Lugejad küsisid, Justin Petrone vastas

Siin on meie järgmine lugejaintervjuu. Seekord sai küsimusi saata raamatute “Minu Eesti” ja “Minu Eesti 2” autorile Justin Petronele.

Kas sul on vahel ka koduigatsus Ameerika järele? Ja kui on, siis millega seoses see kõige tugevamalt endast märku annab?

Igatsen Ameerika huumorit. Eesti huumor on mõnikord liiga kuiv. Okei, Kreisiraadio on tõesti naljakas, ja Jan Uuspõld on hull-geenius, aga seda tavalist, igapäevast huumorit, mis meil on Ameerikas, siin ei ole. Meie Ameerika huumor on absurdsem, naeruväärsem. Mõnikord näen või mäletan midagi Ameerika programmist, mis on mulle väga naljakas, aga eestlased üldse ei saa sellest aru, sest see on mingi Ameerika nali, millest ainult ameeriklased aru saavad. Ja kui ka ma seletaks nendele, mida see nali tegelikult tähendab, ei ole see ikka naljakas nende jaoks. Nad arvavad, et see on lihtsalt “rumal Ameerika nali”. Seda „Daily Show“ huumorit kahjuks ei ole veel Eestis. Või võib-olla on. Õnneks mul on sõbrad, kes on korraldanud Stand-up Comedy`t Eestis. See on väga positiivne märk!

Kas oleks liiga ebaaus küsida, kumba maad sa rohkem armastad, Eestit või Ameerikat? On ehk üks südamelähedasem kui teine või mõlemad üsna võrdsed?

Ma olen väga uhke selle üle, et olen ameeriklane. Inimesed on öelnud, et mu raamatud on ausad. Üks põhjendus, miks nad on nii ausad on, et ma olen ameeriklane, ja meie kirjanduse traditsioon on lihtsalt olla nii aus, kui on võimalik, vist liiga aus mõnikord. Me ei karda tõde. Üks ameerika kirjanik Stephen King on kirjutanud, et iga inimene saab kirjutada, aga ainult siis, kui see inimene kirjutab tõde. See on tõeline demokraatia.

Aga kui vaatan näiteks olümpiamänge, siis ma olen salaja Eesti poolt. Võib-olla sellepärast, et ma tean, et minu maa on nii suur, et kindlasti võidame palju medaleid. Mu lootus on, et Eesti võidaks siis paar medalit. Eriti talveolümpiamängudel olen Eesti poolt. On nii hää näha, kuidas eestlased on maailma tippmurdmaasuusatajad. Olen selle üle uhke. Selles mõttes armastan Eestit natukene rohkem kui Ameerikat.

Järelikult, ütleks nii ja naa. Armastan mõlemat, aga igaüht teistmoodi.

Hirmsasti tahaks veel teada sellist asja, et kui keegi su sõber, sugulane, tuttav, perekonnaliige … avaldaks soovi sinu jälgedes käia ja samuti Eestisse kolida, julgeksid sa seda talle oma kogemuse põhjal soovitada?

Ei tea ma. Oleks nende sisevalik, eks. Ei viitsi, et tuttav ütleks mulle: “Aga SINA ütlesid, et ma pean siia kolima,” kui on miinus 25 kraadi ja lumi on olnud maas neli kuud.

Kas sa tahaksid, et Eesti sarnaneks mõne koha pealt veidi enam Ameerikaga? Kui jah, siis mille poolest? Kui ei, siis miks?

See „ajaloosõda“ on täitsa väsitav. Juba ütlesin aastal 2004, kui see Lihula samba värk toimus: “Aga Teine maailmasõda lõppes kuus-kuradi-kümmend aastat tagasi!” Siis saabus Pronkssõduri-afäär, mis oli nagu väga must komöödia. Mul on sellest SSi küsimusest ka kõrini. Ja just märkasin, kuidas Vene suursaadik läks ja pani lilli Arnold Meri haua peale. Iga asi, mis on seotud selle sõjaajaga, on ilmselt vastuoluline ja nii sümboolne. Ameerikas kaklesid kõik Vietnami sõja pärast.  See käis pikka aega. Ka kui ma olin poiss, sündisin neli aastat pärast Saigoni kukkumist, inimesed veel kaklesid. Aga me enam ei kakle. Miks? Sest see on nüüd minevikus. Põhjendus edasi kakelda puudub. Ühel inimesel on üks arvamus, teisel teine arvamus. Meil oli ka kodusõda. Võime ka kakelda selle sõja pärast. Aga meil on TÄNA Ameerikas suured probleemid. Meil ei ole enam aega kakelda Vietnami sõja pärast. Ma loodan, et eestlastel on varsti sama mõte. Võib-olla neil on juba. Kui Vene suursaadik pani lilli Meri hauale, mõtlesin, et noh, mis siis? Kellele on see huvitav? Kas on tõesti tähtis?” Loodan, et olete nõus, et samas ajalehes oli huvitavamaid artikleid.

