Küsis Eda Allikmaa, vastas raamatu “Taevas ja Maa” autor Hille Karm.

Kirjanik Hille Karmi lapsepõlvelugu paneb mõtlema sellest, kuis vanemate tõekspidamised mõjutavad laste eluvalikuid. Isa ameti tõttu oli sul eriline lapsepõlv.

Olen kirikuõpetaja tütar ja see tõsiasi on mõjutanud nii mu lapsepõlve kui kogu elu. Elasime Kuressaares ja mu isa teenis peale sealse koguduse veel Kaarma, Jämaja ja Anseküla kogudust. Isa kirjutas kodus laua taga jutlusi. Jumal oli meie pere nähtamatu liige. Kui ma veel koolis ei käinud, tundusid vanematega koos kirikus käimine, igapäevased õhtu- ja söögipalved väga loomulikud.
Kooliminekuga läks elu keerulisemaks.

Lapsed võivad olla vahel julmad endast erineva vastu.

Lapsed teevad sedasama, mida täiskasvanud ees. 50. ja 60. aastate Nõukogude Eesti oli usuvaenulik riik, nõukogude propaganda kasutas usklike kohta halvustavaid väljendeid. Kuna kuulusin peresse, kus isa pidas ühiskonnas
väärtusetut ametit, kandus sama suhtumine üle ka meile, lastele.

Oma äsja ilmunud raamatus “Taevas ja Maa” kirjutad, et sulle meeldis mängida…

…sõnadega, jah. Sõnu ju jätkus! Võtsin kapist taldriku, laulsin omaette: “Tald-rik, tald-rik” ja mõtlesin, kust tuleb lauanõule just selline nimi. Või miks on kildkompvekkide karbi peal keeruline sõna “monpansjee”. Õppisin varakult tähti sõnadeks lugema ja ka kirjutama. Kui isa kodus tööd tegi, istusin mina teisel pool lauda ja kirjutasin samuti.

Olid 11aastane, kui teie pere kolis Kuressaarest mandrile, väiksesse maakohta Harju-Ristile. Mis oli Ristil teistmoodi?

Mandril ootas isa kolm kogudust: Risti, Harju-Madise ja Nõva. Saime Risti kogudusele kuuluvas majas elada vaid paar kuud, sest see maja oli koguduselt kohtuotsusega ära võetud, riigile. Meie pere – isa, ema, mina ja mu kolm nooremat venda – sattus sõna tõsises mõttes põõsa alla. Tänu isa ponnistustele leidsime peavarju vanas talumajas, mis jäi aastateks meie väga tagasihoidlikuks koduks.

Mina ja mu vennad töötasime suviti kolhoosipõllul ja heinamaal. 13aastasena sain võimaluse asendada kohaliku raamatukogu juhatajat tema puhkuse ajal – see oli mulle, suurele lugejale, peaaegu unistuste tipp! Loomulikult oli meil oma kartulimaa ja pudulojused. Olime kõik, ema ja isaga eesotsas, väga tublid. Nälga me ei tundnud, rohkem ahistas kogu ühiskonnas valitsev suhtumine.

Kuidas sul õnnestus sellest üle olla?

Minu trump oli mu lahtine pea. Esimestel kooliaastatel tegin otsuse, et pean olema kõigist teistest, keda peeti tolle aja mõõdupuu järgi normaalseks, lihtsalt üle! Pean alati olema esimene! See mul ka õnnestus – kõik koolid olen lõpetanud parimate hinnetega. Küllap olnuks rõõmsam kergelt lenneldes läbi elu kulgeda.

Ometigi soovisid teismelisena olla “nagu kõik teised”.

Kui teised minuealised tüdrukud jagasid oma päevikuga muret liiga väikese või suure nina pärast, siis pidasin mina samasuguste murede kõrval (olin üsna ümarik!) kahekõnet Jumalaga. Otsisin oma tõde. Koolis õpetati üht, kodus teist – keda uskuda? Olin klassi parim, kuid jäin koolielust kõrvale, sest ma polnud pioneer. Kaheksandas klassis astusin vanematelt nõusolekut saamata komsomoli. Tahtsin nii väga olla nagu teised! Minu otsus ei tulnud üleöö, mõtlesin ja kaalusin kaua. Tegelikult jäi mu süda pooleks: südames olin oma vanematega seotud, kuid väliselt nagu kõik teised. See isegi sobis mu vastuolulise iseloomuga: nautisin küll üksindust, kuid samas kannustasid mind edevus ja tunnustusenälg. Keila keskkooli ajal olin aktivist ja ajalehtede kaastööline, võitsin Noorte Hääle viktoriini, pidasin kõnet vabariigi parimate koolilõpetajate vastuvõtul…

