Süütuse ja süüdimatuse aeg, vol 3

Autor: Epp Petrone, “Kas süda on ümmargune?”
Panen paar märksõna veel kirja.

– Keegi küsis, kas seda raamatut saab naksida ka osade kaupa, suvalises järjekorras, sest ma ju ütlesin, et aeg hüppab nagunii. Ei, seda tuleks just algusest lõpuni lugeda, mina vähemalt oma meelest komponeerisin selle nii (nagu eelmises postis rääkisin, vihjed eelnevad lahtirääkimisele, neist vihjete mõnust jääb ju ilma, kui suvaliselt segamini lugeda.)

– Raamat on juba inglise keelde tõlgitud ja hakkan otsima Briti kirjastajat. (Kui vaid rohkem aega selleks oleks… Ja lisaks ajale peab olema õnne.) “Minu Ameerika” on ju ikka veel pooleli tõlkeprojektina, sellele hakkan kunagi otsima USA kosilast.

– Kas tohib kirjutada teistest inimestest? Selle üle olen ikka südant muretsenud. Ja aru saanud, et vastus on minu jaoks selline: oleneb, kuidas sa neist kirjutad. Armastuse ja mõistatahtmisega võib kõigest ja kõigist kirjutada.

– Kust tuli inspiratsioon? Paljuski “Lostist” :). Ausõna. Ma ei vaata palju telekat, peaaegu üldse mitte, aga selle seriaali vaatasin ma ära ja nautisin seda, mismoodi ajal ei ole tähendust. Ja kuidas on võimalik teemaliine kõrvale jätta, et nende juurde hiljem tagasi tulla. Kuidas publik talub selle ära, juhul kui uus teemaliin on sama põnev kui see, mis pooleli jäi.
Ma üldse mõtlen kirjutades enamasti filmina, ma näen tegelasi kaadris (väga sageli). Ei tea, kas see kõigil tänapäeva kirjutajatel on nii.
Justin näiteks rääkis, et teda aitas kirjutades “Vicky Cristina Barcelona” film palju (jah, “Minu Eesti 1. osa kirjutades! See oli Woody Alleni kirjutatud irooniline kaadritagune tekst, mida ta mitu korda üle kuulas ja mingit omamoodi muusat sealt püüdis.)

– Veel üks sari, nimelt “24” inspireeris mind kohati. Kuigi ma tegelikult olen seda sarja vaid korra näinud – olin kuulnus sellest, mismoodi seal tegevus toimub nö aegluubis ja tahtsin näha selle spetsiifikat. Ja “südame”-raamatus on mitu sellist peatükk, mis toimuvad tegelikult ühe päeva jooksul. Intensiivne päev, kus nii palju juhtub. Neid peatükke kirjutades vilkus mul sees see “24” osa, mida nägin.

– Kui tekstil oli juba oma iseloom käes, siis lugesin Elizabeth Gilberti “Söö. Palveta. Armasta” raamatut (kunagi olin seda otsast alustanud ja nautinud; muide, ma arvan, et raamatu esimene kümendik ongi raamatu kõige tugevam osa). Kartsin seda uuesti kätte võtta, kartsin, et ma saan kas kadedaks või lähen krampi või tuleb hirm, et ongi nii minu moodi. Õnneks ei juhtunud mitte midagi sellist. Ma arvan, et Gilbert mõjutas mind kirjutama otse ja vahel ka robustselt (aga seda on teinud ka mitu teist autorit, näiteks Henry Miller :). Aga tema lugu on hoopis teistmoodi kui minu oma. Ta räägib asjadest selles perspektiivis, et need on möödas, ta heidab oma möödunud valu üle nalja. Mina olin valinud hetkes-olemise perspektiivi: kui ma kirjeldan toimunut näiteks aastas 1999, siis ma üritan sellesse sisse minna ja siis see ei ole vist naljakas. Igatahes on tema tekstis huumorit rohkem, mul on see subtiilsem. Minu arust on minul ka omamoodi huumorit: need karakterid, keda kohtasin, on ju nii imelised.  🙂

Sellega lõppeb minu postituste sari, mis on “Kas süda on ümmargune?” esimese osa kaasavara.

Advertisements
Rubriigid: Uncategorized, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 Responses to Süütuse ja süüdimatuse aeg, vol 3

  1. Pingback: Elust kirju » Blog Archive » Süütuse ja süüdimatuse aeg, vol 3

  2. Pingback: Meie blogi aasta | Petrone Printi tööd ja tegemised

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s