas asja nõnda: “Epp, ma pean sulle seletama ühte asja. Need kogukonnad, kus pole kõnniteesid, on reeglina palju turvalisemad! Ma ei tahaks seda nii otse öelda, aga olgu – siia kolivad inimesed, kellel on võimalik endale autod muretseda ja need on inimesed, keda sa omale naabriks tahad! Sa ei taha endale ju naabriks näiteks mingit sellist maja, kus elavad peadpidi koos viisteist mehhiklast-aiatöölist?!” Seega, kõnniteede puudumine toimib teatud mõttes kaitsesüsteemina– kuna puuduvad kõnniteed, siis saavad sinna kolida vaid inimesed, kes saavad endale lubada ainult autoga sõitmist. Samas lõhub selline mure ameerikaste endi loodud pseudoillusiooni sellest, et kõik on võrdsed ja kuuluvad keskklassi. Pigem võib antud juhul olla tegemist ameeriklaste endi stereotüüpidega ning võib-olla teatud määral ka teiste kultuuride ees – teoorias ongi Ameerika kõigi võimaluste maa, kus ka immigrant võib edukaks saada, aga ühe tavalise eeslinna-ameeriklase jaoks on vägagi sobiv, kui nad leiavad oma õnne temast kaugemal.

Seega tundub, et turvalise Ameerika eeslinna taga võib peituda palju närvilisust ning oma mulje pärast muretsemist. See on aga loomulik, sest see kaasneb paratamatult Ameerikat valitseva edukultusega, kus ei ole hea näidata nõrkusi. Samas aga toob edukultus kaasa ka tõsisemaid teemasid – Epp toob välja näiteks selle, et vananemine, surmast ja surnutest rääkimine, vähemalt Petronede peres, on peaaegu tabu. Samamoodi ei külastata surnuaedasid, et mälestada kadunud omakseid. Epp loob kontrasti Eesti surnuaedade ning eestlaste kommetega – kui Ameerikas on surnuaiad lagedad, kõledad ja pagendatud, justkui selleks, et sellist paratamatut elu osa tõrjuda ning unustada püüda, siis Eestis on surnuaiad enamasti rahulikud kohad ning näitavad omamoodi  ka ühiskonna suhtumist lahkunud inimestesse. Epu ämm Christine ei ole kordagi oma isa haual käinud, hoolimata sellest, et tema surmast on juba paarkümmend aastat. Sama näitab ka eestlaste komme külastada lähedaste haudasid aastapäevadel ning pühadel ning teha seal koristustöid. Aga samas on ka USA surnuaiakultuur mõistetav – arvestades nende liikuvat eluviisi, on haudade külastamine raske ning lihtsam on lasta neid teistel raha eest hooldada. Epule aga teeb muret see, et ka lastele ei räägita surmast kui elu loomulikust osast ning seetõttu peab ta oluliseks, et peaks kas või läbi “Bambi” multika lapsele leebelt surma olemust tutvustama, et laps õpiks aru saama, et tegemist on elu paratamatu ning loomuliku osaga.

Aeg Itaalia-Eesti-USA moodi

Üldiselt loetakse Põhja-Ameerikat ning ka eestlasi monokroonse ajakäsitlusega kultuurideks. Epp Petrone Ameerika-pere pakub aga huvitava erandi, sest nende juured on Itaalias, sügavalt polükroonsel maal. Kuigi nad on Ameerika ühiskonda assimileerunud, põhjustab nende ajakäsitlus eestlasest Petronele kohati siiski suurt peavalu, mis on iseenesest huvitav, sest paljureisinud inimesena, kes on viibinud pikemalt ka sügavalt polükroonsetes Aasia maades, on Petrone teiste kultuuride suhtes tolerantne. Iseenesest toob Epp ka huvitava teooria polükroonsuse kohta: “Muidugi ei käi see teistmoodi ajaarvamine mitte ainult itaallaste kohta. Samasugused on minu kogemuste järgi ka prantslased, hispaanlased, tuneeslased, araablased, indialased… Tundub, et kõik rahvad, kel ilm aasta läbi soe, löövad ajale käega.” (Petrone 2008). Küll aga esinesid probleemid perioodil, kui Epp elas veel Ameerikas oma ämma-äia läheduses ning õppis tundma nende meetodeid plaanide tegemiseks ja aja planeerimiseks.

