Mõtteid “Minu Gruusia” autorilt, Dagmar Raudamilt

Tekst: Dagmar Raudam, “Minu Gruusia” autor

“Minu Gruusiat“ kirjutama asudes ei seadnud ma endale mingeid erilisi eesmärke. Kui, siis ainult selle, et raamatust ei kujuneks kuiva reisijuhti, viisakat kiitust või siis “meie oleme ikka nii tsiviliseeritud nendega seal võrreldes” snoobitsemist.

Esimese kogemusena üldse midagi kirjutada otsustasin proovi mõttes lasta tulla sellel, mis tulla tahab ja nii ta raamatusse läkski, peatükkide järjekord kaasa arvatud. Siis ühel hetkel ei tulnud enam midagi ja nii ta lõppeski.

Esimene kohtumine raamatuga oli tore. Möödusin Draamateatri vastas olevast Rahva Raamatu vitriinist, kergelt pabistades ja veidral moel piinlikust tundes, et kuidas ma lähen nüüd poodi riiulite vahele otsima, kus mu raamat on. Siis äkki oli ta vitriinis ilusasti Stingi raamatuga kõrvuti. Nii piinlik oli, et põrutasin mööda, siis tuli kergelt hüsteeriline itsitus peale, aga tagasi ka ei julgenud pöörata, et pisut seda esmakohtumist nautida. Milline tobedus, justkui keegi tänaval möödujatest peaks taipama, et ma omaenda raamatut piilumas käin.

Aga siin on nüüd see koht, kus ma raamatu alapealkirja asja ära õiendan. Nimelt “Minu…”-sarja formaat nõuab alapealkirja. Olin selle täiesti unsutanud ja kui asi nii kaugel oli, olin hoopis Itaaliasse minekul ja remonti tegemas ja ei mõelnud sellele üldse. Viimasel hetke läks hirmus kiireks ja saatsin sõpradele abipalve, et pakkuge midagi välja. Sest siinkohal, kus tuli n.-ö pastakast midagi välja imeda (nagu tagakaane tekstki), oli minu loovus otsas. Tuli palju igasugust kraami, mille hulgast mulle endale kohe meeldis Peetri ja Nele “Vai me!“. Kes on raamatut lugenud, teab, et selle hüüatusega väljendab grusiin oma imetlust või üllatust või ehmatust. Ja mis kõige toredam – kõlab ju justkui eesti keel! Ma lootsin, et ehk rikastame isegi eesti käibekeelt uue väljendiga? Aga kirjatuses läbi viidud küsitluse tulemusel selgus, et kui mõne jaoks on see lahe ja kutsub ostma, siis teiste jaoks täiesti arusaamatu ja lugejat peletav. Ja pealegi pole sarjas varem võõrkeelset pealkirja kasutatud. Peeter oli tegelikult nalja pärast veel pealkirju saatnud, nagu “Kuidas ma maohaavad sain” ja “Samueli ja tema perenaise seiklused lõunamaal“ jne. Sealhulgas ka “Elu nagu mägitee”, mida ei tohikski tegelikult irooniavabalt võtta. Turunduslikult tundus see kõige etem olevat ja kuna ma selhetkel ei suutnud täiesti teisel lainel olles (õigemini Türreeni mere sinistel lainetel) puhtast laiskusest ise midagi välja pakkuda, siis nüüd ma näengi seda suhteliselt siirupist pealkirja iga jumala kord, kui raamatu kätte võtan.

Kui muidu kujunes meie koostöö kirjastuse ja eriti sisutoimetaja Anneliga väga ladusalt ja innustavalt, siis siin jäin enamusele alla. Ja siinkohal kutsungi blogilugejaid üles hääletama. Kumb pealkiri oleks olnud tabavam ja sisuga rohkem kooskõlas? Ja kas arusaamatu hüüatus (kuid tuttava kõlaga) reisiraamatu kaanel kutsuks uurima, mida see tähendab või tekitaks vastseisu?

Kumb alapealkiri sobiks sinu meelest raamatule paremini?
(polls)

Tagantjärele tundub, et üht-teist oleks võinud raamatusse veel lisada. Maavärinatest (mis ma küll mõlemal korral – või oli neid kolm selle aja jooksul – kõik tuimalt maha magasin, kui teised ikka pisut voodites sõitsid ja mägedes maju murendas) või rohkem saatkonna tegemistest, mis paljudele lugejatele hirmasti huvi oleks pakkunud. Päris raamatuna ma polegi jõudnud üle lugeda aga natuke lapates olen tegelikult pisut pettunud. Tundub, et olen ennast kõvasti tagasi hoidnud. Või kiirustanud. Eks ma püüdsingi teatud teemade puhul olla võimalikult leebe ja endale kriitiku rolli mitte võtta (mis õigusega, eks ole?) ja ometigi olen nüüd kuulnud, et küll ikka panin ja kas ikka pidi nii karm olema. See on üllatav. Natuke olen kurb ka, sest väike plaan oleks raamat gruusia keelde tõlkida, aga ümber kirjutada selle tarbeks ka ei soovi. Ootan Maia, Regina ja Nata arvamuse ära.

Tore on aga see, et mõnigi inimene on pärast raaamatu lugemist ostnud pileti ja Gruusias juba äragi käinud. Siis on tõesti nii, nagu ütles Gruusia suursaadik härra Abashidze: “Sellised raamatud teevad saatkondade eest suure töö ära!”