Mul on raske uskuda inimesi, kes praegu väidavad, et seisid tollasest elust kõrval ja hoidsid end õigemaks ajaks, sest teadsid, et see aeg kunagi tuleb. Mina ei teadnud. Nautisin kõike, mida tegin, astudes nagu mööda treppi, mille astmed viisid ainult ülespoole. Ülikool pani mind sügavalt järele mõtlema, kas tee, mille olen valinud, on ainuõige.

Üks ja teine sinu põlvkonna tuntud inimene on nüüd tagantjärele
kuulutanud, et ei pidanud oma sisemise tõetunnetuse tõttu võimalikuks
nõukogude ajal ajakirjandust õppida ega töötada sellel alal. Sina valisid
sõna oma tööriistaks.

Sõnad olid mulle ju lapsepõlvest peale tähenduslikud! Olnuks mul mu ema kaunis lauluhääl, võib-olla oleksin valinud muusika. Sõnade abil tahtsin oma kooliaegset aktiivsust jätkata teisiti, süvitsi, tõestada nii endale kui ka teistele, et jäikadest oludest hoolimata on inimlik sõna ajakirjanduses siiski võimalik. Mul on meeles mu ülikooliaegse Suure Õpetaja Juhan Peegli sõnad: lehte saab teha nii, et hundid on söönud ja lambad terved. Vaistlikult valisin “lammastele” kirjutamise, ei kippunud ajakirjanduse eesliinile ja sain tihti valida, millest ning kuidas kirjutan, ilma et oleksin oma südamega vastuollu läinud.

Millest oled saanud tuge?

Kuressaare Laurentiuse kiriku altari kohal on silma kujutis. Lapsena uskusin, et see on Jumala enese silm, mis mind alati kõikjal vaatab. See silm on saatnud mind kogu elu – olen alati kaalunud, kas see, mida teen, on õige. Jumala silm on nagu kodust kaasa saadud eetikakoodeks, vahel võib-olla liigagi range.

Nõukogude ajal oli kirikuõpetaja amet peaaegu võrdsustatud
dissidentlusega, see nõudis julgust ja meelekindlust. Missugusena tajud
suhtumist kirikusse meie avalikus ruumis praegu, aastal 2011?

Ka praegusaja Eestis on kirikuõpetaja amet ääretult keeruline, pead suutma oma tööle nii sisuliselt pühenduda kui ka koguduse materiaalsete muredega toime tulla, oskama ühendada Taevast ja Maad. Ka vaba Eesti avalik arvamus ei hinda kirikuga seotud tööd ja tihti peetakse usklikke veidrikeks. Arvamusliidrid võtavad julgelt Jumala üle nalja visata ja on üsna tavaline, et suurte pühade – näiteks jõulude – eel astutakse meedias üles religiooni ja usklikke maha tegevate sõnavõttudega. Kui need mahategijad suudaksid end ette kujutada kirikuõpetaja lastena, mida nad halvustavat juttu kuulates siis tunneksid?

Ajastukirjelduse kõrval on sinu raamatus just tunnetest juttu.

Enese elu avalikkuse ette tuua tähendab elada mõnda aega minevikus ja üles kaevata oma ammu peidetud või mahamaetud tunded. Tegin seda lootusega, et minu lugu aitab üleüldises usuleiguses mõista ja sallida neid, kes usust tuge leiavad.