Värvikas näide Petronede elust tuleb Epu blogilõigust, mille nimi on “Itaallased ja aeg”. Kuna Epu ämm elas neile suhteliselt lähedal, lühikese autosõidu kaugusel, aitas ta tihti Epul last hoida, et viimane saaks paaril päeval nädalas oma asju ajada. Christine lubas tulla poole üheteistkümneks ning Epp ärkas varakult, et kõike põhjalikult koristada, sest ameeriklasena kardab tema ämm pisikuid. Kell kaks aga polnud veel ämmast märkigi ning telefonikõnes ta ütles, et on ikka veel oma kodus ning hakkab viie minuti pärast tulema – ta lihtsalt ei märganudki aja kadumist. Kuigi Epp mõistab seda, siis: “Minu frustratsioonist saavad aru need, kes kaheaastast aktiivset last ilma lapsehoidjata või lasteaiata kasvatavad…”, sest ta ei saanud oma kauaoodatud vaba aega. Küll aga on veidi teised lood Petrone abikaasa Justiniga, kes Eestis elades on õppinud arvestama ka eestlaste ajakäsitlusega, kuigi ka tema algus ei läinud sujuvalt. Õpetajana töötades hilines ta tundi viis minutit ning selle aja peale olid õpilased juba ülemuse jutule läinud. Justin oli sellest šokeeritud ning viis minutit sai tema jaoks uue tähenduse: nimelt viis minutit hilinemist on tõesti juba hilinemine. USAs ei olnud tema polükroonsus arvatavasti probleem, sest seal liigub ringi väga paljude erinevate rahvuste esindajaid, kuid Eestis seda ei kohta ning seega ollakse võib-olla ka teiste maade suhtes vedi arusaamatumad. Nüüd on aga ka Epp teinud mõned kompromissid ning on ühtteist  polükroonsest ajakäsitlusest üle võtnud – kui ta suhtleb oma abikaasaga, siis alati defineeritakse, millise kultuuri viit minutit silmas peetakse: kas eestlaste täpset viit minutit või itaallaste 15-30 minuti viit minutit.

Kokkuvõte

Konfliktid on paratamatud, kuid Petronede perekond saab omavahel hakkama, sest nad on õppinud teisi kultuure aktsepteerima ning on teatud asju nendelt ülegi võtnud, kas või näiteks nii lihtsaid asju nagu seda on teistsuguse ajakäsitluse mõistmine.

Hedy on oma essees kasutanud järgmisi materjale:

Epp Petrone blogi

Scollon R. & Scollon, S.W. 1995. Intercultural communication: a discourse approach. Oxford: Blackwell Publishing Ltd.

Valk, Aune (ed). 2002. Eesti ja eestlased võrdlevas perspektiivis: kultuuridevahelisi uurimusi 20. sajandi lõpust. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus

Vogelberg, Krista. 2010. Loengumaterjalid: kultuuridevahelise kommunikatsiooni teooria.

Advertisements
Rubriigid: Uncategorized, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 Responses to Lugeja Hedy erinevate kultuuride põrkumisest Epp Petrone pilgu läbi

  1. Epp Petrone ütles:

    Aitäh, Hedy! Mul tekkis küsimus, kas see on ülikooli teadustöö osa (mis tasandi töö ja mis osakonna… vist psühholoogia?) Tõesti huvitav 🙂

  2. Hedy ütles:

    aitäh:) tegelikult olen ma esimest aastat inglise keele õpetaja magistriõppes( ka täitsa Küütri tänavas pesitsen nagu Petrone Print) ja tegemist on lihtsalt ühe sessi ajal esitatud esseega “Kultuuridevahelise kommunkatsiooni teooria” aine tarvis. Juhtus lihtsalt nii, et kolm kuud peale essee kirjutamist tuli esseevõistlus:)

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s