Muidugi on hea meel eduka müügi üle. Kõigepealt toodi põhjendusteks, miks “Minu Gruusiat“ hästi osteti, et Dagmaril on palju sõpru (mis on tõsi), mõni nädal hiljem oli müügiedukuse põhjuseks Gruusia kui maa populaarsus eestlaste hulgas (mis on ka tõsi). Kui aga minuni jõudsid esimesed vastukajad neutraalsetelt lugejatelt, sain sismas kinnitust, et ju mul õnnestus kirjutada midagi, mida on mõnus lugeda.

Aga see, et mu sõpradele raamat korda läks, oli tegelikult mu kõige kõige suurem rõõm! Ja kui veel mõni, kelle loovust ma alati siiralt imetlenud olen, ei ole pidanud paljuks tunnustavaid sõnu lausuda, siis olen suisa õnnelik!

Advertisements

About daki

Daki thinks she can write, but actually she is yellow rubber ducky.
Rubriigid: Uncategorized, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

9 Responses to Mõtteid “Minu Gruusia” autorilt, Dagmar Raudamilt

  1. eppppp ütles:

    Minu Gruusia. Lapsepõlve pikendus.

    (alustan siin alternatiivalapealkirjade pakkumise 🙂

  2. eppppp ütles:

    …ma ei teadnud, et sind see alapealkiri häirima jäi, ise olin selles diskussioonis ainult ninaotsaga sees. Kui nii ütled, siis on magusavõitu jah, ja selline “kõik ja ei mitte midagi”. Samas sul oli seal raskeid hetki küll – sõja alguse ajal ära lõigatud, ja Helena lugu… Nii et võib küll öelda, et nagu mägitee. Ja see äsjapakutud lapsepõlve pikendus ei oleks ju ka päris adekvaatne, kui selle nurga alt vaadata…

  3. Dagmar ütles:

    Ei ei ei ei Eppppp, ei taha uut pealkirja:)) tahan ” Vai Me ! ” pealkirja

  4. eppppp ütles:

    Mina ju pakkusin “Vai me! Oh issake!” Enam ei mäletagi, miks see ei meeldinud listiüldsusele.

  5. Lili ütles:

    Mina näiteks leidsin, et raamat oleks võinud palju paksem olla, just rohkem kohalikku värvikirevat elu ning miks mitte ka saatkonna kohta rohkem. Natuke….kokkupressitud tundus see raamat, rohkem mahtu, jah, oleks tahtnud. Pärast lugemist jäi nagu natukene kripeldama, et sellest või tollest oleks rohkem teada tahtnud, aga alati on võimalik ju autori enese poole küsimustega pöörduda….

    Kuna aga isegi olen seda riiki külastanud, siis ütleks, et minu arust võiks ju seda kriitikat veel rohkemgi seal olla, sest aus kriitika ei nämmuta seejärel lugejat vaid annab asjast õiget aimdust. Pidin omal ajal sinna minnes kõvasti keelt hammaste taga hoidma, et kuidas ikka nii või naa saab, nüüd saan muidugi aru, et teatud kiiksud on nende eripärad, aga raamatus võib need ikkagi välja ju tuua.

  6. Kaiti ütles:

    Kirjutasin natuke sellest raamatust http://www.goodreads.com/review/show/127970974 ja ka raamatumaailm.ee. (ei tea, kas läheb blogimise alla või mitte :P)

    Hea oli! Aga nõustun eelkõnelejate ja autoriga, et oleks võinud veidi paksem olla. Oleks tahtnud nagu natuke rohkem veel lugeda.
    Mulle näiteks lihtsalt “vai me!” alapealkiri väga ei meeldi. Mulle seostub see kohe inglise keelse “why me?”ga. Aga kui on variant “vai me! oh issake!” on juba parem. Siiski senine on ka ju täitsa hea!

  7. eppppp ütles:

    Jah, Kaiti, teeme nii, et läheb Goodreads ka arvesse, seda võib nimetada raamatublogiks.
    Pane siis teise postituse alla link ning saada meile info@petroneprint.ee oma postiaadress kingituse jaoks :).
    Olen nõus, et oleks võinud pikem olla. Aga seda kriitilist poolt sain mina küll raamatust lugejana kätte. Mind ka tegi see eelviimane peatükk nii kurvaks ja vihaseks…

  8. kairit2000 ütles:

    Alapealkirjast – tol korral kui sai otsustatud, et paneme “Elu nagu mägitee” tundus see jah, pigem kõige neutraalsema variandina. Nüüd, värskelt Gruusiast naasnuna on mul rääkida järgmine lugu – sõitsime 17 pealise seltskonnaga (15 eestlast!) mägedesse David Gareija kloostrisse, ümberringi olid need lagunevad mahajäetud külad-majad ja tee oli selline, et soolikad tõusid kurku. Suursaadik Toomas õhkas “Dagmar pani oma alapealkirjaga ikka täkkesse, elu siin ongi nagu mägitee”. Tähenduskihte on siin mitmeid – hiilgusest viletsusse, mägiteedel üles alla sõitmine jne jne jne.

  9. Dagmar ütles:

    Noh olgu seekord nii:)

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s