Arvasin kaua, et koolitarkus ja aktiivne eluhoiak välistavad usu Jumalasse. Aastate jooksul olen hakanud aru saama, et elu olemuslikkuse üle ei ole võimalik otsustada üksnes mõistusega. Füüsikaseadustest ei piisa, palju on metafüüsilist, mida kogemused ei haara – näiteks ülestõusmine, mis kiriklikel matustel annab alati tulevikulootuse, niisamuti jõulude sisu, Jeesuse sünd Pühast Vaimust. Julgen enesele nüüdki veel tunnistada, et ma ei saa kõigest aru ega tea kõike, ja luban kahelda. Kuid jagan isa arvamust, et usku vajavad kõik inimesed – nõukogude aastail võis selleks olla usk helgesse tulevikku ja praegusajal kas
või usk horoskoopi, saatusesse, millessegi kõrgemasse. Mina olen sündides saanud kaasa usu Jumalasse. Vahepealsete oma tõe otsingute järel ei võitle ma enese sisemuses enam selle päranduse vastu. Ma ei pea ootama laulupeotunnet ja ülendavat osadust mitu aastat. Ma võin Taevast puudutada alati, kui tunnen vajadust selle järele, minnes kirikusse ja lauldes kaasa: “…taevas ja maa / on täis Tema au!”

“Minu Kasahstan” ei sündinud kokkuvõttena minu Kasahstanis veedetud aastatest, vaid sai peatükk peatüki haaval kirja selles Kesk-Aasia suurimas riigis samal ajal elades.

Ettepaneku proovikatkendi kirjutada sain Epp Petronelt juba siis, kui olin Almatõs olnud napilt aasta. Esimese ropsuga tunduski, et ma ei oska sellest maast veel midagi jutustada, kuna tunnen sealset eluolu veel liiga vähe. Samas olin alati nautinud sõpradele pikkade e-kirjade kirjutamist, milles püüdsin võimalikult värvikalt edasi anda oma muljeid ja elamusi uuest elukohast, ise sealjuures pidevalt tundes, et ma tahaksin öelda palju rohkem, kui on ühes kirjas võimalik. Seetõttu ei suutnud ma Petrone Printi ahvatlevast pakkumisest loomulikult loobuda. Panin oma esimesed, tol hetkel valdavalt negatiivsed ja kriitilised muljed kirja, ning elasin edasi oma igapäevaelu, avastades päev-päevalt maad, millesse suhtusin algul nii tõrksalt. Nõnda saidki lugudeks esmakohtumine Kasahstaniga, tiir minu uues kodupaigas Sovhoos Alataus, Almatõ tutvustamine õunte päritolukohana ning tüüpilist postsovetlikku korruptsioonisugemetega asjaajamist käsitlev pajatus minu sekeldustest kohalikes ametiasutustes. Ju said aga lood liiga tuttavlikult nõukahõngulised, kuna kirjastuse rahvas leidis need suuresti sarnased sarjas varem ilmunud “Minu Moldovaga”. Aga Kasahstan ja Moldova ongi sarnased! See oli olnud valdav emotsioon, kui ahmisin endasse Marje Aksli “Minu Moldovat” – see oli just nagu minu elu! Arvan, et “Minu” sarjast püüab iga lugeja otsida ja leida just seda killukest, millega end lugedes samastada. Seda mitte leides aga pettub. Ju tajus Kasahstani ja Moldova ühisosa ka “Minu Moldova” autor Marje Aksli, kellest sai “Minu Kasahstani” toimetaja ning kellega mõistsime teineteist algusest peale hästi. Siinkohal tahangi tänada oma toetavat toimetajat, kellega kahe-aastase kirjutamisperioodi vältel sõbrunesime ning kelle arvamust ma usaldasin. Marje elas minu Kasahstani-elule reaalajas kaasa, utsitas, kui juba kolimiskastide otsas istudes arvutisse viimaseid peatükke toksides vaikselt väsima hakkasin, ning vajaduse korral ka kaitses mind. Igal juhul suutis ta minus tekitada tunde, et ta on alati olemas. Aitäh Sulle, Marje!

Kirjutamisprotsess sujus vahelduva eduga. Ma ei kirjutanud pidevalt, pigem siis, kui oli piisavalt muljeid ja mõtteid kogunenud, et need ühe loona kirja panna. Seetõttu ongi raamatus peatükid teemade kaupa, mitte kronoloogilises järjestuses. Ma ei kirjutanud mitte enda elulugu, vaid püüdsin tutvustada Kasahhimaa eri tahke läbi erinevate sündmuste. See tegi peatükkide järjestamise üheks loogiliseks tervikuks muidugi keerukamaks, sest mingi ajatelg pidi raamatusse siiski tekkima. Teemade valikul eelistasin kirjutada sellest, mis mulle endale eelkõige huvi pakkus. Elu veeretas ette nii mõndagi ootamatut ning nii, nagu muutus minu elu Kasahstanis, muutus ka minu suhtumine sellesse maasse ja sealsetesse inimestesse. Tagantjärele muretsengi, et ehk sai raamatu algus liialt negatiivne. Kuid olgem ausad – täpselt nõnda ma sel ajal ennast seal tundsingi.

