Lugeja Anu kirjutab Petrone Print`i raamatutest

Ka see postitus osaleb meie blogimängus.

Petrone Print`i kirjastuse fännina olen lisaks “Minu…”-sarjale nautinud väga palju ka teisi raamatuid. Näiteks “Meestest, lihtsalt” ja “Poisi lugu”. Minu jaoks jäi võõraks noorte autorite kogumik “Tule, ma jutustan sulle loo”. Dagmar ütleb, et see raamat on meie generatsiooni nägu, kuid minu arvates siiski vähemalt pool generatsiooni nooremate nägu. Nende mõtted liiguvad kuhugi nurga taha üles vasakule. Aga tänuväärne, et noortele anti võimalus oma loomingut jagada.

Ootan väga raamatut “Naistest, lihtsalt”. Natuke kurvastab, et Dagmar kirjutab seda raamatut üksi. Loodetavasti tuleb aga seegi raamat sama köitev kui Daki ja Epu koostööna sündinud “Õun ära süüa?” ja “Meestest, lihtsalt”.

“Minu Ameerika” raamatud, mis lisaks väga sõnaosavale ülevaatele teise mandri kultuurist ja elust-olust andis kaasaelamisvõimaluse ka kirjutaja tundeelule ja mõtetele, panid mind huvi tundma ka kõigi järgnevate selle sarja teoste vastu. Minu jaoks on ülimalt köitev lugeda, kuidas inimene jõuab selleni, et ta läheb… Pakib oma varanatukese kokku ja lähebki… Miks, mis ajendil, mida üle elades…? Loomulikult on autorid erinevad ja igaüks ei taha jagada pisidetailideni oma armuelu, kuid kui raamatu kirjutaja on võõral maal leidnud armastuse ja ta seda lugejatega kas või naaatukenegi jagab, siis on see nagu kirss tordil. Minu jaoks vähemalt 🙂  Veel meeldib, et raamatuid ei ole kärbitud lakoonilisteks reisikirjeldusteks, vaid need lasevad kirjutaja isiksust tundma õppida ja talle kaasa elada. Väga lahe, et raamatutes on lisaks fotod. Seni loetutest pole ma rahule jäänud ainult “Minu Tai” raamatuga. Ma ei teagi, kas häiris kirjutaja isik või tema eneseväljendusviis või siis see, kuidas tema maailma enda ümber nägi. Lisaks Ameerikale soovitan julgelt kõigil lugeda “Minu Argentinat”, “Minu Moldovat”, “Minu Hispaaniat”, “Minu Alaskat” ja “Minu Austraaliat”.

Ja siis muidugi raamat “Minu Eesti”. Tüüpilisele estofiilile kohaselt ootasin ma pikisilmi, millal saab lugeda välismaalase arvamust meist. Arvustamist ei vaja ainult kirjanikud oma raamatu kohta, vaid me kõik. Hea on leida keegi, kes toob välja meie head ja vead ja teeks seda täesti umbisikuliselt ja üldistavalt. Sel viisil ei tule keegi näpuga näitama, et näe, sina oled see, kes naeratab liiga vähe. Loed selle kohta, mõtled, et jah, peaks küll naeratama rohkem, ja järgmisena kujutad ette vastutulija umbusklikku ja võib-olla isegi tõrjuvat pilku, kui oled oma esimese ohvri naeratuse edastamiseks välja valinud. Ilmselt on vaja oluliselt pikemat aega ja oluliselt rohkem inimesi, kes tuleks uue laine ja annaks eestlastele soojema suhtumise kaasmaalastesse. Kõige käegakatsutavam võimalus on süstida avatum suhtlemine ja naeratusepisik oma lastesse. Õnneks ikka leidub neid, kes juhivad tähelepanu naeratuse jõusse – Eesti aasta naine 2010 Kristiina Šmigun andis ETV “Terevisioonis” just hiljaaegu soovituse naeratada.

Aga alustan algusest… Raamatu autor Justin viib lugejad kenasti kurssi sellega, kui “ära” ta omadega on, ning lugemise kulgedes on selgelt näha, et iga halb periood elus või viia millegi uue ja paremani. Ma usun, et need ussikesed, kes end kookonisse sulgevad, tunnevad ka mingit valu ja näevad vaeva. Aga liblikad on ikka paganama ilusad, onju… Nii et tasub ära.
Üllatus oli see, kuidas Justin kirjeldas Eppu: hull ja kummaline. Segaduse süvenedes otsisin välja Epu kirjutatud esimese “Minu Ameerika” ja mida siis võis lugeda Epu sulest nende kohtumise kohta: “Aastal 2002 tutvusin Soomes rahvusvahelisel noorte ajakirjanike koolitusel ameeriklase Justin Petronega. Tutvusest ja külaskäikudest sai armastus, armastusest abielu.” Lihtsalt ja lakooniliselt, ei midagi hullumeelset. Ei sõnagi sellest, kuidas ta noore võõramaa poisi ära võrgutas :D. Usutavasti saab hullust Epust lugeda ühest teisest raamatust (“Kas süda on ümmargune?”), jää lootma.

Mind pahandas see, millise iseloomustuse andis Justin soomlaste kohta. Ma saan aru, kui tallinlaste kokkupuude ülelahenaabritega on piirdunud vaid vaadetega dressinimeste kogumitele, kes õllekärudega sadama poole vaaruvad… Seda muljet ei tohiks süvendada. Ei pea ennast küll eksperdiks, kuid oma kogemustele tuginedes kaldun arvama, et kõrguvad viinamäed tulenesid võõrustajate suurest külalislahkusest, mitte külastajate endi ülemäärasest viinalembusest. Mõistlik kogus kangemat kraami on sealses (ja siinses) kurvas ja pimedas kliimas ellujäämiseks enam-vähem hädavajalik.

