Gruusia ja Horvaatia esitluspeo järgseid emotsioone

Autor: Kairit Lillepärg, kirjastaja

Mulle peod meeldivad, kuigi osaleda on harilikult ikka toredam kui korraldada. Samas on viimase aasta jooksul esitluspidude korraldamist või korraldusele kaasa aitamist siiski üksjagu ette tulnud. Värskeim kogemus pärineb eelmisest neljapäevast, kus olin abiks Gruusia ja Horvaatia ühisesitlusel.

Balti Jaama teisel korrusel asuv Travel (õigemini selle väike saal) tundus olevat meeldivalt väike (alguses ju ei teadnud ette, et rahvast tuleb niiiii palju) ja hubane koht. Siis kui rahvast juba palju palju sai, tundus, et on natuke liiga pisike pleiss. Aga kõigest järjekorras.

Üks esimestest külalistest oli Gruusia suursaadik Ruslan Abašidze. Suur lillebukett Dagmari jaoks kaasas. Eks me (korraldustiim + autorid) langesime kõik selle peale kergelt näost ära, hoolimata sellest, et Reinule (kes seekord modereeris ja muidu Ugrimugri autor on) olla mingi “linnukene” siristanud, et võibolla on oodata kõrgemaid külalisi meie üritusele. Härra suursaadik surus meil kõigil kordamööda kätt ja kiitis, kuidas kirjastus teeb sisuliselt ära saatkonna töö Gruusia kui maa tutvustamisel Eestis. Kellele siis kiitus ei meeldi! Aitäh, aitäh härra Suursaadik! Ja Dagmar oli ka muidugi väga meelitatud kõrgest külalisest ning lilledest 🙂

Edasi tuli rahvast korraga ja palju. Lilledega kas siis Gruusia-Dagmarile või Horvaatia-Sigridile. Nagu pulmad, tõesti! Üritasime inimesed kitsukesse saali mahutada ja juba haaraski entusiastlik Rein mikri ning ohjad oma kätte. Edasine tund möödus kiiresti ja ilma suuremate viperusteta – mõlemad autorid said kordamööda sõna “oma” maast rääkides saateks slaidiprogramm hingematvalt ilusate piltidega. Rein aitas vahepeal küsimustega kaasa. Eraldi tänukõnedega esinesid härra Suursaadik ja härra Tiit Pruuli. Tiit Pruuli võlus ka Dagmarile pika punase roosi selja tagant välja ning olles tulnud just Gruusiast, pidas Dagmari raamatut reisiraamatuks parimas mõttes. Kogenud rännumehe kiitust raamatule oli ka minu kirjastajakõrvadel hea kuulda!

Kui nö ametlik osa läbi sai, suundusid Rein ja Sigrid toidulaua äärde ning Rein uuris Sigridilt, kes oli Horvaatia rahvussnäkke valmistanud, millega õigupoolest tegu on. Samuti pakkusime OÜ Dekanteriga koostöös rahvale korralikku Gruusia veini – läks nagu kerisele.Ja edasi toimus Reinu poolt algselt välja reklaamitud tants ja tagaajamine. Olgu, olgu, ma ei näinud kedagi tantsimas ja suur kaera-jaani isa oli ise ka veiniklaasi taga meestejuttu ajamas, ent rahvusmuusika mängis ja Dagmari-Sigridi sõpruskonnad moodustasid mõnusalt sumisevad sülemid kummagi autori ümber.

Tõeliselt tore olemine oli! Arutasime päras teise korraldusmesilase Kajaga, et jah, on küll alati igavesti palju sahmimist nende esitlustega, aga kui pidu peetud, rahvas rahul, autorid õnnelikud, siis on ikka rõõmu ka kuhjaga.

PS Inspireerituna Gruusia raamatust ostsin täiesti spontaanselt lennupiletid Gruusiasse. Oktoobris on minek!

Advertisements
Rubriigid: Uncategorized, sildid: , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s