Peale iga peatüki toimetajale läkitamist saabus alati algul kiitus, et “tubli!” ja “hästi!”, kuid sellele järgnes nädalatepikkune pingpong minu ja Marje vahel, mil aeg-ajalt käed taeva poole tõstsin ja ahastasin: “Mida te minult küll saada tahate!?” Hiljem sain aru küll, et toimetaja püüab kümnete norivate lisaküsimuste esitamisega mind tagant torkides minust maksimumi välja pigistada ning seda kõike vaid parima tulemuse nimel. Toimetaja valvas pilk on oluline, sest ise koha peal elades on sageli raske asju kõrvaltvaatajana näha. Paljud  pisiasjad, mis olid minule juba arusaadavaks ja tuttavaks muutunud, on lugejale endiselt kauged ja võõrad.

Ma poleks ka iial arvanud, et kirjutamine nii palju aega võtab! Ühe lõigu lihvimisele võisin vabalt kulutada mitu pikka tundi. Kirjutasin enamasti tempos üks peatükk paari kuu jooksul. Olenes, kuidas muu elu võimaldas süveneda ja kirjatöö jaoks aega võtta. Mitte keegi mu sõpradest-tuttavatest ei teadnud kogu kirjutamisperioodi vältel, et ma Kasahstani raamatusse raiun. Ka oma Kasahstani-sõpradele ei rääkinud ma oma kirjatööst midagi, kuna ei tahtnud, et nad “lukku läheksid” ja oma käitumist ja sõnu kontrollima hakkaksid. Kõik “Minu Kasahstani” tegelased on reaalselt olemas ning nende nimesid ma muutnud ei ole. Ma ei suutnud neid lihtsalt muu-nimelistena omaks võtta. Ka sündmused, mis raamatus aset leiavad, on juhtunud minu enda, minu pereliikmete või meie sõprade-tuttavatega. See ongi vist põhiline erinevus “päris” kirjaniku ja lihtsa jutuvestja vahel – avastasin, et ma ei suuda ise mitte midagi kas või põnevuse tekitamise eesmärgil kunstlikult välja mõelda, mistõttu pidin piirduma päriselu ümberjutustamisega.

Ei tea, kas see on isekus või liigne enesekindlus, kuid ka oma teksti ei pakkunud ma lugemiseks mitte kellelegi peale toimetajate. Pelgasin, et teiste soovituste järgi kirjutada püüdes võin tahtmatult hakata kellegi teise ootusi täitma ning ise hoopis kuhugi ära kaduda. Mine tea, ehk maksab see isekus mulle nüüd kurjalt kätte?

Ma loodan väga, et lugeja märkab, kuidas raamatu jooksul muutub minu esialgne üleolev suhtumine Kasahhimaasse ning kuidas alguslehekülgedel figureeriv ennast täis eestlane kiindub aja jooksul eneselegi ootamatult ühte suhteliselt tundmatusse paika maamuna peal. Ehk on minu suhtumine Kasahstani küll veidi naiivsevõitu või lühinägelik, kuid ma ei pretendeerigi poliitilisele analüüsile või riigi majandusest ülevaate andmisele.

Kasahstan oli minu jaoks suur avastus. Ma ei teadnud mitte midagi selle riigi  käekäigust kuni hetkeni, mil ise sinna elama asusin. Ja ega ausalt öeldes tundnud huvigi! Kohapeal elades sattusid mulle näppu mitmed ülihuvitavad Kasahstani käsitlevad raamatud, juhtusin nägema Kasahhi filme, mis mind sügavalt puudutasid, tutvusin kohalike inimestega, kes oma maast põnevaid lugusid rääkisid, avastasin end järjepanu paikadest, mis mind siiralt vaimustasid. Ühel hetkel oli Kasahstani minus nii palju, et ettepanek see kõik raamatuks kokku panna tundus ainulaadse võimalusena. Pealegi tundus mulle, et mu kaasmaalased, nagu ma algul isegi, suhtuvad kasahhidesse üleolevalt ja eelarvamusega, pidades Kasahstani ikka ja ainult vaid mõttetuks Borati-maaks. Tahtsin seda suhtumist veidikenegi muuta. Minu jaoks jääb Kasahstan helgeks ja armsaks paigaks ning loodetavasti leiavad selle poolehoiutunde raamatust üles ka lugejad.

