Süütuse ja süüdimatuse aeg, vol 2

Autor: Epp Petrone, “Kas süda on ümmargune”.

Mul on praegu seoses kolimisega nii kiire ja kuidagi emotsionaalselt kõikuv aeg. Ei suuda uskudagi, et mu “Kas süda on ümmargune?” ongi väljas. Olen saanud vahepeal kolmelt inimeselt tagasisidet, kõigile meeldis raamat ja kõik pidid selle esimese hooga läbi lugema, ei saanud kõrvale panna.

Ma tunnen, et praegu veel on see minu osa, aga iga päevaga eemaldub raamat minust ja hakkab elama oma elu.
Raamatud justkui kirjutaksid end ise, ja ka pärast enda valmiskirjutamist peaksidki nad ise oma energiat tekitama, ise lugejaid leidma.

Kas raamatuid peab turundama? Olen selle üle palju mõelnud viimase nädala jooksul, oma kolimis-pakkimiskaose kõrval, kui ma olen aru saanud, et mul pole puhtfüüsiliselt aega esitluspeoks ja see on ehk saatuse vihje mulle, et ei peakski seda tegema.

Petrone Printi kirjastusel olla “heade turundajate” maine, naljakas on seejuures see, et kõik, kes mind vähegi isiklikult tunnevad, teavad seda, et ma pigem ei taha esitluspidusid, ja kõik turundustööd lükkan ka homse varna, kui vähegi saab. Meie viimase ajal fotodega jutuõhtud on tegelikult hea alternatiivlahendus esitlustele – mulle ei meeldi eelkõige need veinidega ja tikuvõileibadega üksteise vaatamise üritused.

Mu südame-raamat on siiras ja isiklik lugu, ja ma lihtsalt tunneks end võltsilt, kui peaksin rahva ees seistes üritama midagi sellest loost ümber jutustama, mingisse pakendisse panema. Paratamatult kaasneb sellega lõualiigeste kramp liigsest püüdlikust naeratamisest…

Olen uhke, et selle raamatu tegin (või et see raamat minu läbi end tegi). Arvan, et seal on haaravad liinid, elusad karekterid, olulised teemad. Aga esitleda ma seda ei oska.

Esitlushirm inspireeris muide mõtlema mu reisiromaani teise osa peale. Seal on üheks pealiiniks “avalikkus versus sina ise”. Teleproduktsioonis töötades hakkas mu enda sisetunne kuidagi suurte jõujoonte vahele kaduma, lõhustuma. Lõpuks Indiasse jõudes oli võimalik rahulikult olla, istuda mandiri põrandal ja ennast tunnetada. Tegelikult ei ole vahet, mitu inimest su tegevuse heaks kiidab või mitu inimest üleüldse su tegevust märkab. Hoopis muu toob õnne: sisemine tasakaal. Iseendaga alasti ja puhtalt rahujalal olemine – ise oma tegevuse läbitunnetamine, läbimõtestamine. Minul igatahes on nii, et selle õnne tajumiseks on vaja olla üksinda: kas kusagil looduses, maatöödel, või näiteks pühakojas. Igasugustes sebimistes ei kuule enam sisehäält. Tundub ju lihtne naeratada, esitleda, sebida, aga see, kes sa ise seal sees oled, hakkab meelest minema…

Avalikkuse-privaatsuse teema on üldse kummaline meie pere jaoks. Justin tunneb samamoodi, et ta ei oska “Minu Eestit” rahvahulga ees esitleda, ja samas on temagi peamine eesmärk olla siiras, avatud ja aus… oma tekstis. Kõik võib muidugi muutuda, inimesed ju arenevad ajas. Näiteks enamik meie raamatukogudes esinemisi on läinud nii, et tunnen: see, kes inimeste ees räägib, on tõesti mina. Siis aga jälle vahel ei ole ka… (ok, lõpetan selle teema, see ei vii praegu kusagile…)

Kirjutan siia parem natuke veel sellest, kuidas ma seda “Kas süda on ümmargune?” esmaraamatut kirjutasin.
Garaažist leidsin mingeid vanu, aga kasutamata raamatukogu perfokaarte, nende peale on see raamat kirjutatud. Paksud ja täpselt parajad peos hoidmiseks, sinna tuli dialooge ja lauseid. Segamini olen kirjutanud selle reisiromaani esimest, teist ja kolmandat osa (aga alati iga osa muidugi erineva kaardi peale, nurgas siis märge raamatu osanumbrile ja stseenile), ning seejärel olen suure toa põrandal neid kaarte sorteerinud, pannud loogilisse järjekorda. Lisaks on päevikukatkeid ja vanu kirju, mitte palju, aga emotsiooni meeldetuletamiseks piisavalt. Ja vaat selle materjaliga, kui see on kõik paika pandud, lähen ma alles arvutisse. Praegu kirjutan jõudumööda teist osa samamoodi.

Kes loeb raamatut, see märkab muidugi kohe ära, et “loogilist” järjekorda seal ei ole. Tegevus hüppab igas peatükis uude aega/kohta ja sageli hüppab ka peatüki sees. Miks ma selle nii kirjutasin, ei oskagi kommenteerida. Ei olnudki justnagu teist valikut: ma pidin alustama niiöelda lõpust, kuigi hiljem selgus, et seegi oli hoopis keskpaik, ja ma pidin minema tausta seletamiseks algusesse ja niimoodi nende kahe aja vahel hekseldama, vahepeal siis ka kusagile keskele jõudes. Iseenesest ei ole selles ajahüppamises midagi innovaatilist. Isegi meie kirjastuses on üks raamat samalaadselt kirjutatud: Nirti; ja “Minu Soomes” on ka sedasama stiili siinseal.

Toimetajaga oli arutlemist selle üle, et millal on siis tekstis olevik ja millal minevik, kui aeg hüppab. Minu jaoks oli see esialgu väga loogiline: kõik peatükid toimuvad ühes hetkes ja see on olevik, aga nende hetkede sees on olevikust välja kasvavad meenutused, mis on mõistagi minevikus. Tegelikult oli see keerulisem: vahel on minevikuhetk nii intensiivne ja tahaks sellegi korraks olevikku panna (mõnes kohas paningi).

Ja loomulikult oli sellisel moel loo jutustamine omamoodi keeruline. Pidin palju kordi üle lugema ja näpuga otsima – kus tuleb esimest korda sisse vihje tegelasele n või juhtumile n, ja kus ma sellele uuesti vihjan, ja kus ma selle lõpuks lahti kirjutan. Need asjad peavad tekstis olema ju õiges järjekorras.

Samas on loo hüppelisel jutustamisel oma võlu. Mitmes kohas raamatus on omavahel haakuvad kohad, aga räägitud eri aegade perspektiivist. Ma ei tea, kas lugeja tabab need kohad ära? Küllap keegi ikka tabab.

Advertisements
Rubriigid: Määratlemata, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 Responses to Süütuse ja süüdimatuse aeg, vol 2

  1. Kristiina ütles:

    Tere Epp,

    palju 6nne uue raamatu v2ljaandmise puhul! Kas plaanite panna ka katkeid raamatust nagu teise Petrone prindilt ilmunute raamatute juures on?

  2. Eppppp ütles:

    Tõesti, kaduma läinud need katkendid. Panen itimehele märkuse, loodetavasti on homseks tagasi.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s