Kas vahel ei teki tunnet, et Eesti on liiga väike ja siin pole õieti kohta, kuhu vahel argipäeva eest peitu pugeda, sest kõik justkui tunnevad üksteist ja kuulsamatele inimestele ei jäeta piisavalt privaatsust?

On imelik, et paljud inimesed ilmselt teavad, kes ma olen. Eile olin Maksu- ja Tolliameti kontoris siin Viljandis. Pidin midagi seletama. Ütlesin: “Aga ma olen välismaalane.” Ametnik vastas: “Tean küll, kes sa oled.” Kohtusin ühe naisega siin. Ütlesin: “Tere. Mina olen Justin.” Sama vastus: “Jah, ma tean.” On peaaegu niimoodi, et mul ei ole oma identiteeti. Minu identiteet on seal raamatus või ajakirjas. Mitte siin, kehas. Üks kord hakkas üks inimene rääkima minuga oma lastest: “Aga kuidas väikesel Martal läheb?”

„Aga, kes SINA oled üldse?” mõtlesin ma.

Saan väga hästi aru, miks eestlased lahkuvad Eestist. On vist kergem hingata vabalt seal Inglismaal või Hispaanias või USAs. Ja Eesti on nii väike, ja nii paljud blogivad, on Facebookis, me oleme selles mõttes kõik kuulsad inimesed! Siis, jah, mul on ka selline tunne. Aga Eestis ei ole nagu Ameerikas. Inimesed siin sind ei häiri. Nad ei räägi võõraste inimestega tänaval. Kui nad näevad sind Selveris, ei ütlegi mitte midagi. See anonüümsus on hingekosutav.

Milline koht/millised kohad Eestis on jätnud kõige kustutamatu mulje? Mis nende kohtade juures kõige muljetavaldavam on olnud?

Olen olnud peaaegu igal pool Eestis. Ainult mitte Narvas. Ma olen näiteks palju kordi Haapsalus käinud. Mul ei ole eriti suuri põhjuseid sinna minna. Aga me läheme ikka tagasi. See terve linn on nagu muinasjutt. Ilusad värvikad majad, loss keskel, ja meri. Ilon Wiklandi muuseum. Alati hea tunne. Kui ma näitan teistele pilte Haapsalust, siis kõik arvavad, et see on imeilus koht. Samas mõttes, ma ei saa unustada Sillamäed. Väga huvitav linn. Huvitav ajalugu. Ilus merevaade. Gagarini tänav. Jah, ongi nagu linn teiselt planeedilt. Mind üllatab, et inimesed ei käi tihti Sillamäel. Loodan, et teised lähevad. Meil on maamaja Setomaal. Oi kui imelik tunne on, olla newyorklane kuskil Setomaa poes. Päris maa. Mu kõige “eestilikumad” kogemused on hoopis juhtunud Setomaal. Mul on häid sõpru seal. Mäletan lõpuni: need paksud metsad ja mäed. Saan aru küll, kuidas metsavennad elasid Võrumaal ja Setomaal. See on metsik koht!

Kui kaua läks aega Eesti elu-oluga kohanemiseks?

Ma arvan, et see protsess toimus sel sügisel, kui ootasime Martat. Kirjutasin sellest teises raamatus. Kui lahkusime Eestist, kevadel 2004, siis olin juba “eestistatud”. Aga see protsess veel käib. Mul on veel rasked päevad. Mõnikord ei taha üldse eesti keeles rääkida poes. Aga pean. Elangi Viljandis. Viljandi on hea linn “eestistamiseks”. Kõik välismaalased, kes siia on kolinud, on enam-vähem “eestistatud”. Mugavam on olla välismaalane Tallinnas. Seal ei pea inimesed keelt selgeks saama. See turismikultuur on nii tugev, et müüjad vastavad Tallinnas inglise keeles ka siis, kui ma küsin eesti keeles. Aga lähen eesti keelega igatahes edasi. Ma ei ole mingi turist.

Mina ootan juba kahe raamatu vältel, et keegi juhiks tähelepanu sellele, et Eesti taksod ei peatu käegaviipe peale! Sinu kui newyorklase jaoks pidi see alguses imelik olema, aga sa pole sellest kirjutanud. Kas oli? Oled seisnud tee ääres nagu lollike, käsi püsti, ja imestanud, miks sa taksot ei saa sellel hallil õudsel maal?

Vist olen kohanenud liiga kiiresti, sest ma ei ole seda teinud. Kui elasin Tallinnas, nägin, et taksod on seal Viru värava või Stockmanni juures, või lihtsalt helistasin nendele. Ja takso tuli! Kaks või viis minutit hiljem! See oli šokk. New Yorgis ei käi asjad nii kiiresti.