Kui tihti oled sattunud Keilasse pärast keskkooli?

Keila jääb n-ö tee peale, kui sõidame abikaasa Reinuga Harju-Ristile mu omaste kalmudele või suviti Haapsallu. Olen käinud paaril kooli ja klassi kokkutulekul. Uuest koolimajast olen seni vaid lugenud ja mööda sõitnud.

Ülesehituselt on raamat nagu elulooraamat, aga elulugu jääb raamatus pooleli. Kas selle tingis sari, milles raamat ilmus, või soovisid seda sina kui autor?

Tegemist on kirjastuse Petrone Print sarjaga “Aja lugu”, kus on varem ilmunud neli raamatut. Õigupoolest võtsin vastu Epp Petrone pakkumise kirjutada oma lugu üksnes seetõttu, et just see sari võimaldab kirjeldada teatud ajajärku läbi iseenda ja keskenduda lapsepõlvele. Mõlemad – nii lapsepõlv kui aeg, mil see kulges – on ülitähtsad.

Kui võrrelda inimese elu hoonega, siis lapsepõlv on elu vundament, mis peab vastu pidama. Ehk nagu oma raamatus ütlen: “Lapsepõlv ei lõpe kunagi. Ta on kogu aeg meiega kaasas, nagu küpseks saanud puu või taim kätkeb endas kunagist, kasvujärgus puud või taime.”

Minugi lapsepõlv olnuks kindlasti teistsugune, kui sündinuksin samasugusesse peresse mitte nõukogude ajal, vaid palju varem või hiljem. Arvatavasti ei pidanuks ma oma valikute üle siis nii pikalt pead murdma – kuid kas olnuks siis millestki erilisest kirjutada?

Sa oled kirjutanud mitmeid elulooraamatuid teistest inimestest. Kelle raamatu kirjutamine pakkus sulle kõige suuremat naudingut?

Eluloo kirjutamine annab ajakirjanikule võimaluse mängu panna oma kirjanikuoskused, kuid ka mõlemad kohustused: pakkuda naudingut lugejale ja samas meeles pidada, et tegemist ei ole romaaniga, vaid tõsielukirjandusega, milles nagu ajakirjanduseski tuleb inimest ja fakti pühaks pidada. Kahe suurepärase näitleja – Helgi Sallo ja Elle Kulli – portreeraamatute kirjutamine oli mulle just seetõttu väga huvitav ja keeruline ühteaegu. Mõnigi seik võib olla lugejale väga põnev, kuid kui peategelane ei soovi seda avalikuks teha, siis tuleb kirjutajal leppida. Tuntud ja armastatud inimeste elust kirjutades püüdsin meeles pidada, et nemad on “solistid”, mina “taustalaulja”. Kui suure vastutuse endale võtsin, sain aga täielikult aru alles oma lugu kirjutades, iga sõna ja lauset aina kaaludes – nagu nemadki varasemas koostöös minuga. Niisamuti on ajakirjanikul kasulik olla aeg-ajalt intervjueeritava rollis – siis taipad, mis tunne on ja miks soovid, et sa kirjutatus ennast ära tunneksid.

Kas sinult on oodata ka uusi lasteraamatuid, oled ju ikkagi kolmekordne vanaema?

Mu vanema, juristist tütre Tiina lapsed on nende raamatute puhul omamoodi kaasautorid, sest neist vanim, kes on praegu 11aastane, tahtis teada, kuidas mina kunagi ammu-ammu väike olin. Talle jutustatud lugudest sündis kuus aastat tagasi “Väike vahva vanaema” ja seejärel riburada teised. Nende teksti täiendavad mu noorema, sisearhitektiks õppinud tütre Reeda joonistatud armsad pildid.

Oma lasteraamatuid nimetan pigem kogupereraamatuteks. Olen kuulnud, et pere vanemad loevad neid noorematele hea meelega ette – koos lugemine aga on praegusajal raamatuarmastuse sünni eelduseks. Üks niisugune, väikestele poistele mõeldud ettelugemisraamat, millel pildidki juba olemas, ootab praegu kirjastajat.