Erinevalt mõnest teisest lugejatest ei lõbustanud mind niiväga “Nuzna noz!” kui “kellanatsid” leheküljel 89: “Kurtsin Epule oma muret Eesti “kellanatsidega”, ent tema selgitas, et Eestis ongi aeg täiesti paindumatu. 10.00 oli 10.00, mitte 10.06. Viimane tähendas kuut minutit hilinemist. “Hilinemine” paistis olevat ropp sõna. Kui keegi hilines, oli ta vastutustundetu. Inimene ei saanud olla korraga tore ja hilineda. Üks välistas teise.

Loetule kaasa noogutades meenusid oma suguvõsastki tädid ja vanaemad, kes teevee “õigeks” kellaajaks keema ajavad. Ilmselt oleksin isegi üks neist natsidest, kui ma poleks kohanud oma meest. Ei tea, kas tema puhul oli abiks õppeaasta vahetusõpilasena Ameerika mandril või miski muu, kuid nii mina kui ka meie sõbrad oleme leppinud, täpseks ajaks me külla jõuda ei pruugi. See ei takista mul muidugi kulmu kortsutamast, kui koolituse alguseks lubatud aeg nihkub edasi kas või 7 minutit (mina olen ju kohal, kuigi ise ka ei usu, et seekord nii täpselt jõudsin).

Leheküljel 106: “Meil polnud köögilaua jaoks ruumi, sest nagu Epp ütles: “See maja ehitati siis, kui Nõukogude võim mõtles, et kellelgi pole kööki tarvis ja kõik söövad sööklas üheskoos.”.”
See on üks paljudest kohtadest raamatus, mis minus hämmastust tekitas. Kustkohast Epp kõiki neid asju nii hästi teab!? Kas ajakirjaniku pisik oli juba pisikeses Epu-plikas sees ja ta nägi ja kuulis teda ümbritsevat nii hästi ja ülihea mälu talletas kogu kupatuse? Kuskilt lugesin, et Justin uuris selle raamatu tarbeks väga palju Eesti ajaloo kohta. Sain selle raamatu abil palju targemaks. Samasuguse hämminguga lugesin Hannes Võrno (“Poisi lugu”) värvikaid pajatusi vurtsuveemasinatest, kus olid ühiskasutatavad veeklaasid – olin nende aparaatide olemasolu täiesti unustanud. Jäin sündimisega 5-10 aastat hiljaks, et ise kõike mäletada.
Pealegi, meie suguvõsast ei küüditatud kedagi Siberisse.

Kindlasti tegi tõlkija Raivo Hool Justini teosega tänuväärselt tubli töö (loodan, et teda kasutatakse ka “Minu Eesti” teise osa juures), kuid olen kindel, et ka inglise keeles on Justini sõnastused sama toredad. Näiteks “Nautisin alkoholi oma pahkluude ümber”, “Epu 80-ndate lõpu eksperimentaalsoengud”, Vanilla Ninja esinemise kohta “Rühm blonde tüdrukuid näris end salmidest läbi”. Lisaks naljakad välismaalaslikud kirjeldused süldi ja sinepi söömisest, linnas suusatamisest, sugulaste tundetusest kohtumisel, eestlaste üleüldisest sõnaahtrusest, emotsioonide vajadusest, Eesti pensionäride kurvast saatusest ja merekoolist ja kuivkäimlatest. Kuidas me üle-õla-kolm-korda-ptüi ajal sisse hingame ja kuidas õ-täht tuleb o-d pigistades.

Peale oma isamaa ajaloo täiendkursuse andis raamat igasugu muid huvitavaid
teadmisi, näiteks selle kohta, et Vaiko Eplik peab oma nime väga lahedaks.

Leheküljel 296: “…nagu üks kuulus inglane kord ütles, toimub elu siis, kui sa agarasti teisi plaane teed.” Eksinud noormehe isaks saamise teekonnast osa saada oli nauditav. Natuke silma riivasid hetked, kui värskelt titaootel Epp emadepäevaks endale ise lilli ostis ja kui Justin spekuleeris teemal, et kui reaalne see on, et rasedatele raskuste kandmine mingit ohtu kujutab. Elage kui tahes võrdõiguslikus maailmas, natuke hellitamist ja poputamist vajab iga naine, eriti kui tegu on titaootusega. Olenemata rahvustest.

Raamatu lugemise jooksul tabasin end mitmel korral mõttelt, et kui poleks Eppu, ei oleks mitte miski Justinit siin Eestis kinni hoidnud. Ja seda ei saa pahaks panna, ega siin olegi kerge elada. Meie, eesti lugejate õnneks aga saime toreda raamatu pimedateks talveõhtuteks. Ning teinegi tulemas.
Mina ootan “Minu Eesti” teisest osast Justini kinnitust selle kohta, et ta nüüd tatraputru armastab (see ei ole usutav, kui Epp seda intervjuus ütleb). Veel ootan sama ausat ja informatiivset ja lihtsat ladusat lugemist. Jõudu!

Advertisements
Rubriigid: Uncategorized, sildid: , , , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

One Response to Lugeja Anu kirjutab Petrone Print`i raamatutest

  1. Pingback: Blogikampaania kokkuvõte | Petrone Printi tööd ja tegemised

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s