Aga päris šokk oli see esimene päev Tallinnas, aastal 2002. Tallinna keskel on ülekäigurajad. Reegel on, et kui inimene hakkab kõndima seal, siis autod ootavad viisakalt. Mäletan, et Epp läks edasi, vanalinna poole, aga ma kartsin. Ma ei uskunud, et autod ootaks meid, eriti kui liiklus oli nii tihe. Aga ootasid!  Avariid polnud. Uskumatu.

Vaatasin natukene Hannes Võrno saadet, väga armsalt rääkisid eesti keelt! Kas sa võiksid tuua mõne vahva või isegi piinliku seiga seoses eesti keelega – kas siis kusagil seltskonnas või isegi ametiasutuses?

Olen teinud igasuguseid naljakaid, kohmakaid ja piinlikke vigu. Kui elasime Tallinnas, käisin poes, et tikke osta, aga küsisin: “Kas teil tundlik on?” Käisin apteegis Tartus, küsisin: “Kas teil nina käterätikud on?”  Kõige naljakam oli vist ERGOs. Tegin elukindlustuspoliisi. Ametnik küsis minult: “Kas sa oled varem proovinud enesetappu?” Aga kuulsin: “Kas sa oled varem proovinud hapukapsaid?” Peaaegu vastasin: “Jah, tihti.” Ükskord ütlesin ühele naisõpetajale, et ma olen kuulnud, et ta on päris andekas. Ta solvus. Epp seletas hiljem, et see oli patroneerimine. Aga ma ei teadnud. Lihtsalt kuulsin kelleltki, et õpetaja oli andekas!

Kas usud armastusse “kuni surm teid lahutab”? Sa tundud mehena teiselt planeedilt: nii armas oli lugeda, kuidas sa Eppu suhtud, temast hoolid.

Väga-väga keeruline küsimus. Ei oska vastata. Aga ma arvan, et ma olen enam-vähem nagu kõik mehed. Mul on seesama bioloogia sees. See ei muutu. Ei ole teiselt planeedilt. Aga suhe Epuga on teistmoodi. Epp on ka loov inimene. Varem olin frustreeritud, et need naised, kes olid tol ajal minu elus, polnud eriti loovad naised. Ainult vaatasid telerit või käisid kaubanduskeskuses. Asi, et ma kirjutasin muusikat, artikleid või jutte, oli armas, aga ka imelik. “Ah, vaata, kui armas on Justin, et ta mängib kitarri. Aga, oot-oot, „Dawson’s Creek“ algab varsti. Kallis Justin, palun pane kitarr ära.” Need teised naised oli mulle liiga normaalsed. Nii hää on näha, kuidas mina ja Epp istume ja kirjutame päevikutesse. Tundub nagu päris elu. Aga kas ma usun mõttesse “kuni surm meid lahutab”? Ma eelistan surmast mitte mõelda.

Kas see sisemine hääl, mis kunagi ütles, et mine ja tee selle naisega (Epp) lapsi, on nüüd vaikinud või jätkab sinuga kõnelemist?

Minu sisemine hääl kõneleb ju edasi. Küsimus on ainult selles, kas ma alati kuulen seda.

Kas oled oma mõlemad raamatud pärast trükis ilmumist ka ise otsast lõpuni läbi lugenud? Mis tunne valdas?

Olen lugenud küll. Mõni hetk on veel naljakas esimeses raamatus. Eriti see lugu “Vapratest ja ilusatest”. Nüüd tundub, et ma ei ole esimest raamatut kirjutanud. Vaatan, mõtlen: “Kas olin tõesti mina, kes kirjutas?” Mu pilt on seal, aga ei usu natukene. Vist olen seesmiselt muutunud. Tegelikult ei ole enam selline inimene. Teist raamatut oli esimest korda rõõm lugeda, sest ma nägin, et hea rütm oli sees, et see raamat “töötas”. Ratas käib ringi, eks. Aga nüüd ka tunnen, et ma ei ole seda kirjutanud. Raamat on nagu inimene. Kui raamat on poes, siis see tähendab, et see väike laps on üles kasvanud, ja ta kolis juba kodust välja. Head teed, mu armas raamat!

Aitäh kõikidele, kes meile küsimusi saatsid! Auhinnaraamatu (Kaja Kahu “Minu Guatemala”) loosisime välja lehekülje random.org abiga. Võitja on Kicki, kes esitas Justinile küsimuse meie blogi kaudu. Palju õnne!


Advertisements
Rubriigid: Uncategorized, sildid: , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

5 Responses to Lugejad küsisid, Justin Petrone vastas

  1. triinumari ütles:

    Kicki, palun võta meiega ühendust aadressil triinu@petroneprint.ee.

  2. Kicki ütles:

    Juhhuu, tänud kingituse eest :):)

  3. Meelike ütles:

    OMG, see “enesetappu-hapukapsaid” on ikka tõsiselt hea koht :)))))

  4. Pingback: Lugejaintervjuu Vahur Afanasjeviga | Petrone Printi tööd ja tegemised

  5. Anonüümne ütles:

    Justini eesti keel on jah armas, kõlab nagu saarlane räägiks 😀

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s