Oma meiliaadressis hillekarm49@gmail.com kasutad sa lisaks nimele numbreid, kas nendel on oma tähendus?

Ilma numbriteta aadress oli juba varem olemas. Mul on kunstnikust nimekaim, mistõttu mind õnnitletakse mõnikord uue näituse ja teda uue raamatu ilmumise puhul. Numbrid aga – jah, hiljaaegu arvas üks peaaegu võõras meesisik, et ju näitavad need mu vanust. Ilus oleks ju seda uskuda, eks? – kuni selgub tõde.

Hille Karm

Sündinud 8. aprillil 1949. Koolis käinud Kuressaares ja Harju-Ristil, keskkooli lõpetanud Keilas 1967.

Lõpetanud Tartu ülikooli 1972. aastal ajakirjanikuna, hiljem õppinud Soome marketingi instituudis reklaami ja turundust. Töötanud TPI (praegu Tallinna tehnikaülikool) ajalehe toimetajana, ajakirja Eesti Naine jt trükiväljaannete toimetajana. Aastail 1997–2007 olnud ERGO Kindlustuse kommunikatsioonijuht, praegu töötab sama ettevõtte turundusosakonnas.

Eesti Ajakirjanike Liidu liige, Eesti Kirjanike Liidu liige, BPW Estonia (Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsiooni, EENA) asutajaliige.

Abikaasa Rein Karm, tütred Tiina Mikk (sünd 1976) ja Reet Karm (sünd 1985); lapselapsed Märten Mikk (11aastane), Leelo Mikk (7aastane) ja Artur Mikk (5aastane).

Oma koduleht: www.hillekarm.com

Hille Karmi uus, autobiograafiline raamat “Taevas ja Maa“ on lugu lapsest, kes kasvab kirikuõpetaja peres 1950.–1960. aastate Nõukogude Eestis, kus inimene arvab end olevat kõigevägevama ja usku Jumalasse peetakse igandiks helgesse tulevikku tormaval teel.

Hoolimata sellest peaks kirikuõpetaja peres sündinu justkui enesestmõistetavalt jagama maast madalast oma vanemate tõekspidamisi.

Miks olen sündinud just niisugusesse peresse sellises riigis? Miks peab meie pere rändama ühest kohast teise? Miks minu isa on valinud ühiskonnas väärtusetu ameti? Mis maa see on, kus niisugust peret nagu meil on, kummaliseks peetakse?

Nende küsimuste üle murrab teismeealine tüdruk pead iseendas ja oma päevikus. Pika kaalumise järel astub ta vanemate seatud teelt kõrvale ja valib üliaktiivse osalemise nõukogude elus. Teda kannustab soov olla nagu teised, nautida tähelepanu ja ühiskonna tunnustust. Seda kõike ta saab, kuid oma hinges kiigub ta Taeva ja Maa vahel, ta süda jääb pooleks: olles nagu teised, on ta südames siiski tugevasti oma vanematega seotud.

Õhtuti pimeneva tähistaeva all seistes küsib ta endalt: kuidas edasi? Või hoopis – tagasi? Oma vanemate päranduse juurde?

Nii kirjutab oma raamatust autor ise. Kokkuvõtlikumalt ja paremini vist ei saagi. Oskaja sõnaseadjana on Hille Karm kirjutanud oma lapsepõlve mälestused nauditavaks lugemiseks, mis ei paku ainult äratundmisrõõmu, vaid ka mõtlemisainet. Pealtnäha pole selles lapsepõlveloos midagi erakordset: ei sõjavapustusi, Siberis sündimist, maailmas ringirändamist, kuulsaid kaasteelisi…, nagu niisugustes raamatutes tavaks. Ometi paelub see ühe lapse lugu lugejat, võib-olla oma siiruse ja avameelsusega, kindlasti aga sellega, et nõukogude ajast  sellises võtmes on tegelikult nii vähe kirjutatud. Elul ei ole kunagi ainult kaks värvi – must ja valge. Omad rõõmud ja helged hetked olid ka kõige hallimal nõukogude ajal. Eriti lastel, kes alles avastasid maailma enda ümber ja püüdsid leida vastuseid oma lugematutele miksidele, et osata elus teha valikuid.

Päris palju lehekülgi pühendab autor Keilale. See on ka arusaadav, sest kolm keskkooliaastat Keilas olid tema kujunemisel olulised, et mitte öelda murdelised. Nagu paljud väikeste maakoolide õpilased, tuli ka Hille Ok (täna kõlab tema tolleaegne perekonnanimi eriti rahvusvaheliselt) pärast 8. klassi Keilasse. Algul elas ta internaadis, hiljem Valingul vanaema juures. Raamatus kirjeldab autor nii Keilat, elu internaadis kui sisseelamist uude kooli. “Esialgu, sügisel 1964, pole uues koolis lihtne. Olen Ristil harjunud olema klassi parim, seal ei pidanud ma selleks väga pingutama. Keilas aga nii lihtsalt ei lähe. Maadlen matemaatikaga, saan isegi mitu kolme järjest, kuid veerandihinded vean siiski neljale välja.

Edaspidi hakkab mu pea numbreid ja arve paremini lõikama, ent aastaid hiljemgi näen aeg-ajalt unes, kuidas ma muudkui lahendan ja lahendan matemaatikaülesannet, mis ei tule ega tule välja…”

Ma ei tea, kas vajadusest ennast tõestada või sellest, et pikad nädalad tuli olla kodunt eemal, suutsid paljud väikestest maakoolidest tulnud õpilased lõpetada keskkooli väga heade tulemustega. Koos Hille Okiga sai 1967. aastal kuldmedali ka tema klassiõde Kaja Pikkpoom, kes tuli Keilasse Padise koolist.

Kuigi autor märgib, et ka õpetajad nagu paljud teised elus kohatud inimesed lähevad ükskord meelest ja jäävad vaid need, kes on heas mõttes erilised või pisikese kiiksuga, on raamatusse jõudnud neid rohkesti: Jaan Arjak, Aleksander Savik, Ako Raud, Märt Hunt, Ruth Kukner…

Elulooraamatute pikka ritta on lisandunud veel üks. Kes on Keilas koolis käinud, tunneb juba kaanepiltidelt ära omaaegse legendaarse koolijuhi Endel Kukneri ja ehk teab teose autorit kui Keila keskkooli vilistlast.

Uuematel Keila elanikel oleks aga samuti huvitav Hille Karmi ladusas keeles kirjutatud raamatuga “Taevas ja Maa” tutvuda.

Harju-Ristilt pärit ajakirjaniku koolimälestustes elustuvad esimese aasta ebakõlad kooli internaadis ja hilisem aktivistielu. Soojade sõnadega meenutab autor oma õpetajaid Jaan Arjakut, Aleksander Savikut, Aku Rauda, noort Märt Hunti ja muidugi Ruth Kuknerit. Eesti keel ja kirjandus olid ju “ained, mis vajalikud nagu õhk”. Armastuse vene keele vastu äratas aga eriline õpetaja, klassijuhataja Anna Leppik.

“Õpetaja Leppik on teistsugune, tema pole nagu teised… Vene keelest ja kirjandusest kõneldes lööb ta särama. Pidulikuks puhuks paneb selga valge pluusi, mis lisab särale kummalise helguse, ja aastate pärast meenub ta mulle alati selles iseäralikus helenduses.” Nii palju ilusat ja valusat on nendes meenutustes.

Sellest raamatust on palju õppida, eriti oskust väljendada lugupidamist ja austust oma kodu ja koolide vastu. “Taevas ja Maa” väärib tähelepanu, eriti Keilas. Aitäh, Hille!

Kõige pikemalt saab lugeda aga vene keele õpetajast Anna Leppikust, kes suutis oma aine nii huvitavaks teha, et seda õpiti vabatahtlikult ja mujalgi kui ainult koolitunnis. Raamatus on juttu ka mitmetest koolikaaslastest, aga nende avastamine jäägu juba iga lugeja hooleks.

Ma ise pole kordagi veel Horvaatiasse jõudnud, kuid Sigrid tekitas kindlasti selle isu. Tavaliselt pole ma eriline looduskirjelduste fänn, kuid tema oskas need täpselt nii parajalt kirja panna, et ma ei pidanudki raamatut lugedes lõike vahele jätma. Kogemus oli hea, usun, et sain täpse ettekujutuse Horvaatiast (tegelikult küll siis vaid ühest saarest).

Sigridi raamat oli põnev ka seetõttu, et olen ka ise mõelnud vabatahtliku töö peale. Niivõrd üksildasest vabatahtliku-elust pole ma varem kuulnud, aga just seepärast oligi seda lugu põnev lugeda. Kõik mu tuttavad, kes EVSi teevad, asuvad kuskil linnades ja elavad absoluutselt vastupidist elu. Seega andis Sigridi raamat mulle ka ideid seoses EVSiga: miks mitte kogeda mõne teise riigi maaelu, selle asemel et kuskil suurlinnas avastada seda, mida miljonid on enne mind avastanud?

Arvan, et minu jaoks seisneski raamatu põnevus üksiolemise kogemuses. Imestan, et Sigrid seda olukorda nii optimistlikult võttis. Lõpus loomulikult muutus asi vist liiga üksikuks ja ka seda suutis raamatu autor vägagi ilmekalt ning ausalt edasi anda.

Pean tunnistama, et raamatu lugemisest on paar kuud ja tegelikult ma väga ei mäletagi seda osa, kui Sigrid “tsivilisatsiooni” naases ning oma uut Horvaatia-kogemust alustas. Järelikult mõjus see vabatahtlikuks olemise peatükk mulle rohkem ja lükkas raamatu teise osa peast välja. Aga sellest pole mul kahju: sain lugemiselamuse kätte juba EVSi kogemuse kirjeldustest.

Soovitan “Minu Horvaatia” raamatut kindlasti ka tuttavatele. Hea võimalus silmaringi avardada ning meile tegelikult üpris tundmatu riigi ajalooga veidi tutvuda. Sain ise kindlasti targemaks ja loodan, et saan kunagi seda Horvaatia ilu ka oma silmaga näha!

Palume lugema!

Miskipärast pole Holland mulle kunagi eriti ahvatleva riigina tundunud. Olen küll tulihingeline jalgpallifänn, kuid Hollandi oma ei ole kunagi kuulunud minu lemmikmeeskondade hulka. Seega kõik justkui viitaks sellele, et see riik ja sealne kultuur pole minule sugugi meeltmööda. Kuid mingil hetkel toimus minus totaalne pööre ning kõik Hollandiga seotu hakkas mind tohutult paeluma. Tõenäoliselt oli see ajendatud ühest Hollandi tudengite grupist, kellele ühel 2010. aasta kevadkuul pidin tutvustama siinset ajalugu ja kultuuri. Neil kõigil oli seljas midagi oranži ja see äratas minus tähelepanu, miks see nii on ‒ sest Hollandi rahvusmeeskond ei mänginud sellel päeval küll minu teada mingil tähtsal rahvusvahelisel kohtumisel. Küsisingi, miks kõigil on seljas midagi oranži, ning sain sellele ka pikema selgituse. See väike seik pani mind üha enam huvituma ka hollandi kultuurist ja eluolust.

Margot Roose raamatut “Minu Amsterdam” lugedes tekkis kohe alguses seega üks väike äratundmismoment. Raamat annab minu arvates sellest riigist ja sealsetest eripäradest väga ilusti ja lihtsalt ülevaate. Autor on puudutanud oma teoses kõiki kõige olulisemaid teemasid, mis meil Hollandiga seostuvad, ning neid lisaks kordamisele ka sügavamalt tutvustanud. Siinkohal kas või näide nn lillebörsil toimuvast või siis Hollandi jõulutraditsioonid, mis erinevad meie omadest paljugi. Seetõttu oli jõuluõhtul just eriti tore lugeda Sinterklaasist.

Kindlasti oli põnev autori antud ülevaade ka hollandlaste vabameelsusest ‒ coffee shop‘ide eluolu, Wastelandi pidu jm. Samas oli hea lugeda selle kõrval konservatiivsemast lähenemisest kas või Piiblivöö piirkonna usklike näol. Ja nende traditsioonidest ‒ massilisest veekogudel uisutamisest.

Üldpildina andis raamat väga sooja ja lähedase ülevaate Amsterdami elus toimuvast, tutvustas lähemalt ka veidike hollandlast ennast ning kutsus selle linnaga ka sinatutvust sobitama.

Here’s an excerpt:

The concert hall at the Syndey Opera House holds 2,700 people. This blog was viewed about 36.000 times in 2011. If it were a concert at Sydney Opera House, it would take about 13 sold-out performances for that many people to see it.

Click here to see the complete report.

Ilusat sünnipäeva ja head lugemist!